Oscar II
| Oscar II | |
|---|---|
 | |
| Rootsi kuningas | |
|
Ametiaeg 18. september 1872 – 8. detsember 1907 | |
| Eelnev | Karl XV |
| Järgnev | Gustaf V |
| Norra kuningas | |
|
Ametiaeg 18. september 1872 – 7. juuni 1905 | |
| Eelnev | Karl IV |
| Järgnev | Haakon VII |
| Isikuandmed | |
| Sünniaeg |
21. jaanuar 1829 Stockholmi kuningaloss, Stockholm, Rootsi |
| Surmaaeg |
8. detsember 1907 (78-aastaselt) Stockholmi kuningaloss, Stockholm, Rootsi |
| Autogramm |
 |
Oscar II (ka Oskar II; 21. jaanuar 1829 – 8. detsember 1907) oli 18. septembrist 1872 kuni surmani Rootsi kuningas ja Norra kuningas kuni 7. juunini 1905, mil Stortingi otsuse järgi riik sõltumatuks kuulutati.[1][2]
Noorpõlv
[muuda | muuda lähteteksti]Östergötlandi hertsog, tulevane Rootsi kuningas, Oscar Fredrik sündis 21. jaanuaril 1829 Stockholmis Oskar I ja Josefine von Leuchtenbergi perre. Oscar sai hea hariduse. Tema õpetajad olid Christopher Boström, Otto Aubert (nagu tema vennal Karlilgi) ja Wolfgang Wenzel Haffner. Talle õpetati norra keelt, mida ta hiljem vabalt rääkis. Lisaks rääkis ta hästi ladina keelt. Oscar õppis Uppsala ülikoolis peamiselt humanitaaraineid (politoloogia, ajalugu, matemaatika jms). 1840. aastatel hakkas Oscar ka mereväes teenima.[3]
_og_prinsesse_Sophie_med_familie_(6961203929).jpg)
1857. aasta 6. juunil abiellus Oscar Wiesbadenis Nassau printsessi Sofiaga. Nad said neli last: Gustaf, Oscar, Carl ja Eugen. Oscari ja Sofie abielu oli õnnelik ning viimasest sai ka oma abikaasa nõunik. Oscaril oli eluajal siiski mitmeid abieluväliseid lapsi, kellele ta toetust maksis.[3] 1867. aastal sai Oscar regendiks, kuid kuna ta polnud kroonprints, ei saanud temast Norra asekuningat.[3][4]
Rootsi ja Norra kuningas
[muuda | muuda lähteteksti]Pärast venna Karl XV surma 18. septembril 1872 kuulutati kuningaks Oscar, kuna Karlil polnud meessoost pärijat. Oscari ja Sofie kroonimistseremooniad toimusid 12. mail 1872 Stockholmis ning 13. juulil Trondheimis.[3]
Minnes vastuollu Oskar I ja Karl XV välispoliitikaga, otsustas Oscar II tugevdada sõprussidemeid Preisimaaga, mis oli 1871. aastal Saksamaa ühtseks riigiks ühendanud. Seetõttu olid tal Saksa keisri ja valitsusega head suhted. Tema valitsusajal olid Rootsil head suhted ka Suurbritanniaga. Oscar parandas suhteid ka endise Rootsi kuninga, pagendatud Gustav IV Adolfi järeltulijatega. Tema ja ta poja, Vasa printsi Gustavi säilmed maeti Rootsi.[3]
Vend oli Oscarile päranduseks jätnud pingelise olukorra Norraga. Norralased tundsid, et neid peetakse liidus teisejärgulisteks. Neis kasvas soov iseseisvuse järele, sest arvati, et kuningas hoolitseb vaid Rootsi huvide eest.[5] Oscar reisis oma valitsusaja algul Norrasse, kus teda siiski hästi vastu võeti. Norras lasi ta oma visiidi tähistamiseks kabeli ehitada. Ta ostis seal kokku ka mitmeid vanu maju, mis koondati 1882. aastal maailma esimeseks vabaõhumuuseumiks. Muuseum kolis 1902. aastal Bygdøysse.[6][3]
Suhted Norraga ja liidu lagunemine
[muuda | muuda lähteteksti]1873. aastal likvideeris Oscar Norra Stortingi palvel kubernerikoha, mis oli Karl XV ajal osutunud suureks vaidlusküsimuseks.[7][3] Kuigi Norra nägi Oscari ajal suurt majanduslikku kasvu, ei lahendanud see pingeid Rootsi ja Norra vahel. Storting tahtis ka suuremat võimu riigi valitsemise üle. Nii tekkisid vaidlused, kas kuningal peaks olema õigus Norra seaduste vastu veto panna. 1883. aastal kõrvaldati valitsusest mitmed kuningameelsed ja konservatiivsed poliitikud. Aina kasvas ka liberaalse partei võim, mis tahtis kuninga võimu vähendada. Sellest hoolimata määras kuningas ametisse konservatiivse valitsuse, mis ei suutnud Stortingiga koostööd teha ning saadeti 1884. aastal laiali. Oscar plaanis juba Norras riigipööret korraldada, kuid see jäeti ära. 1891. aastal likvideeriti ka Norra asekuninga positsioon.[5][3]
