Orhan Pamuk

Orhan Pamuk
Orhan Pamuk
Sünniaeg	7. juuni 1952 (72-aastane)
Amet	kirjanik
Autasud	Nobeli kirjandusauhind, Auleegioni ohvitser, Saksa Kirjastajate ja Raamatukaupmeeste Ühingu rahuauhind, Yale'i ülikooli audoktor
Koduleht	https://orhanpamuk.net
Autogramm
	[muuda Wikidatas]

Orhan Pamuk (sündinud 7. juunil 1952 İstanbulis) on türgi romaanikirjanik, ühiskonnategelane ja sõnavabaduse eest võitleja, 2006. aasta Nobeli kirjandusauhinna laureaat.

Elukäik

Orhan Pamuk on pärit majanduslikult heal järjel olnud perest. Pere õhutusel läks ta õppima arhitektuuri, kuid loobus sellest kolme aasta pärast. Seejärel õppis İstanbuli Ülikoolis ajakirjandust ja hakkas "täisajaga" kirjanikuks. Aastail 1985–1988 töötas ta külalisõppejõuna New Yorgis Columbia ülikoolis. Aastail 1982–2001 oli ta abielus, tal on tütar Rüya (türgi k 'unistus').

Looming

Kirjutama hakkas Pamuk regulaarselt 1974. aastal. Juba ta esimene romaan "Härra Cevdet ja tema pojad" (1982) pälvis tähelepanu. Teos räägib kolmest põlvkonnast jõukas Istanbuli peres. Menu said tunda ka teine romaan "Vaikne maja" (1983) ja kolmas, ajalooline romaan "Valge loss" (1985). Kõik need kolm teost võitsid ridamisi auhindu. The New York Times Book Review kirjutas: "Idast on tõusnud uus täht – Orhan Pamuk."

Seejärel hakkas Pamuk kirjutamisel kasutama postmodernseid tehnikaid, vastukaaluks varasemale tahedale realismile. 1990. aastal ilmunud neljas romaan "Must raamat" tõi autorile lisaks menule kriitikute hulgas ka rohkem lugejamenu. Viis aastat hiljem ilmunud viies romaan "Uus elu" tekitas Türgis sensatsiooni ja sai üheks türgi kirjanduse menukamaks raamatuks.

Kaks järgmist romaani, "Minu nimi on Punane" (1998) ja "Lumi" (2002), suurendasid Orhan Pamuki rahvusvahelist tuntust veelgi. "Minu nimi on Punane" pälvis 2003. aastal väga maineka rahvusvahelise IMPAC Dublini kirjandusauhinna ja seda oli 2006. aastaks tõlgitud 24 keelde. "Lumi" tegeleb islami ja lääne elulaadi kokkupõrkega tänapäeva Türgis. The New York Times valis selle ingliskeelse tõlke kümne 2004. aasta parima romaani hulka.

Vastates küsimusele "Kuidas mõjutas IMPAC-i preemia (127 000 dollarit) võitmine teie elu ja tööd?" vastas Pamuk: "Mu elus pole miski muutunud pärast seda, kui ma hakkasin täisajaga kirjutama. Ma olen ilukirjandust kirjutanud 30 aastat. Esimesed 10 aastat muretsesin ma raha pärast ja mitte keegi ei küsinud, kui palju ma teenin. Järgmised 10 aastat kulutasin ma raha ja mitte keegi ei küsinud selle kohta midagi. Ja viimased kümme aastat on kõik minu käest uurinud, kuidas ma raha kulutan, aga ma ei ütle seda."

Ühiskondlik tegevus

2005. aastal sattus Orhan Pamuk maailma avalikkuse tähelepanu alla sõnavabaduse eest võitlejana. 2005. aasta veebruaris andis Pamuk Šveitsi ajakirjale Das Magazin intervjuu, kus ta muuhulgas ütles: "30 000 kurdi ja miljon armeenlast tapeti neil aladel ja mitte keegi peale minu ei söanda sellest rääkida." Selle lausega vihjas Pamuk armeenlaste genotsiidile aastail 1915–1917 ja 30 000 kurdi massimõrvale Anatoolias – teemale, mis oli Türgis kuni selle ajani tabu.

Das Magazinile antud intervjuu tõi Pamukile neli kuud hiljem kaasa kohtutee, sest 2005. aasta juunis võeti Türgis vastu seadus, mille kohaselt on Türgi riigi ja türkluse selline kritiseerimine kuritegu. Niisuguse seadusesätte alusel algatasid rahvuslikud äärmuslased tagantjärele kohtuprotsessi, mis ähvardas Pamuki vanglakaristusega kuuest kuust kuni kolme aastani.

