Park Chung-hee

Park Chung-hee (korea keeles 박정희; 30. september 1917 – 26. oktoober 1979 Sŏul) oli Lõuna-Korea sõjaväe- ja riigitegelane ning aastatel 1963–1979 Lõuna-Korea president.

Ta sündis Gumis, Põhja-Kyŏngsangi provintsis, seitsmelapselises perekonnas. Aastal 1932 astus ta prestiižsesse õpetajate gümnaasiumi Taegus, mille lõpetas aastal 1937, misjärel töötas õpetajana Mungyeongis, Põhja-Kyŏngsangi provintsis. Aastal 1940 astus ta Mandžukuo keiserliku asrmee sõjaväeakadeemiasse, loodud Kvantungi armee toetusel; pärast selle lõpetamist aastal 1942 astus ta Jaapani Keiserliku Armee Kõrgemasse Sõjaväeakadeemiasse, mille lõpetas paremuselt viiendana.

1944. aastal sai temast leitnant Mandžukuo armees, peale sõda tuli ta Koreasse tagasi ja astus vastloodud Korea Sõjaväeakadeemiasse, lõpetades 1946. aastal akadeemia teises lennus, temast sai USA sõjaväevalitsuse all loodud Korea sõjaväeohvitser. Novembris 1948 vahistati ta sõjaväes kommunistliku rühma juhtimise süüdistuse alusel ja mõisteti surma, kuid paljude kõrgete Korea ohvitseride survel laskis president Syngman Rhee ta vabaks. Kuigi Park oli olnud Korea Töölispartei liige, ei leidnud väited tema osaluse kohta sõjaväe kommunistlikus rühmituses kinnitust. Igatahes sunniti ta armeest lahkuma. Korea sõja puhkedes aga astus ta uuesti majori auastmes armeesse, septembris 1950 ülendati ta kolonelleitnandiks ja aprillis 1951 koloneliks. Sõja lõppedes 1953, aastal oli ta tõusnud brigaadikindraliks. Ta läbis kuuekuulise koolituse USAs Oklahoma osariigis Fort Sillis, Koreasse tagasi tulles sai temast sõjaväe suurtükiväekoolii juht, hiljem ka 5. ja 7. diviisi ülem kuni kindralmajoriks ülendamiseni 1958. aastal, mispeale ta ülendati 1. armee staabiülemaks, millega sisuliselt oli Sŏuli kaitsmine tema vastutuse alla. 1960. aastal sai temast Lõuna-Korea 2. armee asekomandant.

15. märtsil 1960 valiti Lõuna-Korea president Syngman Rhee võltsitud valimistel presidendiks tagasi. 11. aprillil leiti Masani (täna Changwoni linna osa) sadamast valimistejärgsete protestide järel kadunuks jäänud 16-aastase keskkoolipoisi Kim Ju-Yuli surnukeha. Lahkamisel tehti kindlaks, et ta ei olnud surnud uppumise läbi. Kimi surnukeha leidmine kutsus üles üleriigilised meeleavaldused, mille survel sunniti Rhee erru minema. Rhee autokraatliku valitsemisstiili tõttu läks Lõuna-Korea üle parlamentaarsele valitsemiskorrale. Kuigi parlament valis Yun Po-Suni 13. augustil presidendiks, kuulus tegelik vōim peaminister Chang Myonile. Kumbki ei saavutanud aga Demokraatlikus Parteis enamuse toetust. Demokraatlik valitsus ei suutnud aga parandada rahva olukorda - detsembrist 1960 aprillini 1961 tõusid riisihinnad 60 protsenti, töötus aga küündis 23%ni.

