Püstijalakomöödia

  Teksti allikas: http://hdl.handle.net/10062/48678

Püstijalakomöödia (inglise keeles stand-up comedy) on komöödiažanri alaliik ja etenduskunstiliik, kus etendaja seisab üksinda publiku ees ja jutustab üksteisele järgnevaid nalju oma isiklikust seisukohast lähtudes, kasutades seejuures improvisatsiooni ja publikuga suhtlemist.

Püstijalakomöödia etendajat nimetatakse püstijalakoomikuks või koomikuks.

Kirjeldus

Saksa filosoofiadoktor Jeannine Schwarz defineerib püstijalakomöödiat järgmiselt: etendaja ehk püstijalakoomik seisab üksinda laval ja lähtub oma naljade esitamisel otsesest suhtlusest publikuga. Püstijalakoomikud räägivad publikule nalju, naljakaid lugusid, üherealisi lühinalju või anekdoote eesmärgiga publik naerma panna. Schwarz peab sealjuures oluliseks etendajate oskust vaatajatega suhelda, samuti nende oskust spontaanselt reageerida publiku reaktsioonile.

Üks esimesi kaasaegse püstijalakomöödia uurijaid on Oliver Double, kes leiab, et püstijalakomöödiat on raske defineerida, sest see on aja jooksul läbi teinud olulisi muutusi. Double' i järgi on püstijalakomöödia tunnusteks suuline vorm, ainult üks etendaja, otsene suhtlus publikuga, olevikulisus (ehk kõik toimub käesoleval ajahetkel aset leidvas etteastes) ja eesmärk tekitada naeru. Kuid Double leiab, et naeru tekitamine ei ole püstijalakomöödia puhul peaeesmärgiks, sest mõningatel juhtudel võib koomiku ülesastumine ka ebaõnnestuda. Näiteks ei suuda etendaja publiku ootusi täita ja neid naerma ajada, aga see ei tähenda seda, et tegu poleks püstijalakomöödiaga. Samuti peab ta oluliseks, et püstijalakomöödia etendus on iseseisev üksus, kuid see ei ole loodud suurema narratiivse struktuurina, vaid koosneb üksikutest erialdiseisvatest naljadest.

Erinevalt monoteatrist ei lähtu püstijalakomöödia valmistekstist (näiteks näidend), vaid sünnib tegemise käigus. Seejuures ei ole lavatekst puhtalt improvisatsiooniline, vaid on ettevalmistatud ja/või läbimõeldud. Oluliseks omaduseks hea koomiku puhul loetakse improviseerimisoskust ja aktiivset suhet publikuga, et tekiks teksti- ja ideearendus. Ühtlasi on teksti tunnuseks koomiku isiklikkus – nali peab olema kuidagi seotud koomiku endaga. Oluliseks erinevuseks peetakse püstijalakomöödia ja teatri vahel, et püstijalakomöödia ei vaja stsenograafilist mõõdet. Püstijalakomöödia vorm ei nõua lavale rekvisiite, dekoratsioone, vms. Ruumid, kus tavaliselt püstijalakomöödiat etendatakse on pubid, restoranid, (öö)klubid, teatri- ja kontserdisaalid.

Liisi Laineste defineerib püstijalakomöödiat kultuuriüleselt, põhinedes Lawrence Mintzile ja Stephanie Koziskile, nimetades koomikut kultuurimediaatoriks ja antropoloogiks, sest tihtipeale räägib koomik oma kokkupuudetest ja kogemustest ümbritseva sotsiaalse reaalsusega. Laineste meelest on hea püstijalakoomiku puhul väga oluline paindlikkus, sest koomik peab oskama suhestuda publikuga, mõistes koheselt, millistel teemadel ta võib rääkida ja millistel mitte. Lisaks sellele peab Laineste oluliseks ka Lawrence Mintzi "negatiivse isendi“ terminit, tänu millele on püstijalakomöödia viljelejatele antud koomiku luba ehk siis õigus kõneleda teemadel, mis muidu ühiskonnas naljategemist ei taluks.

Ühe aspektina toob Lawrence Mintz välja, et püstijalakoomik on justkui juhuslik vaatleja, kes käsitleb koomiliselt igapäevaeluga seotud teemasid. Näiteks tehakse nalja selliste teemade üle nagu lastekasvatamine, kohtingutel käimine, lahutused, meelelahutusmaailma naeruvääristamine jne. Teise aspektina toob Mintz välja, et koomik on ka koomiline eestkõneleja, kes pöörab tähelepanu sotsiaalselt, poliitiliselt ja kultuuriliselt olulistele teemadele ühiskonnas. Seda kõike muidugi tingimusel, et koomik loob alati enda ja publiku vahel niiöelda üksmeelse, vaikiva kokkuleppe, mis eeldab temalt publikule vastuvõetava ja aktsepteeritava väljenduslaadi kasutust. Üheks püstijalakoomiku kõige olulisemaks ülesandeks peab Mintz oskust luua ühtekuuluvustunnet publiku hulgas, keskendudes kogukonna ja ühiskonna üksmeelsusele, jagatud väärtustele ja perspektiividele. Näiteks kui me naerame koos, tunneme end vähem üksildasena. Läbi humoorika lähenemise on koomikul võimalus käsitleda tõsiseid teemasid ilma tõsisuseta (not serious). Sel viisil saab vaadelda teemasid nagu religioon, poliitika, seksuaalsus, soorollid, abielu, perekond, sotsiaalne klass ja piirkondlikud erinevused. Samuti võib nii läheneda erinevatele stereotüüpsetele arvamustele ametitest ja hobidest. Seega võib öelda, et püstijalakomöödia kaudu saab tähelepanu pöörata olulistele teemadele ühiskonnas ja igapäevaelus ning tekitada publikus ühtekuuluvustunnet.

