Parklaev
See artikkel vajab toimetamist. (Veebruar 2013) |
Parklaev ehk bark (hollandi keeles bark) on 3–5-mastiline purjelaev, millel on raapurjed kõigis ülejäänud mastides peale besaanmasti (viimane mast), kus on kahvel- ehk pikipuri.[1]
19. sajandi keskel oli parklaev enimkasutatud laevatüüp kaugsõidul.
Maailmas on ehitatud kuus viiemastilist parklaeva, sealhulgas "Maria Rickmers".
Termini päritolu
[muuda | muuda lähteteksti]Sõnatüvi "park" tuleb kreekakeelsest sõnast baris, mida kreeklased kasutasid Vana-Egiptuse paatide kohta. See sõna laenati ladina keelde kujul barca. Sellest pärinevad itaalia sõna barca ning prantsuse sõnad barge ja barque. Mõlemad sõnad laenati inglise keelde, kusjuures kumbki pisut erineva tähendusega. Eesti keelde on need jõudnud kujul pargas ja park(laev).
Laeva iseloomustus
[muuda | muuda lähteteksti]Parklaev kujunes välja 18. sajandi lõpuks. Selleks ajaks omandas vastav sõna inglise keeles ka tänapäevase tähenduse, varem oli sõna tähendus märksa ebamäärasem ega märkinud kindlat laevatüüpi.
Kolme mastiga parklaeva maste nimetatakse fokkmastiks, grootmastiks ja besaanmastiks. Nelja mastiga parklaeva maste nimetatakse fokk-, groot-, besaan- ja džigermastiks. Viie mastiga parklaeva maste nimetatakse fokk-, groot-, kesk-, besaan- ja džigermastiks.
Eespurjesid on pukspriidi ja kliiverpoomi kohal kuni 4. Mastide vahel paiknevad kuni 5 taakslit ülestikku. Lisapurjedena võivad kasutusel olla leipurjed.
Parklaeva eelis täislaeva ees, mille igal mastil olid raapurjed, oli see, et nad nõudsid väiksemat meeskonda, mida reederil oli järelikult odavam pidada. Ka laev ise oli odavam. Õppelaevadeks, vastupidi, valiti just sellepärast, et selle meeskond oli suurem ja sellepärast sai rohkem meremehi korraga väljaõppe. Ühtlasi oli parklaeva lihtsam vastu tuult juhtida.
Teisalt tõrjus parklaev välja vanemaid ja väiksemaid kuunareid, kaljaseid ja brigantiine. Kuunarid ja brigantiinid olid väiksemad ega suutnud nii palju kaupa peale võtta, lisaks olid kuunarid ja kaljased aeglasemad. Kui täislaevad on purjelaevatüüpidest kõige kiiremad ning kuunarite ja kaljastega on parem vastu tuult sõita, siis parklaeva peeti nende kahe vahel väga heaks kompromissiks, mis kummaltki võttis üle nende parimad omadused.
Enamik parklaevu on neljamastilised. Seda mastide arvu peeti kõige tõhusamaks käitamise hõlpsuse, tööjõuvajaduse, kiiruse ja vastu tuult sõitmise omadusi arvestades. Kõige eesmine mast ehk fokkmast on tavaliselt kõige kõrgem ja ulatus 1904 valminud laeval "Moshulu" 58 meetri kõrgusele laeva tekist. Neljamastilist parklaeva saab juhtida üllatavalt väikese meeskonna, vähemalt 10 inimesega, ja kui tavaliselt oli meeskonnas kolmkümmend liiget, võisid peaaegu pooled neist olla õpipoisid ehk jungas.
Tüüpilise parklaeva kandevõime oli 3000 tonni, aga ehitati suuremaidki, eriti vilja ja väetise veoks Lõuna-Ameerika sadamatest sõiduks ümber Kap Hoorni. Üks suurimaid parklaevu oli viiemastiline "France", mis oli 110 m pikk, 14,9 m lai ja 7,9 m süvisega. Tema kandevõime oli 5500 tonni. Ta vedas väetist Tšiilist Euroopasse ja kiireima reisi tegi ta 63 päevaga.
Tänapäeval on enamik säilinud parklaevu õppelaevad või muuseumlaevad. Vaid mõned üksikud on kasutusel Vaikse ookeani saarte vahelises kaubaveos. Vanim parklaev, mis tänapäevani sõidab, on "Star of India", mis valmis 1863 täislaevana ja muudeti 1901 parklaevaks.
Tuntud parklaevu
[muuda | muuda lähteteksti]- "Hioma", ehitatud 1848 Hiiumaal Suursadamas, 3-mastiline, veeväljasurve 358 brt, esimene teadaolev Eesti laev, mis sõitis üle ekvaatori (1854) ning ümber Kap Hoorni Peruusse ja tagasi; uppus 1857
- "Rock City", ehitatud 1868 Quebecis, 3-mastiline, laevakere pikkus 52,7 m, laius 9,9 m, süvis 6,3 m, veeväljasurve 786 brt; kapten Enn Uuetoa (Kihnu Jõnn) viimane laev; uppus koos 7-liikmelise meeskonnaga Taani rannikul 19. novembril 1913
- "Linda Morgenrooden" (vana nimi Morgenrooden), ehitatud 1878 Norras Grimstadis, 3-mastiline, laevakere pikkus 41,6 m, laius 9,1 m, süvis 5,2 m, veeväljasurve 500 brt; kuulus laevasõidu arendamiseks loodud eestlaste laevasõiduseltsile Linda, müüdi 1893 oksjonil Läti laevaseltsile Austra
- "Maria Rickmers", ehitatud 1892, 5-mastiline, laevakere pikkus 115 m, veeväljasurve 3822 brt
- "Krusenstern" (vana nimi "Padua"), ehitatud 1926, 4-mastiline mootorpurjekas, üldpikkus 114,5 m (laevakere 95 m), laius 14,02 m, süvis 6,8 m, veeväljasurve 3141 brt
- "Lilly" (endine Rootsi parklaev "Ebba"), ehitatud 1866 Sunderlandis tammepuust, originaalnimi "Meridian", pikkus 127,1 jalga, laius 28,4 jalga, süvis 17,4 jalga, 415 brutoregistertonni, klass A.II. ehk kõrgeim klass Atlandi ookeanil sõitmiseks; kaugsõidukapteni Johan Pitka (hilisema Eesti admirali) juhtimise all olnud purjelaev, millega ta käis kaks korda Lõuna-Ameerikas ja müüs hiljem Kihnu Jõnnile (Enn Uuetoale), kes laeva uputas umbes 1899 Põhjamerel[2]
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Kurgo, Robert (1965). Rannalautritest ilmameredele. Lehekülgi purjelaevandusest Pärnu kandi rannavetes. Tallinn: Eesti Raamat. Lk 200 lk.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Tehnikaleksikon, lk. 362
- ↑ Johan Pitka "Minu mälestused" I–IV
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Parklaevad |