Ka Lõuna-Korea sõjavägi oli jagunenud vanemateks ohvitserideks, kes olid lõpetanud Jaapani või Mandžukuo keiserliku sõjaväeakadeemia ja nooremateks ohvitserideks, kes olid lõpetanud iseseisva Lõuna-Korea sõjaväeakadeemia. Park ise oli lõpetanud kõik kolm akadeemiat, seega olid tal sidemed nii vanemate kui ka nooremate ohvitseride seas. Peale Rhee kukutamist hakkasid reformistlikud nooremad ohvitserid nõudma vanemate ohvitseride vastutuselevõtmist 1956. ja 1960. aasta valimiste võltsimise eest. Park, kes oli kindralmajorina suhteliselt kõrges auastmes, astus reformistide poolele ja nõudis 2. mail maaväe staabiülema, kindralleitnant Song Yo-Chani tagasiastumist. 24. septembril nõudsid kuusteist koloneli Kim Jong-pili juhtimisel staabiülemate ühendkomitee esimehe, kindralleitnant Choi Young-Hee tagasiastumist. Juba 1960. aasta alguses oli Park hakanud kavandama sõjaväelist riigipööret 8. mail 1960 Rhee kukutamiseks, kuid Rhee sunniti tagasi astuma juba Aprillirevolutsiooniga, mispeale plaanidest loobuti.

Park asus aga kavandama uut sõjaväelist riigipööret. Novembris viidi ta Busanist üle Souli, kuid 12. jaanuaril 1961 sai Park teate, et ta viiakse koos 152 teise ohvitseriga mais üle reservarmeesse, mispeale otsustati riigipööret kiirendada. Algselt pidanuks riigipööre toimuma 19. aprillil - meeleavalduste esimesel aastapäeval. 10. aprillil kohtus Park maaväe uue staabiülema Chang Do-Yongiga ja avaldas talle oma plaani, pakkudes talle juhikohta uue valitsuses. Chang aga ei ühinenud riigipöörajatega, kuid ei teavitanud sellest ka valitsust ega nõudnud mässuliste arreteerimist. 19. aprillil jäi riigipööre toimumata, uueks kuupäevaks valiti 12. mai. 12. mai plaan lekkis aga kogemata sõjaväe julgeolekujõududele, kes teavitasid sellest peaminister Chang Myonile ja kaitseminister Hyeon Seok-ho'le. Taas aitas kaasa aga Chang Do-Yong, kes veenis peaminister Chang Myoni julgeolekuaruande ebausaldusväärsuses, sellele aitasid kaasa ka laialt levinud realiseerimata kuulujutud sõjaväelise riigipöörde peatsest toimumisest, mispeale aruanne lükati tagasi kui valehäire. 12. mail plaan katkestati ning määrati uus ja lõplik kuupäev ja kellaaeg - 16. mai 1961 kell 3 hommikul.

16. mail 1961 hommikuks lekkis aga plaan uuesti, mispeale saadeti sõjaväepolitsei mässulisi arreteerima. Park aga pidas 6. sõjaväeringkonna peakorteris kõne:

Me oleme oodanud, et tsiviilvalitsus taastaks riigis korra. Peaminister ja ministrid on aga korrumpeerunud, mis viib riigi kokkuvarisemise äärele. Me tõuseme valitsuse vastu riigi päästmiseks. Me suudame saavutada oma eesmärgid ilma verevalamiseta. Ühineme selle revolutsioonilise armeega riigi päästmiseks.

Tema kõne oli nii võimekas, et isegi mässulisi vahistama tulnud sõjaväepolitsei ühines riigipöördega. Kella 4.15ks olid valitsusasutused hõivatud, Park ise pidas Lõuna-Korea televisioonis kõne, milles märkis ära sõjaväevalitsuse eesmärgid, mille hulka kuulusid ka kommunismivastasus, USAga suhete tugevdamine, poliitilise korruptsiooni elimineerimine, iseseisva rahvamajanduse ülesehitus ja Korea taasühinemine. Koidikul haaras sõjavägi kontrolli ka Lõuna-Korea presidendi ametihoone - Sinise Maja - üle. Tsiviilvalitsus lagunes kiirelt. Peaminister Chang Myon põgenes Soulist, president Yun Po-Sun tunnustas riigipööret fait accompli'na, paludes 1. armee komandör, kindralleitnant Lee Han-Lim aga oli vastu sõjaväe osalusele poliitikas ja plaanis mobiliseerida reservvägesid mässu maha suruma, kuid loobus, et vältida kodusõda ja Põhja-Korea invasiooni. Kaks päeva hiljem ta aga arreteeriti ja demobiliseeriti. 19. mail tuli Myon Souli tagasi, teatas oma valitsuse tagasiastumisest ja loovutas võimu Parki huntale. Armee kadetid marssisid Souli tänavail, kuulutades oma toetusest riigipöördele. Staabiülem Chang Do-Yong võttis vastu sõjaväekomitee esimehe koha. Poliitisest kaosest tüdinud rahvas suuresti tervitas riigipööret.

