Põlletamine

Põlletamine oli eesti talupojapulmas pruudile põlle ettesidumine, sest põll oli abielunaise kohustuslik riideese.

Reeglina järgnes see tanutamisele ja moodustas sellega koos siirderiituse välise, nähtava külje. Põlletamine oli küll laialdaselt tuntud, kuid ei olnud pulmariituse vältimatu osa. Tava oli kombeks peamiselt Põhja-Eestis. Kohati tehti seda ka enne tanutamist, isegi mõrsjakodus ning enne kirikusse sõitmist; teisal on see seotud mõrsja ehtimisega ja veimevaka jagamisega.

Põlle etteseadja ehk põlletaja oli tavaliselt peiupoiss või pruudivend. Nagu tanu pähe, nii sobitati ka põlle ette kolmel korral. Kui algselt tõsine, maagilise sisuga tava muutus mänguliseks naljatluseks, siis suurenes ka sobituste arv. Pärast katsetusi leiti siiski põllele õige koht ja see seoti ette: tanutatud ja põlletatud mõrsjast sai noorik. Põlletamisele järgnes tavaliselt kohe põlle lappimine.