Paramootor

Paramootor operaatori seljas

Paramootor (ingl paramotor) on üldine nimetus motovarju jõuallika kohta. Paramootorit kannab motovarju piloot lendamise ajal seljas.

Esimesena võttis selle väljendi kasutusele inglane Mike Bryne aastal 1980, kui motovarjuga lendamine oli veel oma algusaastates.

Kasutus Eestis

Motovarjuga lendamine on aina rohkem populaarsust koguv hobi. Mägisemates riikides harrastatakse laialdaselt mootorita tiibvarjuga lendamist. Kuna Eestis on vähe mägesid, on siin just motovarjuga lendamine levinum nähtus. Eestis harrastatakse seda enamasti hobi korras, kuid Saaremaal on korraldatud ka paraplaanide navigatsioonilennu Euroopa meistrivõistlusi.

Ehitus

Seljas kantav paramootor – väiksem ja kergem paramootori variant – koosneb metallist raamist, kahetaktilisest bensiinimootorist, kütusepaagist, propellerist, turvavõrgust ja operaatori istmest. Suurematel, trike-tüüpi paramootoritel on suurem raam, tavaliselt 3–4 ratast ja kuni kahe inimese istekohad. Enamasti on mootorid käsitsikäivitatavad, kuid leidub ka variante, mis käivituvad starteri abil. Sellisel juhul kuulub paramootori juurde ka starteri aku. Paramootor kaalub tavaliselt umbes 23 kg, väiksemate kaal võib olla kuni 18 kg ning raskeimad võivad kaaluda kuni 34 kg.

On valmistatud ka elektrilisi paramootoreid, kuid need pole oma lühema efektiivse tööaja tõttu eriti levinud. Kindlasti tulevikus kui akude tehnoloogia areneb, on aina enam näha elektrilisi paramootoreid.

Jõuallikas

Hea töökindluse ja kiirenduse tõttu valitakse jõuallikaks enamasti kahetaktiline mootor. Kasutusel olevad mootorid on 80–350 cm³ töömahuga ning kulutavad keskeltläbi 3,7 l kütust tunnis. Täpne kütusekulu sõltub aga lennustiilist, mootori kubatuurist, paramootori ja piloodi kaalust, ilmast ning paljudest muudest faktoritest.

Raam

Paramootori struktuuri põhiline osa on metallist raam. See hoiab kõiki paramootori elemente koos ning annab lennumasinale teatava kuju ja vormi. Enamasti on raam valmistatud alumiiniumist või terasest.

Raami küljes on ka varuvarju kinnituskohad. Varuvarju pole küll kohustuslik kaasas kanda, kuid see on soovituslik. Varuvarjuga on võimalik turvaliselt maanduda, kui peamine vari kokku kukub või lennu ajal puruneb.

Trike-tüüpi kolmerattaline paramootor

Trike-tüüpi paramootori raam on tunduvalt suurem ja raskem kui tavalise paramootori raam.

Iste

Tavaliselt on paramootoril kokkuvolditav tekstiilist iste. See kinnitub raami külge. Istme alumist osa saab kokku voltida, et maa peal, näiteks õhkutõusu ja maandumise ajal, oleks paramootorit seljas hoides võimalik kerge vaevaga joosta või kõndida. Kui paramootor on õhku tõusnud, tõmbab piloot istme tavaasendisse, et end lennu ajal ennast mugavamalt tunda.

Istme all on tavaliselt väike tõmblukuga panipaik, kuhu on võimalik paigutada varjukott, hädavajalikud tööriistad või muud esemed, mida piloot soovib kaasa võtta.

Trike-tüüpi paramootorite istmed ei ole kokkuvolditavad, sest piloot ei pea maandumiseks ega õhkutõusuks istmelt püsti tõusma, vaid on kogu lennu vältel istuvas asendis.

Turvavõrk

Turvavõrk on vajalik eelkõige piloodi ohutuse tagamiseks. Turvavõrk takistab pilooti kogemata propelleri vastu minemast ja kaitseb propellerit ennast purunemise eest.

Võrgud võivad olla tehtud nöörist, trossist või alumiiniumtorudest.

Juhtimine

Motovarju piloot kontrollib varju käeshoitava gaasihoova ja varju külge kinnitatud pidurdustroppide abil. Mõnel reflekstüüpi varjul on ka jalgade juurde viidud tiiva esimese ääre troppide ühendused, et ühe jalaliigutusega saaks varju tõstejõu arvelt kiirendada.

Kõige keerulisem aspekt motovarju juhtimise juures on maapealne tegevus. Seda kutsutakse lohetamiseks (sõna tuleneb tuulelohest) ja selle peavad motovarju piloodid esimesena ära õppima. Lohetamine seisneb varju troppide kaudu juhtimises, ise samal ajal maal seistes. Eesmärk on püüda varju tuules hoida nii, et ta külje peale ei vajuks või tuule puuduse tõttu kokku ei variseks.