Pēteris Pētersons
Pēteris Pētersons (24. mai 1923 Jūrmala – 9. oktoober 1998 Dobele) oli läti näitekirjanik, teatrilavastaja ja -kriitik, tõlkija, publitsist ning avaliku sektori töötaja. Läti poeetilise teatri looja (Imants Ziedonise "Mootorratas", Aleksandrs Čaksi "Spēle, Spēlmani!" jt etendused).
Ta sündis 1923. aastal Jūrmalas dramaturg Jūlijs Pētersonsi pojana. Ta õppis 1942. aastani Riia Prantsuse Lütseumis ja 1943. aastani Läti Rahvusteatri näitlejakursustel. Teise maailmasõja lõpus ta põgenes ja sattus Kuramaa lahingutesse. Pärast sõda töötas ta näitlejana Daile teatris ja õppis Läti Ülikoolis romaani filoloogiat, hiljem lõpetas 1953. aastal Läti Riikliku Konservatooriumi teatriteaduskonna lavastaja erialal.
Ta debüteeris näitekirjanduses 1947. aastal näidendiga "Mees oktoobrituules", kuid pälvis tunnustuse oma esimese näidendiga luules "Olen kolmkümmend aastat vana" (1962). Ta kirjutas ka teatriarvustusi ja mõtisklusi draama teooriast ja tehnikast, millest suurem osa on kogutud kogudesse "Tegevuse kunst" (1978) ja "Draama kui kriteerium" (1987). Aastatel 1964–1971 oli Peterson Daile teatri pealavastaja. Alates 1972. aastast lavastas ta etendusi erinevates Läti teatrites.
 | Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. (Mai 2023) |
Ööl vastu 9. oktoobrit 1998 sattusid Pēteris Pētersons ja tema abikaasa Eleonora Jelgava–Tukumsi maanteel autoõnnetusse ning surid Dobele haiglas.
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Tema isa Jūlijs Pētersons (1880–1945) oli näitekirjanik. Tema tütar Kārina Pētersone (1954–) on poliitik, endine kultuuriminister (1998–2002).