Ajalugu

Püstijalakomöödia sellisel kujul nagu see on tuttav kaasaja publikule, on suhteliselt uus žanr. Püstijalakomöödia uurijad on leidnud palju ajaloolisi mõjutusi - varajane komöödiateater (näiteks Vana-Kreeka komöödia, commedia dell'arte jt), šamaanid, Shakespeare’i ja Inglise pantomiimi- ja tsirkuseklounid, eeposed, reisianekdoodid jne. Üldiselt peetakse püstijalakomöödia sünnimaadeks ingliskeelset kultuuriruumi ehk peamiselt Ameerikat ja Suurbritanniat.

Suurbritannias arenes püstijalakomöödia varieteeteatritest (music halls), esimene neist avati juba 1852. aastal Londonis – Canterbury Hall. Ülesehituselt oli tegu meelelahutusega, mis koosnes mitmetest artistidest, algselt peamiselt küll lauljatest. Varieteeteatrites esitatavad laulud olid tihti koomilise elemendiga ning muutusid aja jooksul üha enam püstijalakomöödia sarnaseks – etteasteid alustati lühikeste naljadega.

Ameerikas arenes püstijalakomöödia ajaliselt paralleelselt Suurbritannia omaga. Ameerika püstijalakomöödia sünniks peetakse menestrelite etendusi, mis arenesid välja vodevilliteatriteks. Sellest arenes püstijalakomöödia edasi Borscht Beltis Ameerika juutidest koomikute seas ja jõudis lõpuks iseseisvatesse komöödiaklubidesse. Sealt levis see erinevatel kujudel meelelahutusliku etenduskunstina, kuni jõudis 20. sajandil tänapäevase vormi väljakujunemiseni. Sellisest püstijalakomöödiast saab rääkida aga alles alates 1960. aastatest, kui uudsete tehnikaseadmete kasutuselevõtt, nagu televisioon ja mikrofonid, võimaldasid žanril laiemalt levida. Nüüdseks on juba mitmetes keele- ja kultuuriruumides välja kujunenud kindlad püstijalakomöödiat viljelevad seltskonnad, kes seda uudset žanri edasi arendavad ning ka selle kujunemist mõjutavad.

Püstijalakomöödia Eestis

Comedy Estonia

Püstijalakomöödia on Eestis üha enam populaarsust kogunud meelelahutusvorm. Üheks Eesti tuntumaks anglo-ameerikaliku püstijalakomöödia eestvedajaks võib pidada rühmitust nimega Comedy Estonia. Nad korraldavad oma püstijalakomöödia õhtuid nii väiksemates pubides ja lokaalides, kui ka suuremates teatri- või kontserdisaalides. Comedy Estonia on ka üks juhtivaid “open mic'ide” ehk vaba lava formaadis ürituste korraldajaid. Comedy Estonia põhikoomikute hulka kuuluvad Louis Zezeran, Sander Õigus, Roger Andre, Rauno Kuusik, Daniel Veinbergs, Ari Matti Mustonen, Ardo Asperk , Karl-Alari Varma ja Mikael Meema. Comedy Estoniale omased teemakategooriad on kultuurierinevused, inimeste igapäevaharjumused ja eripärad, poliitika või tähtpäevade traditsioonid, stereotüüpsed arvamused ja nalja heitmine oma nooruspõlve seikluste üle. Kuna enamus Comedy Estonia eestlastest koomikuid on noormehed (ja mõned üksikud tütarlapsed) 20.-30. eluaastates, siis nende keelekasutus on suhteliselt vaba. Selline lähenemine viib mõnikord isegi naljadeni, mis oleks igas teises avaliku esinemise õhkkonnas ebasobilikud ja kõlbmatud, kuid Comedy Estonia komöödiaõhtutel on tolereeritavad nii igasugused allapoole-vööd-naljad kui ka piinlikkust tekitavad naljad näiteks seksuaalelu seikadest. Selline vabameelne teema- ja keelekasutus ning oskus tunnetada, kui kaugele võib naljadega minna, on kindlasti üheks põhjuseks, miks osad koomikud on populaarsemad kui teised.

Stand-up Teater POINT

Stand-Up Teater POINT on asutatud 8. juulil 2014. Teatri eesmärk on luua ja publiku ette tuua materjale ühiskondlikult olulistel ning teravatel sotsiaalsetel teemadel. Nad usuvad, et huumor on parim vahend oluliste teemade käsitlemiseks. Materjalide loomisel lisaks professionaalse dramaturgia oskusele töötavad nad ka läbi strateegilise kommunikatsiooni ning neurolingvistilise programmeerimise (NLP). Teater Point eestvedajateks on Karl Kermes ning tuntuimateks koomikuteks on näitlejad Tõnis Niinemets, Ott Sepp, Peeter Oja ja Kristjan Lüüs.

Kinoteater

Kinoteater on teatrit tegev sõprade rühmitus, mille algse tuumiku moodustasid Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli 25. lennu lõpetanud Paavo Piik, Diana Leesalu, Henrik Kalmet, Paul Piik ja Alari Rammo. Kinoteater alustas 2011. aastal eestikeelse püstijalakomöödiaga ning on välja toonud nii meelelahutuslikke kui ka harivaid lavastusi, aga ka teatrieksperimente. Kinoteatri koomikutena on üles astunud näitlejad Henrik Kalmet, Kaspar Velberg, Jörgen Liik, Karl-Andreas Kalmet, Märt Avandi, Kait Kall, Katariina Tamm ja Piret Krumm.

Vaata ka

• Comedy Estonia
• Kinoteater
• Stand-up Teater Point
• Monoteater
• Monolavastus