Ost-müük (Rooma õigus)

Ost-müük Rooma õiguses (emptio venditio)

Ostu-müügileping oli konsensuaalne leping, mis sõlmiti siis, kui eseme ostu-müügi hinnas lepiti kokku. „Hinnas tuleb kokku leppida, sest ilma müügihinnata ei saa müügitehing toimuda. Ostuhind peab olema kindel. /…/“ „Hind peab olema rahaline.“

Ostuhind pidi olema kindel (certum) ning määratud poolte kokkuleppel, erandina ka mõne kolmanda isiku poolt. Samuti pidi ostuhind olema tõeline (verum), et vältida kolmandate isikute petmist. Lisaks pidi ostuhind olema õiglane (iustum). Eseme õiglane hind oli Justinianuse poolt määratletud mitte suuremana kui poole rohkem eseme väärtusest ja mitte väiksemana kui poole vähem eseme väärtusest.

Ostu-müügilepingu sõlmimist tõendas käsiraha andmine, kuid see ei olnud lepingu sõlmimise tingimus. „Kui käsiraha on juba makstud – ükskõik, kas müügileping on sõlmitud kirjalikult või mitte –, siis see, kes keeldub lepingu täitmisest, kaotab kas antud käsiraha – kui ta on ostja –, või kui ta on müüja, peab ta maksma kahekordse käsiraha isegi siis, kui enne pole käsiraha kohta nii kokku lepitud.“

„Ostu-müügilepingu võis sõlmida tingimusega või ilma. Tingimus võis olla näiteks: „Kui Stichus meeldib sulle teatava tähtaja jooksul, müüakse ta sulle sellise arvu kuldmüntide eest“.“ Kui ostuese hävis enne ostu-müügilepingu sõlmimist, on ostuleping tühine.

Justinianus kehtestas eraldi reeglid juhuks, kui ostu-müügileping sõlmiti kirjalikult, s.t, kui pooled on koostanud ostudokumendi ning selle allkirjastanud. Kuni üks neist tingimustest oli täitmata, sai ostja või müüja veel lepingust trahvita taganeda. Trahvita ei saanud taganeda, kui käsiraha on makstud. Kui lepingu koostas dokumendikirjutaja ja pooled selle heaks kiitsid, siis oli leping nende tingimuste järgi sõlmitud.

Riisiko üleminek ja poolte vastutus

Kui ostu-müügileping sõlmiti, läks ostetud asjaga seotud riisiko kohe üle ostjale. Kui pärast ostu-müügitehingu sõlmimist ese hävis, kuid ese ei olnud veel üle antud, jäi kahju ostja kanda ja ta pidi ka kokkulepitud hinna maksma vaatamata sellele, et ta ei olnud asja enda valdusse veel saanud. Kui müüdud ese varastati, vastutas ostja siis, kui ese oli temale üle antud: Kui ese ei olnud temale üle antud, vastutas müüja. „Palke peetakse seejuures üleantuks, kui ostja on need märgistanud.“ „Juhul kui asju ostetakse hulgi ja müüja ei ole tegutsenud pahatahtlikult, jääb riisiko ostjale – isegi kui (väljavalitud) asjad ei ole märgistatud.“

Oma õiguse kaitseks lepingu rikkumise või kohustuse täitmata jätmise korral oli ostjal müüja vastu (actio empti) ostuhagi ja müüjal ostja vastu (actio venditi) müügihagi, s.t. nad olid obligatsiooniõiguslikus suhtes, kus lepingu pooled võisid teine teiselt nõuda lepingu täitmist.

Müüja vastutas niivõrd, kuivõrd oli „ostja huvides mitte saada petetud“ (quanti emptoris interfruit non decipi). See, „kes müüs teadmatusest haige karilooma või kahjustatud palgi, on ostuhagist tulenevalt kohustatud hüvitama üksnes nii palju, kui palju mina oleksin vähem maksnud juhul, kui ma oleksin (puudusest) teadnud. Kui ta aga teadis (puudusest) ja vaikis ning ostjat pettis, on ta kohustatud vastutama kogu kahju eest, mida ostja selle müügi tõttu kannatas. /…/“ „Näiteks siis, kui keegi müüb messingist nõu kullast nõu pähe, peab ta vastutama müüdud kulla väärtuses.“

Kui müüdi mitut ühte ja sama liiki asja, siis oli oluline teada, kas hind lepiti kokku asjade hulga või iga üksiku asja suhtes eraldi; kas sõlmiti üks müügileping või mitu. Kui üks asi hulgast osutus puudulikuks, siis sai lepingust vaadata, kas tagastada (hüvitada) tuli ainult see puudulik või kogu asjade hulk.