Protsessi vältel jätkas Pamuk maailmas oma sõnumi levitamist. Süüdistuste alla sattunud sõnavabaduse eestkõnelejale tuli kasuks asjaolu, et protsessi päevil taotles Türgi liitumist Euroopa Liiduga. Euroopa Liidu laienemisvolinik Olli Rehn ütles, et Pamuki kohtuprotsess on Türgi liidukõlblikkuse prooviks. Oma esindajad saatis Pamuki kohtuprotsessi jälgima Euroopa Parlament. Pamuki kaitseks ja kohtuprotsessi aluseks olnud seadusesätte vastu astus välja Amnesty International.

Kaheksa maailmakuulsat kolleegi kirjanduse alal, José Saramago, Gabriel García Márquez, Günter Grass, Umberto Eco, Carlos Fuentes, Juan Goytisolo, John Updike ja Mario Vargas Llosa koostasid mehe toetuseks ühise pöördumise. Pamuk muide oli ise olnud esimene muslimi autor, kes mõistis avalikult hukka Salman Rushdiele kehtestatud fatwa ja oli toeks oma türgi kolleegile Yaşar Kemalile tolle poliitilise kohtuprotsessi ajal 1995. aastal.

Ehkki leidus neidki, kes kahtlustasid, et Pamuki äkilise sõnavabaduse eestkõneleja rolli asumise põhjuseks on soov saada sel moel Nobeli kirjandusauhind – mis anti 2005. aastal hoopis inglasele Harold Pinterile. Pamukile osaks saanud rahvusvaheline au ja kuulsus sõnavabaduse kaitsjana tundus paljudele rahvuskaaslastele ebaaus ka sellepärast, et enne Pamuki ootamatut pöördumist sellele rajale oli Türgis juba kirjanikke (sh mainitud Yaşar Kemal) ja palju teisi inimesi, kes olid kurdide ja teiste vähemuste probleemidega pikka aega tegelenud, vähemuste õiguste eest võidelnud, selle pärast vanglaski istunud.

2006. aasta jaanuaris vabastati Pamuk tehnilistel põhjustel talle esitatud süüdistustest. "See on hea uudis härra Pamukile, aga hea uudis ka sõnavabadusele Türgis," kommenteeris seda Euroopa Liidu laienemisvolinik Olli Rehn. Siiski väljendasid mõned Euroopa Liidu esindajad kahetsust, et süüdistustest loobuti mitte sisulistel, vaid tehnilistel põhjustel.

Eesti keeles ilmunud teosed

Lumi. Tõlkinud Ly Seppel. Pegasus 2007. ISBN 978-9949-425-37-2
Must raamat. Tõlkinud Inna Ossiptšuk ja Helen Geršman. Pegasus 2011. ISBN 978-9949-472-63-5
Minu nimi on Punane. Tõlkinud Ly Seppel, järelsõna kirjutanud Andres Ehin. Pegasus 2013. ISBN 9789949505319 (köites)

Looming türgi keeles

"Cevdet Bey ve Oğulları" ("Härra Cevdet ja tema pojad", romaan) 1982
"Sessiz Ev" ("Vaikne maja", romaan) 1983
"Beyaz Kale" ("Valge loss", romaan) 1985
"Kara Kitap" ("Must raamat", romaan) 1990
"Gizli Yüz" ("Salajane nägu", filmikäsikiri) 1992 [1]
"Yeni Hayat" ("Uus elu", romaan) 1995
"Benim Adım Kırmızı" ("Minu nimi on Punane", romaan) 1998
"Öteki Renkler" ("Teised värvid", esseed) 1999
"Kar" ("Lumi", romaan) 2002
"İstanbul. Hatıralar ve Şehir" ("Istanbul. Linn ja mälestused", mälestused) 2003

Auhinnad

1979 Milliyet Press Novel Contest Award (Türgi) romaani "Karanlık ve Işık" ("Pimedus ja valgus", hiljem avaldatud pealkirja "Härra Cevdet ja tema pojad" all) eest
1983 Orhan Kemal Novel Prize (Türgi) romaani "Härra Cevdet ja tema pojad" eest
1984 Madarali Novel Prize (Türgi) romaani "Vaikne maja" eest
1990 Independent Foreign Fiction Prize (Ühendkuningriik) romaani "Valge loss" eest
1991 Prix de la Découverte Européenne (Prantsusmaa) romaani "Vaikne maja" prantsuskeelse tõlke ("La Maison de Silence") eest
2002 Prix du Meilleur Livre Etranger (Prantsusmaa) romaani "Minu nimi on Punane" eest
2002 Premio Grinzane Cavour (Itaalia) romaani "Minu nimi on Punane" eest
2003 Dublini rahvusvaheline kirjandusauhind (Iirimaa) romaani "Minu nimi on Punane" eest
2005 Peace Prize of the German Book Trade (Saksamaa)
2005 Prix Médicis étranger (Prantsusmaa) romaani "Lumi" eest
2006 Nobeli kirjandusauhind (Rootsi)
2012 Sonningi auhind