Riigipöörde järgselt ülendati Park kindralleitnandiks. Ta nimetas Chang Do-Yongi peaminstri kohusetäitjaks, kes asus uuele valitsusele USA toetust saavutama. 24. mail 1961 kohtus Chang USA president John F. Kennedyga, 31. mail lubas ta üleminekut tsiviilvalitsusele 15. augustiks, mispeale Park hakkas nägema temas ohtu oma võimule. Saavutanud juunis USA toetuse, laskis Park 3. juulil Changi koos teda kaitsnud 10 sõjaväepolitseiniku ja 44 teise ohvitseriga vahistada vastupöörde kavatsuse süüdistustes. Ta mõisteti surma, kuid Park andis talle armu ja lubas tal USAsse eksiili minna. President Yun jäi algselt ametisse, kuid 22. märtsil 1962 astus tagasi, mispeale Park kindlustas oma võimu, saades presidendi kohusetäitjaks, ta ülendati nüüd ka kindraliks. Park plaanis algselt jätkata sõjaväediktatuuri veel neli aastat, kuid Kennedy ähvardas majandusabi andmise lõpetada, kui tsiviilvalitsusele tagasipöördumist ei toimu. 17. detsembril 1962 toimunud rahvahääletusel hääletas 80.6% valijatest uue põhiseaduse vastuvõtmise poolt, millega taastati presidentaalne valitsuskord. 8. aprillil 1963 nõustus Park tsiviilvõimu taastama, samas kandideerides ise 15. oktoobril toimuvatel presidendivalimistel uue Demokraatliku Vabariikliku Partei kandidaadina. Yun Po-Sun koos toetajatega rajasid Tsiviilvalitsuse Partei. Valimistel edestas Park Yuni napilt 156 000 häälega, teised kolm kandidaati said kokku 831 944 häält.

Park kavatses Lõuna-Koreast teha majandusliku tiigri. Tema võimule tulles 1961. aastal oli Lõuna-Korea keskmine sissetulek inimese kohta vaid 72 dollarit, samas Põhja-Korea oli Korea poolsaare suurem majanduslik ja sõjaline jõud tänu oma rasketööstusele, nagu elektri- ja keemiatehased, ning NSV Liidult, Hiinalt, Ida-Saksamaalt ja teistelt kommunistliku bloki riikidelt saadavale suurele majanduslikule, tehnilisele ja rahalisele abile. 1962. aastal kuulutas Park välja Nõukogude Liidu eeskujul viisaastaku plaani USA ja Jaapani toel, millega plaanis Lõuna-Koreast teha eksportiva tööstusriigi. Võttes eeskujuks Jaapani perekontsernid keiretsud, asus Park innustama chaebolite teket. Esimese viisaastaku plaani hulgas kuulutas Park Ulsani linna spetsiaalseks tööstuse arenduspiirkonnaks, mispeale rajas Hyundai Groupi chaebol sinna oma põhilised tehased. Hyundai hakkas domineerima Lõuna-Korea rasketööstust. 1964. aastal sai Lõuna-Korea ühe Parki reformina 24-tunnise elektrivarustuse - seni võis Lõuna-Koreas elektrit saada vaid mõne tunni päevas.

