Oskar Raudvere

Oskar-Aleksander Raudvere VR I/3 (28. oktoober 1884 Tallinn – 14. juuni 1940 Tallinn) oli Eesti sõjaväelane (kolonel, 1924).

Haridus

Lõpetas Tallinna Reaalkooli 1903. aastal.

Sõjaväeline karjäär

Enne Esimest maailmasõda teenis podporutšik Oskar Raudvere Tallinnas 23. jalaväediviisi 91. Dvinski jalaväepolgus roodu nooremohvitserina ja Esimeses maailmasõjas teenis alamleitnant ja leitnant (27.12.1914) Oskar Raudvere Läänerindel 91. Dvinski jalaväepolgu roodu ja pataljoniülemana, kuni lahingus vangi langemiseni 30.08.1915.

Vabadussõjas 1918. aastal oli staabikapten Oskar Raudvere 1. jalaväepolgu, ülema adjutant ja teenis 3. Kaitseliidu pataljonis, 2. märtsist – 1. aprillini 1919 Vahipataljoni ülem ja 1919. aasta 1. aprillist 3. diviisi tagavarapataljoni ülem.

1921. aasta 7. oktoobrist Tallinna komandant, alampolkovniku auastmes. Teenis 15. märtsist 1924 Harju maakonna rahvaväe ja (ühendatud Tallinna ja Harjumaa) Kaitseliidu Harju maleva ülemana ja hiljem – pärast Tallinna maleva eraldamist sellest – Kaitseliidu Tallinna maleva pealikuna.

Osales 1. detsembri riigipöördekatse mahasurumisel 1924. aastal.

1. juulist 1930 nimetati Harju Kaitseväeringkonna ülema ametikohalt Tallinna garnisoni komandandiks ja ühtlasi Vahipataljoni ülemaks kellena teenis kuni 1934. aastal Kaitsevägede staabi juurde kuuluvasse juhtide reservi määramiseni.

16. jaanuaril 1935 määrati Kaitseministri käsundusohvitseriks

Suri 1940. aasta 14. juunil südamehaigusse.

Tunnustus

• Vabadusristi I liigi 3. järk, 1921
• Aizsargi teeneterist märk, 1925
• Läti Karutapja ordeni III järk, 1925
• Kotkaristi V klassi teenetemärk, 1929
• Kaitseliidu Valgeristi III klass

Välislingid

• Andmed Eesti Sõjamuuseumi ohvitseride andmekogust]