Norra ja Rootsi vahel tekkisid uued vastuolud seoses konsulaarteenistusega. Kuna mõlema riigi välispoliitika oli ühine, tahtis Rootsi valitsus, et välisminister oleks rootslane. Norra valitsus tahtis aga eraldi konsulaarteenistust. 1905. aastal hääletas Storting iseseisva konsulaarteenistuse poolt. Oscar pani otsusele veto ning Norra valitsus astus protestiks tagasi. Kuna kuningas polnud võimeline uut valitsust määrama, pidas Storting seda tõestuseks, et kuningas pole enam võimeline Norra kuningas olema. 7. juunil 1905 võeti Stortingis vastu seadus, millega liit Rootsiga likvideeriti. Hiljem korraldati maal ka referendum, mis näitas, et ligi 99 % rahvastikust pooldas Rootsist lahkulöömist.[5]
Kuigi Oscar oli algul liidu likvideerimise vastu, nähes selles ka kuninga võimu vähenemist, peeti 1905. aasta augustis-septembris Karlstadis läbirääkimised, millega Rootsi ja Norra liit kaotati. Oscar ütles 26. oktoobril 1905 lahti oma õigusest Norra kroonile. Liidu lagunemist pidas Oscar suureks isiklikuks läbikukkumiseks, mis teda väga mõjutas.[3][8]
Oscari isiksus ning hilisem elu
[muuda | muuda lähteteksti]Oscar oli väga intelligentne, mistõttu kutsuti teda omal ajal Euroopa kõige valgustatumaks monarhiks. Oscar oli lisaks hea oraator. Ta kirjutas ka mitmeid muusikapalasid, luuletusi ning nii enda ("Mina Memoarer") kui ka Karl XII memuaarid.[3][4]
Peale 1905. aastat hakkas Oscari tervis halvenema ning ta suri 8. detsembril 1907 Stockholmis.[4]
Mälestus
[muuda | muuda lähteteksti]Oscar II valitsusaega ning teda ennast on hilisematel aegadel hea sõnaga mäletatud:
"...rahvahulkade teadvuses tõuseb ta esile imposantse, tõeliselt majesteetliku kujuna, kuldsuuna, kõneanniga õnnistatud patriarhina, unustamatu père noble'ina, nagu seda ampluaad teatris ja ooperis hüütakse. Ta on andnud nime tervele ajastule – see oli oskariaanlik ajajärk, õnneaeg enne maailmasõda ja igasugu muud viletsust. Järelpõlve mälestusse jääb see aeg pääsmatult kadunud idüllilise epohhina koos promenaadikontsertide, punši ja sigarite, korra ja puhtuse, mõnusate politseinike ja sõjaväelastega, kes olid üksnes kena sinisesse rõivastatud dekoratsioon." [9]
Selma Lagerlöfi raamatu "Nils Holgerssoni imeline teekond läbi Rootsi" XXVII peatükis peab sõbralik vanahärra koduigatsust tundvale Skanseni viiuldajale Klement Larssonile innuka kõne Stockholmi ülistamiseks, rõhutades, et ükski rootslane ei tohiks end seal võõrana tunda. Järgmisel päeval toob kuninga teener Klementile suure punases köites raamatu Stockholmi kohta ja Klement saab aru, et ta on rääkinud kuningaga.
Oscar II on möödaminnes korduvalt mainitud Hjalmar Söderbergi raamatutes. "Jah, õigupoolest oli ta Lydiat ju sügisel näinud. Tol õhtul, kuninga valitsemisjuubeli õhtul, kui oli olnud illuminatsioon ja tulevärk ja rahvas trügis, nii et ei saanud end liigutadagi. Arvid oli seisnud Nybroplani ja Birgerjarlsgatani nurgal rahvahulgas, kui korteež Euroopa kõige ilusama kuningaga mööda sõitis – ligemale seitsmekümneaastane mees seisis tõllas kui Rooma triumfaator..."[10] Sellisena nägid ilmselt Oscar II tema kaasaegsed ja ta ise.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Newland, Sonya (2008). Euroopa keisrid ja kuningad. Karrup. Lk 157.
- ↑ "Norwegian history | full independence at last | Norway". Originaali arhiivikoopia seisuga 4.08.2023. Vaadatud 04.08.2023.
- ↑ 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 "Oscar 2". Vaadatud 03.08.2023.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 "King Oscar II of Sweden and Norway". Vaadatud 03.08.2023.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 "King Oscar II (1829–1907)". Vaadatud 04.08.2023.
- ↑ "Bygdøy". Vaadatud 04.08.2023.
- ↑ "Karl 4. (av Norge og Sverige)". Vaadatud 04.08.2023.
Men symbolpolitikk skulle få sprengvirkninger i den unionsstriden som nå var i emning. Straks Stortinget hadde vedtatt denne grunnlovsendringen, utløste det voldsomme reaksjoner i Sverige: Dette var ensidig norsk aksjon i et fellesspørsmål, og det krenket Sverige og den høyere stilling i unionen man mente tilkom Sverige.
- ↑ "King Oskar II 1872–1907". Vaadatud 04.08.2023.
- ↑ Skott, Staffan (1997). Kõik need Bernadotid. Tallinn: Eesti Raamat. Lk 66.
- ↑ Hjalmar Söderberg. Tõsine mäng. Tallinn, Eesti Raamat, 1990, lk 316.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]| Eelnev: Karl XV |
Rootsi kuningas 1872–1907 |
Järgnev: Gustaf V |
| Norra kuningas 1872–1905 |
Järgnev: Haakon VII |