Parki valitsusajal tugevdati suhteid USAga. 22. juunil 1965 sõlmiti diplomaatilised suhted Jaapaniga. Park oli ka germanofiil Saksamaa ajalooliselt tugevate juhtide tõttu nagu Bismarck ja Hitler ning soovis luua sidemeid Lääne-Saksamaaga kasvava rahvastiku ja majanduslike probleemidega toimetulekuks ning väliskapitali saavutamiseks, samal ajal kui Lääne-Saksamaal oli tööjõupuudus. 1961. aastal sõlmitigi Lõuna-Korea ja Lääne-Saksamaa vaheline leping, millega saadeti Lääne-Saksamaale kuni 1977. aastani umbes 18 000 Gastarbeiterit. Park oli ka hea sõber Iraani šahhi Mohammad Reza Pahlaviga - Iraaniga sõlmiti diplomaatilised suhted 1962. aastal, 1969. aastal külastas Park Iraani. Park nägi Iraani nafta tõttu vajaliku liitlasena, 1973. aasta naftakriisi ajaks imporditi Lõuna-Koreasse naftat üksnes Iraanist. Lõuna-Koreasse ehitati naftatöötlemistehaseid Iraani toornafta töötlemiseks ning Iraani saadeti nende naftatöötlust arendama tuhandeid korea insenere ja töötajaid. Park aitas ka Iraani teiste tööstusharude arendamisel - ka Iraani merendussektorit saadeti arendama Hyundai ja mitmed teised Korea chaebolid, kelle käe all ehitati Bandar Abbasi ja Chahbahari laevatehased. 1978. aastal kutsus Park Pahlavi Souli spetsiaalsele Lõuna-Korea-Iraani tippkohtumisele, kuid Islamirevolutsiooni tõttu jäi see toimumata.

Parki ajal osales Lõuna-Korea Vietnami sõjas, Vietnami saadeti ligi 320 000 sõdurit. Kuigi sõdurite saatmise peamisteks eesmärkideks oli USAga sõjaväelise liidu tugevdamine ja kommunismi leviku peatamine Aasias, olid sellel ka majanduslik kasum. Kuna Lõuna-Korea sõduritele Vietnamis maksis USA föderaalvalitsus - nende palgad maksti otse Lõuna-Korea valitsusele. Park oli alati entusiastlik sõda pikendama ja Vietnami sõdureid saatma, vastutasuks sai Lõuna-Korea USAlt kümneid miljardeid dollareid majandusabi.

Parki ajal muutusid suhted Põhja-Koreaga. 1961. aastal saatis Põhja-Korea diktaator Kim Il-Sung Lõuna-Koreasse salaja asekaubandusministri, Parki endise sõbra Hwang Tae-songi. Et aga veenda USAd oma kommunismivastasuses, laskis Park Hwangi kui spiooni hukata. Oktoobris 1964 hakkas Põhja-Korea saatma Lõuna-Koreasse luurajaid ja propagandiste. Oktoobriks 1966 oli kokkupõrgetes Põhja-Korea infiltraatoritega hukkunud üle 30 Lõuna-Korea sõduri ja 10 tsiviilisiku. Oktoobrist 1966 detsembrini 1969 leidsid Korea demilitariseeritud tsoonis aset mitmed väiiksemad tulevahetused. 21. jaanuaril 1968 üritas 31-meheline Põhja-Korea salajane eriüksus (Üksus 124) Parki tappa, nad tabati vaid 800 meetri kaugusel Sinisest Majast. Park laskis vastu luua Üksuse 684 Kim Il-Sungi tapmiseks. Vaatamata verevalamisele, peeti kõnelusi ka taasühinemise osas. 4. juulil 1972 andsid mõlemad riigid välja ühisavalduse, milles teatati, et taasühinemine peab toimuma Koreade-siseselt ilma välistele jõududele toetumata, rahumeelselt ilma sõjalist jõudu kasutamata ja mõlemad pooled peavad edendama rahvuslikku ühtsust kui ühtset rahvast üle ideoloogiliste ja poliitiliste süsteemide erinevuste. USA välisministeeriumile see plaan ei meeldinud ning peale Parki atentaati 1979. aastal see vaikselt hüljati.

