Päramootor
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Juuni 2018) |
Päramootor (ka rippmootor) on väiksemat tüüpi veesõiduki kerele (ahtripeeglile) kinnitatav jõuseade, mille mootor, ülekanne ja veekäitur on ühendatud üheks kompaktseks plokiks. Üldjuhul kinnitatakse päramootorid veesõiduki ahtripeegli külge.
Kirjeldus
[muuda | muuda lähteteksti]Päramootori eelis, erinevalt sisemootorist, on selle hõlbus eemaldatavus, vahetatavus ja kompaktsus. Samuti veesõiduki kere sees hooldust vajava sõuvõlli ning keret läbiva väljundava puudumine. Puudused on piiratud võimsus, ahtriosale mõjuv raskusjõud ja suurem ilmastikutundlikkus.
Paadil on tavaliselt 1, harvem 2-3 päramootorit, kuid on paigaldatud ka rohkem. Päramootorite võimsus on tavaliselt 2–300 hj. Päramootor võib olla lisaks sisepõlemismootorile ka elektrimootor.
Väiksemad päramootorid on käsihoovast ehk rumplist juhitavad, suuremad omavad vastavat distantsmehhanismi. Vähemalt 5 hj või võimsamatel mootoritel on tavaliselt ka tagasikäigu võimalus. Üldjuhul on käsitsi juhitavatel päramootoritel ohutusvõti ehk ohutuslukk, mille võti või klamber kinnitatakse veniva juhtmega ümber käe või riietuse külge. Paadijuhi ootamatu üle parda kukkumise korral eemaldab tema külge kinnituv juhe teise otsaga mootori küljest ohutusklambri ja mootor seiskub.
Üldjuhul on päramootori jalaosa võimalik kasutamispauside ajaks (parema säilimise huvides) mootori ülespööramisega veest välja kergitada.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Esimene teadaolev päramootor oli väike 5 kg kaaluv elektrimootor, mille konstrueeris 1870. aastal Gustave Trouve ja mille patendi ta sai 1880. aasta mais (patent nr 136,560). Hiljem 25 bensiinil töötavat päramootorit esitleti 1896. aastal American Motors Co poolt, kuid sellel alal need mootorid teerajajaks ei saanud.
Esimese bensiinimootoriga päramootori, mis jõudis ka müügile, konstrueeris noor Yale inseneeria tudeng Cameron Waterman 1903. Patenditaotlus esitati 1905. aastal, aasta hiljem alustati mootori tootmist ja loodeti müüa 25 000 mootorit aastaks 1914.
Kõige edukama mootori sellel ajajärgul lõi Norra-Ameerika leiutaja Ole Evinrude (1877-1934)[1] 1909. aastal, kelle nimi katab nii mõnegi tänapäevase mootori kapotti. Ajavahemikul 1909–1914 tootis Evinrude Co tuhandeid päramootoreid, mida müüdi edukalt kogu maailmas.
Ajalooliselt on enamus päramootoreid olnud kahetaktilised ottomootorid, mis on varustatud karburaatoriga, kuna selle konstruktsioonil on olnud oma lihtsus, usaldusväärsus, madal hind ja kergem kaal. Puudused on suurem looduse reostus, mis tuleb põlemata kütuse ja õlijääkidest heitgaaside hulgas ja suuremast mürast. Kuigi neljataktilisi mootoreid müüdi 1920. aasta lõpust, siis nende mootorite laialdasem levik leidis aset sajandi teises pooles. Neljataktiliste mootorite eelised on väiksem müra, vähesem kütusekulu ja suurem töökindlus, puudus aga suurem mass.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "Ole Evinrude". Vaadatud 26.05.2021.