Papjeemašee

Papjeemašee (prantsuse keelest papier maché, 'mälutud paber') on materjal ja tehnika, mida kasutatakse ruumiliste objektide valmistamiseks. Papjeemašee peamised komponendid on liimaine ja paber. Vahel kasutatakse ka kipsi või kangast, vastavalt kas sidususe või elastsuse suurendamise eesmärgil. Papjeemašeest esemete valmistamiseks kasutatakse kaht meetodit. Eelpoolnimetatud materjalidest kas segatakse kokku ühtlane mass, millest annab voolida või pressida erinevaid kolmemõõtmelisi objekte, või laotakse vormile paberikihte vaheldumisi liimainega. Mõlema meetodi tulemuseks on tugev ja võrdlemisi kerge objekt. Tugeva ja tiheda koostise annab paberis leiduv tselluloos.

Ajalugu

Papjeemašee kodumaa on nagu paberilgi Hiina. Muuhulgas kasutati seda seal kiivrite ja turviste valmistamiseks. Mida kaugemale tehnika levis, seda rohkem variante selle kasutusele leiti. Pabermassist maske hakati tegema Jaapanis ja Pärsias, nukke esiti Prantsusmaal 16. sajandil, kui papjeemašee Euroopasse jõudis. Tuntud papjeemašeenukkude kasutajaid oli nukunäitleja Frank Paris.

Kasutusvaldkonnad tänapäeval

Papjeemašee on väga levinud tehnika teatrites, kus butafooride tööna valmivad rekvisiidid (näiteks teatrimaskid, nukud).
Muuseumid tellivad tihti ajalooliste esemete jäljendeid või muid temaatilisi rekvisiite, mida annab papjeemašee tehnikas valmistada (näiteks ordenid, mündid, maketid).
Filmimaailmas on papjeemašee kasutusala lai juba seetõttu, et filmižanreid on seinast-seina. Nukufilmi ja ajaloolise dokumentaalfilmi rekvisiidid erinevad väga paljuski. Niisamuti erineb kasutuse sagedus sõltuvalt žanrist ja filmitootjate nägemusest.
Papjeemašee huvilised valmistavad selles tehnikas väga erinevaid asju, alustades kõrvarõngastest ja lõpetades mööbliga.

Kirjandus

Torn, K. 2013. Papjeemašee. Seminaritöö. Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia, Viljandi

Välislingid

Liivi Tamm: Paberist sündinud ehtekunst papjeemašee. Äripäev, 27. oktoober 2006
Burkett, R. 1995. Papier Mache Rediscovered. 13. märts 2017