Otto Hermann

Otto Benedikt Hermann (13. detsember 1878 Tartu – 17. oktoober 1933 Tallinn) oli eesti dirigent ja helilooja.

Lühidalt

Otto Hermann õppis Tallinnas eraviisil Ernst Reinicke juhendamisel orelit ning Konstantin Türnpu käe all muusikateooriat ja klaverit. Aastatel 1898–1900 õppis ta Peterburi Konservatooriumis Louis Homiliuse oreliklassis, mille jättis ainelistel põhjustel lõpetamata.

Ta oli aastatel 1906–1908 Estonia teatri esimene muusikajuht, Eesti esimese kutselise sümfooniaorkestri (1906) asutaja ja 1907–1912 esimene Tallinna rahva-sümfooniakontsertide dirigent. Otto Hermann astus üles ka klaverisaatjana (lauljad Aino Tamm, Marie Mieler, Paula Brehm-Jürgenson, Ella Masing-Grünberg, viiuldaja Mullas, klarnetist Rechmann jt). Heliloojana oli ta iseõppija. Tema looming on sama hästi kui unustatud.

Pikemalt

Ei ole päris selge, millal Otto Hermanni nimi esmakordselt avalikkuse ette ilmus. Võib-olla "Ambla Atsi" sõnumis Postimehes, kus teatatakse õde ja vend Agathe ning Otto Hermanni kontserdist Ambla kirikus 1. septembril 1902. 12. novembril 1902 kirjutas aga Sakala kirikukontserdist Viljandis, kusjuures "hra Otto Hermanni ettekanne oli tõepoolest tore ja andis kunstniku osavust tubliste tunda; iseäranis vägevaste mõjusivad kuulajate pääle Wagneri "Rändajate koor" ja "Praeludium", mille kuulamisest himu otsa lõppeda ei tahtnud."

Sedalaadi teateid on saadetud veel muu hulgas Põltsamaalt, Harju-Jaanist ja Nissist.

Aastal 1904 tegutses Otto Hermann mitmel korral Rahvahariduse Seltsi ning Kalevi seltsi kontserdi- ja perekonnaõhtutelt keelpilliorkestri juhina, kusjuures ta ka omaenda mängutükke olla juhatanud, "mis kuulajatele meeldisivad".

19. augustil 1906 teatas aga Postimees, et Estonia otsustas "ilma kulusid kartmata palgalise näiteseltskonnaga Eesti teatrit avada [...] Muusika juhatajaks kutsuti muusikakunstnik hra Otto Hermann."

Amet polnud kerge – orkestrante oli vaid 16. Orkestri täiendamisele aitas kaasa tulekahju Saksa teatris. Sealsed tööta jäänud hea ettevamistuse saanud orkestrandid võttis Otto Hermann kahel käel vastu. Vaatamata kesistele ainelistele võimalustele suudeti lisajõudude abiga hooajal 1908/1909 tavapäraste operettide kõrval välja tuua ka esimesed eestikeelsed ooperilavastused: Friedrich von Flotowi "Alessandro Stradella" ja Conradin Kreutzeri "Öömaja Granadas". Kõige kõrgema häälega meeslaulja oli Albin Strutzkin, kõige heledama häälega naislaulja Mia Pumbo. Etenduste kvaliteedi kohta on Paul Pinna öelnud: "Tegid suu lahti ja põrutasid, kuidas nokk oli kasvanud. Kes mõne noodisaba vahele jättis, sai Otto Hermanni käest pärast sõimata, nii et elu aja mäletas".

Pannud aluse Estonia muusikalavastustele, asutas Otto Hermann omal riisikol ka 45-liikmelise sümfooniaorkestri, millega esines Estonias, Lutheri rahvamajas ja Kadrioru supelsalongis. Esitati peamiselt lihtsamaid palu nagu Johannes Brahmsi Ungari tantsud ja Sibeliuse "Kurb valss", kuid kavas olid ka Sibeliuse "Lemminkäise kojutulek" ja "Finlandia". Mihhail Glinka, Pjotr Tšaikovski ja Edvard Griegi sümfoonilise muusika kõrval võis tolle aja tallinlane Otto Hermanni orkestri ettekandes kuulda ka Mihkel Lüdigi süiti "Lembitu" ja kohaliku orkestrijuhi K. Strobeli loomingut. Kuigi saalid olid tavaliselt täis, olid kulud ometi nii suured, et sageli pidi dirigent nende katmiseks ka oma sissetulekud ohverdama.

