Paul Himma
Ilme
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Veebruar 2022) |
See artikkel räägib muusikust; tema isa, baptistikoguduse pastori kohta vaata artiklit Paul Himma (pastor). |
Paul Himma (sündinud 19. juunil 1953 Tartus) on eesti muusik ja kultuurikorraldaja.
Paul Himma on Himma Music Management OÜ kaasasutaja ja juhatuse kaasliige, samuti on ta Eesti Vabamüürlaste Seltsi ja Tallinna Rotary Klubi liige.[1]
Hariduskäik
[muuda | muuda lähteteksti]- 1960–1968 Miina Härma nimeline Tartu 2. Keskkool
- 1968–1970 Tartu Muusikakool
- 1970–1972 Tallinna Muusikakool
- 1972–1980 Tallinna Konservatoorium, vioola eriala, orkestrisolist ja pedagoog
Töökohad
[muuda | muuda lähteteksti]- 1972–1974 Estonia teatri sümfooniaorkestri artist
- 1974–1976 ERSO artist
- 1978–1981 Eesti Raadio Kammerorkestri korraldaja-direktor
- 1978–1979 ERSO artist
- 1979–1982 Eesti Raadio estraadiorkestri vioolarühma kontsertmeister
- 1982–1984 Eesti Raadio estraadiorkestri direktor
- 1984–1992 Eesti Raadio muusikasaadete peatoimetaja
- 1989–1991 Euroopa Ringhäälingute Liidu (EBU) süvamuusika töökomisjoni valitud liige
- 1992–1994 Eesti Raadio peadirektori asetäitja ja muusikajuht
- 1994–2009 Rahvusooperi Estonia peadirektor
- 2009–2011 Vene Teatri juhatuse liige
- 2011–2013 OÜ Stagecraft Management juhatuse liige
- jaanuarist 2013 Kuusalu Kunstide Kooli direktor
Muu tegevus
[muuda | muuda lähteteksti]- Tallinna Rotary Klubi liige 1996. aastast
- Eesti Vabamüürlaste Seltsi asutajaliige
- Kaberneeme Klubi liige
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Tema isa oli baptistlik vaimulik Paul Himma, vend oli tõlkija Tiito Himma (1942–2017), abikaasa on koorijuht ja Jõelähtme Kultuurikeskuse direktor Elle Himma.
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]- 2005 Valgetähe III klassi teenetemärgi kavaler
- 2007 Piiskop Platoni III järgu ordeni kavaler
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "Vabamüürlased Eestis". Originaali arhiivikoopia seisuga 25. märts 2011. Vaadatud 19. märtsil 2011.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]Tsitaadid Vikitsitaatides: Paul Himma |
- "Rahvusteater kui iseolemise sümbol" – ajakiri Elukiri, 12/2006