Pavaan (Fauré)
"Pavaan" oopus 50 on prantsuse helilooja Gabriel Fauré teos, mille ta kirjutas 1887. aastal. Algselt oli see klaveripala, kuid sai tuntuks orkestriversioonis koos kooriga või ilma.
Teose rütmi aluseks on 16. sajandi õukonnatants pavaan. Sellele rajatud harmoonia ja meloodia tõusud ning mõõnad moodustavad kokku belle époque'ile omase lummava elegantsi. "Pavaan" on orkestreeritud väikesele koosseisule, kuhu kuuluvad keelpillid, kaks flööti, kaks oboed, kaks klarnetit, kaks fagotti ja kaks metsasarve. Esitus kestab tavaliselt umbes kuus minutit.[1]
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]"Pavaani" originaalversioon on kirjutatud klaverile. Helilooja ise nimetas seda elegantseks, kuid muus mõttes ebaoluliseks. Fauré soovis, et seda mängitaks elavamalt kui seda tavaliselt mängitakse. Dirigent Adrian Boult kuulis mitu korda Fauréd mängimas teose klaveriversiooni ja märkis, et helilooja valis tempoks vähemalt 100 lööki minutis. Reibas tempo pidi rõhutama, et "Pavaan" ei ole Saksa romantismile omane teos. Hiljem lisatud tekst meenutab tantsijate omavahelist vestlust.[2]
Fauré komponeeris "Pavaani" orkestriversiooni 1887. aasta suvel Le Vésinet's. Ta nägi ette väikese koosseisuga orkestriteost, mida mängitakse kerge repertuaariga suvekontsertide sarja raames. Pärast teose pühendamist oma patroonile, krahvinna Elisabeth Greffulhe'ile, pidas ta vajalikuks muuta seda suurejoonelisemaks. Krahvinna soovitusel lisas ta nähtamatu koori ja võimaluse lisada tantsijad.[3] Tekst koosneb Paul Verlaine'i stiilis kirjutatud seosetutest värssidest, mis väljendavad abitust romantiliste tunnete väljendamisel ja armastuse reetlikkust. Teksti autor on Robert de Montesquiou.[4]
Orkestriversiooni esmaettekanne toimus 25. novembril 1888 Orchestre Lamoureux' esituses. Kolm päeva hiljem esitati kooriga versioon heliloojate organisatsiooni Société Nationale de Musique kontserdil. 1891. aastal aitas krahvinna Greffulhe lavale tuua koori ja tantsijatega versiooni. Sellest kujunes tantsuline etendus, mis kaunistas krahvinna aiapidu Boulogne'i metsas.[5]
Algusest peale oli "Pavaan" tohutult populaarne, olgu kooriga või ilma. Koos Léonide Massine’ loodud koreograafiaga võeti "Pavaani" balletiversioon 1917. aastal Sergei Djagilevi balletikollektiivi Ballets Russes repertuaari. Mõned kriitikud nimetasid balletti kahvatuks, kuid Djagilev oli sellesse kiindunud ja hoidis seda trupi repertuaaris oma elu lõpuni.[6]
Fauré andis eeskuju noorematele heliloojatele, kes kirjutasid oma pavaanid, näiteks Claude Debussy "Passepied" tema "Bergamasque'i süidis" ja Maurice Raveli "Pavane pour une infante défunte" ja "Pavane de la belle au bois dormant".[7]
Tekst
[muuda | muuda lähteteksti]| C'est Lindor, c'est Tircis et c'est tous nos vainqueurs! C'est Myrtille, c'est Lydé! Les reines de nos coeurs! Comme ils sont provocants! Comme ils sont fiers toujours! Comme on ose régner sur nos sorts et nos jours! Faites attention! Observez la mesure! Ô la mortelle injure! La cadence est moins lente! Et c'est toujours de même, et c'est ainsi toujours! Et bons jours! |
See on Lindor, see on Tircis ja need kõik me vallutajad! See on Myrtille, see on Lydé! Me südame kuningannad! Küll nad on väljakutsuvad! Küll nad on ikka uhked! Kuidas küll tihkame ise valitseda oma saatust ja päevi! Pange tähele! Jälgige taktimõõtu! Oo, surmav solvang! Rütm on aeglasem! Ja alati kordub sama, ja nii on alati! Ja head päeva! |