Otto Hermanni arvukad sümfoonilised teosed on jäänud käsikirja ja tunnistatud ebaküpseiks. Kõlanud on need aga enamasti autori enda juhatusel Estonia kontserdisalis ja Vanemuise suvemuusikal.

Otto Hermanni elu oli traagiline. Võitlus hariduse jätkamise eest ja pingeline töö ebasoodsates oludes väsitasid seda muidu andekat ja ettevõtlikku muusikameest. Raske närvihaigus sundis teda üha enam sulguma üksindusse. Vaesuses ja unustatuna ta 55-aastaselt surigi. Tema ärasaatminegi oli kurb – Päevaleht kirjutas: "Mees, kes kord esimesena organiseeris sümfooniaorkestrit, oli nüüd nagu unustatud. Ei olnud näha pille ega pillimehi. Autojuhid aitasid kirstu kanda kontserdisaali."

Looming

• Ooper "Ilo"
• "Kevadsümfoonia" D-duur
• Sümfooniline poeem "Pimedusest valgusele"
• Sümfooniline poeem "Kevade"
• Sümfooniline poeem "Hommik"
• Sümfooniline poeem "Võitja kojutulek"
• Sümfooniline poeem "Rändur"
• Sümfooniline pilt "Merekaldal"
• 4 orkestrisüiti
• Muusika Franz Grillparzeri draamale "Argonaudid"
• "Souvenir de Reval" keelpilliorkestrile
• "Serenad" keelpilliorkestrile
• "Andante" keelpilliorkestrile
• "Menuett" klaverile
• Koorilaule ("Koit" ja "Minu kodu" Karl Eduard Söödi ja "Meie laul" Peeter Grünfeldti sõnadele)
• Soololaule ("Ütelge" ja "Armastus" Anna Haava

Mälestuse jäädvustamine

Alates 2009. aastast annab Eesti teatriliit välja Otto Hermanni nimelist auhinda, et tõsta esile ja väärtustada pikaaegset kõrgetasemelist pühendunud tööd teatri orkestrandina.

Kirjandus

• Otto Hermann viletsuses ja haige. Päevaleht 1.04.1920
• Haige Otto Hermann korterist välja? Päevaleht 15.12.1920
• Kontsert Otto Hermanni heaks. Tallinna Teataja 30.04.1921
• Korjanduse asjus Otto Hermanni heaks. Päevaleht 15.02.1922
• Otto Hermanni kontsert. Päevaleht 1.04.1922
• Otto Hermann ooperi kirjutanud. Muusikaleht 1926 lk.252
• Otto Hermann 30 aastat muusika alal tegev. Muusikaleht 1927 nr 2 lk.28
• Otto Hermann 50-aastane. Muusikaleht 1928 nr.12 lk 361
• Helilooja Otto Hermann. Eesti Muusika Kuukiri 1929 nr 1 lk 32
• Rahvuslik ooper "Ilo". Postimees 14.08.1929
• Nekroloog. Muusikaleht 1933 nr 10
• Otto Hermanni mälestuseks. Päevaleht 20.10.1933
• J. Blumberg – Eesti Muusika Almanak 1934
• R. Patzner – Otto Hermanni mälestuseks. Muusikaleht 1934 nr 11 lk 242
• A. Kasemets – Otto Hermann. Eesti muusika arengulugu 1937 lk 173
• N. Laanepõld – Polnud kerge alustada. Sirp ja Vasar 20.12.1968
• J. Aavik – Otto Hermann – Eesti muusika ajalugu III. Stockholm 1969
• M. Märtin – Otto Hermanni meenutades. Kodumaa 13.12.1978
• I. Randalu – Otto Hermann – "Estonia" lauluteatri rajajaid 1981.
• M. Märtin – Otto Hermann ja Leenart Neuman eesti muusikaloos. Sirp ja Vasar 21.10.1983