Mine sisu juurde

Päevanurme

Allikas: Vikipeedia
Päevanurme
Originaali pealkiri Sunnanäng
Autor Astrid Lindgren
Tõlkija Vladimir Beekman
Illustreerija Ilon Wikland
Päritolumaa  Rootsi
Keel rootsi
Žanr lastekirjandus
Ilmumisaeg 1959 (originaal)
1967 (eesti keeles)
Lehekülgi 106

"Päevanurme" on Astrid Lindgreni lasteraamat, mis sisaldab nelja kunstmuinasjuttu. Need kõik algavad sõnadega "Ammu-ammu, veel vaestel aegadel..." ning räägivad lastest, üleloomulikest juhtumistest ja surmast.


Raamatus on järgmised jutud:

  • Päevanurme (Sunnanäng)
  • Heliseb mu pärnapuu, laulab minu ööbik (Spelar min lind sjunger min näktergal)
  • Tuu-tuu-tuu (Tu tu tu)
  • Junkur Nils Ekast (Junker Nils av Eka)

Päevanurme

[muuda | muuda lähteteksti]

Päevanurme räägib loo orvuks jäänud õest-vennast Mattiasest ning Annast, kes elasid Päevanurme talus. Nad võtab enda juurde Myra talupidaja, kes tahab neist vaid tööjõudu. "Ma ei näe oma lapseelus kindlasti enam kunagi midagi toredat," ütleb Anna loo alguses ning Mattias nõustub: "Ei, sest siin Myras on kõik päevad niisama hallid kui hiired laudas." Lapsed elavad silgusoolveest ja kartulitest ning ootavad väga talve, sest siis saab kooli minna. Oodatud rõõmu ei too ka kool, sest nad on kõige vaesemad ja teised lapsed suhtuvad neisse üleolevalt. Ühel päeval näeb Anna koduteel punast lindu, seesugust, kes nagu ei teakski, et maailmas on olemas halle hiiri. Anna võtab Mattiasel kõvasti käest kinni ja ütleb: "Kui see lind nüüd minu juurest ära peaks lendama, heidan siiasamasse lumme ja suren." Siis jooksevad nad linnu kannul kuni jõuavad mäe taha ja poikvel müüriväravast läbi ilmelisele maale, mida hüütakse samuti Päevanurmeks. Seal on kõik värviline ja kevadine, kirsipuud õitsevad, kuigi väljaspool müüri paugub pakane, ning lapsed mängivad. Seal on ka Ema, kõigi laste Ema, kes annab neile süüa ja hoolitseb nende eest. Mattias ja Anna hakkavad seal iga päev käima, kuid peavad alati lüpsiajaks koju kiirustama. Päevanurme värav on aga alati lahti ning võtab neid vastu, sest kui see värav kinni panna, ei saa seda enam kunagi avada. Pärast viimast koolipäeva läbikülmunutena Päevanurmele jõudes, otsustavad Mattias ja Anna värava kinni lükata.

Heliseb mu pärnapuu, laulab minu ööbik

[muuda | muuda lähteteksti]

Kaheksa-aastaselt jääb Malin orvuks ning satub vaestemajja elama. Vaestemaja juhtiv Pompadulla taipab, et kerjamas käies on päris kasulik, kui sul on lapsuke kaasas ja nii saab Malinist tema pisike plika, kes hommikul koos temaga eelisjärjekorras kohvi ja korpi saab. Malinil on hea süda ja nii aitab ta kõiki vallavaeseid. Ühel päeval, kui neile kirikuõpetaja pool jahukörti ja leiba anti, kuulis Malin, kuidas kõrvaltoas loeti lastele muinasjuttu ning sealt jäid talle kummitama kõige kaunimad sõnad:

Heliseb mu pärnapuu, laulab minu ööbik.

Nende sõnadega sai ta ennast lohutada, kuna vaestemajas oli palju seesugust, mida oli raske pealt vaadata ja kuulata. Nii hakkas ta järjest enam endale tahtma pärna, kuhu saaks laulma tulla ööbik. Ühel hommikul vara ärgates leidis ta maast herne ning otsustas proovida võtta see pärnaseemne asemele, lootuses, et võib-olla laseb Jumal oma headuses see ainus kord ka herneterast pärnal sirguda. "Usu ja igatsusega läheb see korda," mõtles Malin ja muudkui uskus ja igatses, kuni ühel hommikul oligi kõigi kiuste sinna kasvanud pärn. See aga ei helisenud. Öösel pärnapuu juures seistes otsustas Malin anda oma hinge puule, et see saaks heliseda ja teisi rõõmustada.

Tuu-tuu-tuu

[muuda | muuda lähteteksti]

Stina Maria ja vanaisa, Kapela talu kõige noorem ja kõige vanem elanik, kurvastavad väga, kui hundid murravad nende lambad. Kui vanaisa unustab oma kepi lambalauda juurde, lippab Stina Maria seda ära tooma ning rebasekivil istudes loeb tüdruk enda julgustamiseks iidset salmi, mida vanaisa ikka luges:

Tuu-tuu-tuu!

lambad jäägu meile

täna nagu eile,

nii pikk on kaitsepuu.

Seepeale tekkis ta ette maa-alune, kes nõudis, et oleks nüüd lõpp sellele tututuul ja kopsimisel nende peade kohal. Talle lubati anda uued lambad, kui see lärmamine lõpeb. Stina Maria läks temaga maa alla kaasa ja sai hämarusemetsadest sama palju lambaid, kui hunt maha murdis. Siis, kui tüdruk lammastega minema hakkas märkas teda üks maa-alune naine, kes seda valguselast endale tahtis ning pani ta unustama kõike, mis talle sinnani armas oli. Ta elas aastaid hämarusemetsades ja hüüdis varjunaist emaks, kuni vanaisa üleval maapeal sama salmi luges ning see tüdruku otsekui unest äratas. Maa-alused vihastasid lärmi peale ja tahtsid teda igaveseks hämarusevette magama panna, kuid naine, keda ta oli emaks hüüdnud, päästis oma valguselapse ja käskis tal lammaste kannul maa peale minna. Seal leidis ta vanaisa ning maa peal polnud veel tundi aegagi möödunud. Nüüd olid talus jälle lambad, kaitsesalmi lugesid nad edaspidi aga ainult sosinal.

Junkur Nils Ekast

[muuda | muuda lähteteksti]

Nils on pere vanim poeg ja jääb kõrge palavikuga voodisse. Kägu kukub talunurga juures ja pere kardab väga, et poiss sureb ära. Ta lamab üksinda tagumises toas voodil ning akna ees on nende maja ainus uhke asi – lossi pildiga rullkardin. Nii vaatab ta une ja ärkveloleku piiril kardinat ja mõtleb, kuidas ta on junkur, kes peab päästma oma noore kuninga Magnuse elu. Kuningat tahab hukata hertsog, kes ise troonile jõuda soovib ning on valmis vajadusel ka kuninga kohtuta hukkama. Junkur Nils saab laulikuna lossi, uinutab kuninga vangikambri uksevalvuri ning põgeneb kunagi lapsepõlves leitud salakäiku pidi koos kuningaga. Kui põgenejad end Kuningakoopaks ristitavas metsakoopas peidavad, reedab aga hobune nende asukoha. Junkur Nils on kuningaks riietunud ja läheb välja, esinedes kuningana ja lastes end tema eest hukata. Liiga hilja jõuab kohale abivägi, kes hertsogi tapab ja korra riigis taastab. Hommikul ärkab aga Nils tervemana ning õed-vennad toovad talle talu lähedalt Kuningakoopa alt korjatud metsmaasikaid.