Lisaks majanduse arendamisele pööras Park tähelepanu ka rahva, eriti madalama sissetulekuga inimeste harimisele ja korraldas Lõuna-Koreas suure haridusreformi, hariduspoliitikasse investeeriti rohkelt ja standardeid tõsteti.

Üheks Parki esimeseks reforrmiks oli 1961. aastal range meetermõõdustikule üleminek, vanade korea ühikute nagu lii ja pyeongi kasutamine keelati. Samas ei kehtinud seadus eksport- ja importkaupadele, mistõttu 1970. aastaks seaduse järgimist sisuliselt enam ei kontrollitud. Meetermõõdustikule üleminek sai Lõuna-Koreas lõplikult teoks alles 2001. aastal. Ta otsustas ka lõpetada hiina kirja (hanja) kasutamise korea kirja (hanguli) kasuks 1960. aastail, 1970. aastaks ei tohtinud avalikes koolides ja sõjaväes enam hanjat kasutada. See aitas kaasa kirjaoskamatuse langemiseni riigis. 1972. aastast lubati siiski hanjat eriklassides õpetada, kuid väljaspool neid klasse jäi see kooliraamatutes keelatuks.

3. mail 1967 kandideeris Park uuesti presidendivalimistel, vastaskandidaadiks oli taaskord Yun Po-Sun. Seekord võitis Park absoluutenamusega (51.44%), Yun sai 40.93%, teised neli kandidaati jäid kõik alla 2.5%. Park lubas vastavalt põhiseadusele, millega võis president maksimaalselt olla ametis kaks ametiaega, 1971. aastal tagasi astuda. Kuid tema valimisvõidu järel surus ka parlamendivalimised võitnud Demokraatlik Vabariiklik Partei läbi paranduse, millega ametisolev president - Park ise - võis kandideerida ka kolmandaks ametiajaks.

1970. aastal käivitas Park Saemaul Undongi (Uue küla liikumise) maapiirkondade moderniseerimiseks, millega varustati talunikke elektri ja voolava veega, ehitati sillutatud teid ja asendati rookatused plekk-katustega. Väidetavalt peegeldas katuseprojekt Parki isiklikku kinnisideed, sest ta ei suutnud taluda talupoegade majade rookatuseid, mis tema jaoks olid Lõuna-Korea mahajäämuse märgiks.

27. aprillil 1971 kandideeris Park kolmandaks ametiajaks. Seekord oli tema vastaskandidaadiks Kim Dae-Jung. Kuigi Park võitis uuesti absoluuthäälteenamusega ja isegi parema tulemusega kui 1967. aastal (53.2%), sai Kim 45.26% hääli. Kuna 1960. aastate kiire majandusime oli aeglustumas, oli rahva rahulolematus Parki autokraatliku valitsemisviisiga kasvamas. Ka USA uue president Richard Nixoni uus välispoliitika hirmutas Parki, kuna tema legitiimsus sõltus rangest kommunismivastasusest ja sellest kõrvalekaldumine ähvardanuks tema võimu. Detsembris 1971 kuulutas Park välja eriolukorra.

10. oktoobril 1972 tegi Park uue riigipöörde, saatis parlamendi laiali, kuulutas põhiseaduse kehtetuks ja kehtestas sõjaseisukorra, võttes eeskuju Filipiinide diktaator Ferdinand Marcoselt. Uus, Yushini põhiseadus, oli vägagi autokraatlik, sellega suurendati presidendivõimu tunduvalt. Presidendi ametiaega pikendati kuue aastani ilma ametiaja piiranguteta. Presidendi valis nüüd valimiskogu, mille delegaadid valiti rahva poolt. Parlamendist kaks kolmandikku valiti rahva poolt, ühe kolmandiku liikmetest nimetas ametisse president isiklikult. Park väitis, et läänelik liberaalne demokraatia ei töötaks Koreas, kuna riigi majandus oli endiselt arengujärgus, vaid vaja oleks "Korea stiilis demokraatiat" tugeva, vaidlustamatu presidendivõimuga. Uus põhiseadus kiideti rahvahääletusel heaks ebatõenäolise 92.3% häältega. Parkist sai nüüd diktaator, detsembris 1972 valis valimiskogu ta presidendiks praktiliselt ühehäälselt.

