Parteivastane grupp
Molotovi, Malenkovi, Kaganovitši ja nendega liitunud Šepilovi parteivastaseks grupiks nimetati Nõukogude ametlikus ajakirjanduses Vjatšeslav Molotovi, Georgi Malenkovi, Lazar Kaganovitšit ja teisi parteitegelasi, kes püüdsid juunis 1957 võtta Nikita Hruštšovi maha NLKP KK I sekretäri ametikohalt.
Väheste eranditega olid grupi liikmed vanad Stalini vanad kaasvõitlejad, kelle mõju hakkas pärast NLKP XX kongressi märgatavalt vähenema. Dmitri Šepilov toetas gruppi, öeldes välja isiklikud pretensioonid Hruštšovile.
Kuigi grupis osales rohkem inimesi, koondas NLKP KK pleenumi avanud Georgi Žukov kriitika neljale mehele ning nende Stalini-aegsetele kuritegudele, et ülejäänud Hruštšovi poole üle meelitada (Šepilov ei osalenud repressioonides, kuid Hruštšov, kes pidas teda enda poolt edutatuks, tahtis teda reetmise eest karistada).
Juunis 1957 toimunud pleenumi tulemusena arvati grupi liikmed NLKP Keskkomiteest välja. Aastal 1962 heideti nad parteist välja.
Gruppi kuulusid ka Kliment Vorošilov, Nikolai Bulganin, Mihhail Pervuhhin ja Maksim Saburov, kes esialgu pääsesid kergemalt. Vorošilov jäi 1960. aastani NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi esimeheks, Bulganin jäi 1958. aastani NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimeheks, Pervuhhin arvati NLKP KK Presiidiumi liikmeks (kuigi ta faktiliselt selle istungitel enam ei osalenud), Saburov alandati tavaliseks Keskkomitee liikmeks. Edaspidi neid siiski karistati, näiteks Bulganin jäeti ilma Nõukogude Liidu marssali auastmest.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- NLKP Keskkomitee määrus parteivastase grupi kohta (vene keeles)