Päivo Kasekamp

Päivo Kasekamp (25. jaanuar 1924 Tallinn – 21. juuni 2013 Tartu) oli soomepoiss ja eesti metodisti vaimulik.

Tööteenistuse järel õppis ta Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas.

9. novembrist 1943 oli ta Soome sõjaväes, ta viibis väljaõppel Taavettis ja oli rindel Rajajoel JR 47 koosseisus, lõpetas ohvitserikursuse.

Tagasi Eestisse saabus ta 19. augustil 1944, viibis Klooga õppelaagris. Ta taandus Saksamaale, oli väljaõppel Neuhammeris ja Beneschaus, võitles Sileesia rindel, langes 19. märtsil 1945 Oppelni lahingus Nõukogude sõjavangi.

Ta oli vangilaagris Komi ANSV-s ja tööpataljonis Narvas, vabastati aastal 1946 tervislikel põhjustel.

Arreteeriti uuesti 18. jaanuaril 1948, talle mõisteti 10+5 aastat. Ta vabanes Inta vangilaagrist Komi ANSV-s 24. oktoobril 1955, ta jäi samasse tööle kaevurina.

Eestisse tagasi saabus ta aastal 1958, oli organist ja metodisti pastor EMK Haapsalu koguduses. Aastatel 1969–1972 oli ta pastor EMK Rakvere koguduses, aastatel 1972–1987 EMK Tartu Püha Luuka koguduses, seejärel jäi ta pensionile.

Aastal 1994 läks ta perega USA-sse, kus viibis aastani 2005, mil ta tuli tagasi Eestisse. Elu lõpuaastatel elas ta Tartus.

Teoseid

Maxie D. Dunnam. "Kristlase tee Wesley järgi. Saksa keelest tõlkinud Päivo Kasekamp. Haapsalu 1993
"Mälestusi käidud teelt. Soomepoiss Päivo Kasekambi elulugu". Rakvere 2015. ISBN 9789949909469

Tema isa oli Eesti sõjaväelane, kindralmajor August Kasekamp, vennapoeg Andres Kasekamp on olnud ka Tartu Ülikooli Rahvusvaheliste suhete õppetooli Balti poliitika professor.

"Soomepoiste elulood. Soome sõjaväes II maailmasõja aastatel teeninud eestlased ja Eesti vabatahtlikud". Koostanud Peep Pillak ja Heini Vilbiks, konsultant Vello Salo. Eessõnad: Toomas Hendrik Ilves, Sauli Niinistö. Grenader. Tallinn 2015