Kuna majanduskasv oli aeglustumas, oli Park muutumas vägagi ebapopulaarseks. Kuigi 12./21. detsembril 1978 toimunud parlamendivalimistel võitis Demokraatlik Vabariikllik Partei suurema arvu kohti, võitis oppositsioonipartei Uus Demokraatlik Partei sellest rohkem hääli.

Septembris 1979 kõrvaldas kohus Uue Demokraatliku Partei juhi Kim Young-Sami parteijuhi kohalt, 5. oktoobril heitis Demokraatlik Vabariiklik Partei ta salajasel istungil parlamendist välja. Seepeale andsid kõik 66 Uue Demokraatliku Partei saadikut sisse tagasiastumisavaldused, ka USA president Jimmy Carter kutsus protestiks suursaadik William Gleysteeni tagasi. 16. oktoobril, kui tuli avalikuks, et valitsus plaanis saadikute tagasiastumispalveid rahuldada, puhkesid Kim Young-Sami kodulinnas Busanis massimeeleavaldused, süüdati ligi 30 politseijaoskonda. Korea luureagentuuri KCIA juht ja Parki sõber Kim Jae-gyu läks Busanisse asja uurima ning avastas, et tegu pole üliõpilasrahutustega, vaid rahvaülestõusuga tavakodanike poolt. Ta hoiatas Parki, et meeleavaldused võivad laieneda veel viite linna, kaasa arvatud Souli. Kimi isikliku jutustuse kohaselt tsiteeris presidendi peamine ihukaitsja Cha Ji-chul Kambodža surmaväljadele viidates, et ühe või kahe miljoni korealase tapmine ei teeks suurt vahet. Park nõustus ja ütles, et annab olukorra halvenedes julgeolekujõududele otsese käsu tulistada meeleavaldajate pihta.

Ka Sinises Majas oli tekkinud rivaalitsemine Parki ihukaitsja Cha Ji-chuli ja KCIA juhi Kim Jae-gyu vahel. Alates 1974. aastast Parki ihukaitsjaks olnud Cha teenis tema otseses alluvuses ja oli saanud tema lähedaseimaks ja usaldatuimaks nõuandjaks. Teda ei sallitud, aga kardeti. Cha käsutuse all olid sõjaväe tanke, helikoptereid ja sõdureid - presidendi ihukaitsetiimiks oli terve diviis Cha otseses alluvuses. KCIA oli seni kõige kardetuimaks valitsusorganiks, kuiid 1979. aasta lõpus suurenes vägagi Kimi ja Cha vastasseis suutmatuse tõttu toime tulla kasvava opositsiooniga Parki režiimile. Uue Demokraatliku Partei esimehe valimisel 1979. aastal oli KCIA toetanud mõõdukamat Yi Chul-Seungi Kim Young-Sami vastu, kuid Cha sekkus KCIA sabotaaži oma tagalamatka manöövriga. Kui aga Kim Young-Sam valiti partei esimeheks, süüdistas Cha aga KCIA-d. Kui Kim Young-Sam kutsus New York Timesile antud intervjuus USAd üles lõpetama Parki režiimi toetamise, nõudis Cha tema parlamendist väljaheitmist, mida aga direktor Kim kartis katastroofilise arenguna. Cha edestas Kimi kergesti, sest Park soosis tema kõva lähenemist ja ta süüdistas igal võimalusel halvenevaid arenguid direktor KCIA nõrga juhtimise eest. 26. oktoobril 1979 kella 19:30 ajal laskis Kim Jae-gyu Parki ja Cha maha.

Park Chung-hee tütar Park Geun-hye valiti 2012. aastal Lõuna-Korea presidendiks.