Peergkorv
Peergkorv (Lõuna-Eestis ka pirrukorv) on männipeergudest punutud korv.[1] Selliseid korve valmistatakse käsitööna.
Kesk-Euroopas ja Skandinaavias valmistati korve lehtpuupeergudest. Peergkorv on vastupidavam kui höövlilaastust korv.[2]
Eestis levisid korvid peamiselt laadakaubana, vaid Ida-Eestis valmistati neid mõnel pool ka kodus käsitööna enda tarbeks. Kagu-Eestis ja Peipsi-äärsetes külades tegid vastavate oskustega mehed peergudest kõik vajalikud korvid:
- kartuli- ja marjakorvid;
- seljakorvid heina, õlgede, rohu vedamiseks;
- märsskorvid villade jaoks;
- kaheosalised villakorvid, mida kasutati üle Eesti;
- vibuhällid;
- pesu- ja turukorvid, mida kasutas linnarahvas;
- sibulakorvid, mida kasutasid peamiselt venelased;
- suitsukalakorvid, mida kasutasid kalurid;
- Avinurme saiakorvid jne.[3]
20. sajandi alguses vähenes peergkorvide kasutus märgatavalt, kuna kodune villakraasimise hääbus, mis oli villavabrikute loomisest tingitud. Nüüdisajal on Eestis alles vaid üksikud meistrid, kes on vilumuse saanud pärandoskusena.[2]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Eesti keele seletav sõnaraamat Vaadatud 20.07.2020
- ↑ 2,0 2,1 Pirrukorvi punumine, Vaadatud 20.07.2020
- ↑ Eesti etnograafia sõnaraamat. Arvi Ränk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 1996. Lk 139