Olev Kiirend
| Isikuandmed | ||||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Riik | Eesti | |||||||||
| Sünniaeg | 26. jaanuar 1949 | |||||||||
| Sünnikoht | Kihelkonna vald, Saaremaa, Eesti | |||||||||
| Pikkus | 182 cm | |||||||||
| Kaal | 82 kg | |||||||||
| Sportlaskarjäär | ||||||||||
| Spordiklubi | Kaitsejõudude Spordiklubi | |||||||||
| Medalid | ||||||||||
| ||||||||||
Olev Kiirend (sündinud 26. jaanuaril 1949 Saaremaal) on eesti maadleja ja maadlustreener.
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]Ta on õppinud Vaivere koolis ja Tallinna Spordiinternaatkoolis ning lõpetanud 1973. aastal Tallinna 10. Töölisnoorte Keskkooli.
Seitsmendas klassis tegi Kiirend Vaivere kooli söögivahetunni ajal avalduse: "Kuradi Nõukogude Liit, õiget saia ka ei osata teha!" Kui kevadel läks klass ekskursioonile, siis Vaivere kooli direktor keelas Kiirendil kaasa minemast ning lausus: "Riigivastased meil ekskursioonile ei sõida!"[1]
Tallinna Internaatkoolis astus Kiirend dissidentlikku noortekampa Kondor.[1]
1973. aastal kutsus Nõukogude Liidu maadlejate peatreener Kiirendit MM-ile Teherani.[1]
1973. aastal osales Kiirend Martin Kleini mälestusvõistlustel.[1]
1982. aasta veebruaris proovis Kiirend koos hiljem Soome kolinud maadlustreeneri Arvid Leiumaa ja ühe abielupaariga Karjala kaudu NSV Liidust põgeneda. Selleks sõitsid nad autoga mööda metsavaheteed Soome – NSV Liidu piiri poole. Pärast metsatee ühte kurvi sattusid nad piirivalve tõkkepuu juurde, kus neid uuriti kolm tundi ning lõpuks saadeti tagasi.[1]
1982. aasta 13. oktoobril õhtul sõitis Kiirend koos sõprade ja spordikaaslaste Ingvald Arri ja Harro Harusooga Saaremaale, et kalamehelt saja rubla eest ostetud ja rannikule peidetud kummiparvega põgeneda Uudelepa lahelt Rootsi. Nad sõitsid sinna töökojaks ehitatud Gaz-53-ga. Kihelkonna ristis pidas nad kinni piirivalve, et kontrollida dokumente ja auto sisemust. Nad pääsesid kontrollist läbi ja jätkasid teekonda. Hiljem oli Kiirend plaaninud põgeneda üksi puust paadiga ning selle tarbeks ostnud päramootori Vihr 30. Puust paadi ja Vihr 30 töökorda saamisele aitas kaasa Märt Vooglaid. Arr ja Harusoo liitusid Kiirendiga alles põgenemispäeval. Nende mootorpaadi mootor suri Läänemerel mitu korda välja. Lõpuks otsustas Kiirend, et on vaja edasi aerutada.[1]
14. oktoobriks 1982 olid nad triivinud Läänemerel 13 tundi, kui neid märkas Vene tsiviillaeva Volgo-Balt 136 kapten. Nad tõmmati püstoli ähvardusel pardale, anti süüa ning paigutati eraldi kajutitesse. Varsti saabus väikese kaubalaevaga tsiviillaeva pardale Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee Saaremaa osakonna ülem Mihkel Lutšenko. Lutšenko nägi nende põgenemisplaani läbi, ent ei maininud põgenemist oma ülemustele.[1]
Kiirend, Arr ja Harusoo saadeti Patarei vanglasse. Kinnine kohtuistung toimus Patarei punanurgas. Süüdistatavaid kaitses advokaat Leon Glikman. Lisaks Kiirendile, Arrile ja Harusoole olid kohtupingis ka Andres Berg, Allan Ruus, Rainer Männa ja Sergei Ljubko. Lisaks põgenemiskatsele pandi neile süüks kavatsust kaaperdada Kingissepa–Tallinna reisilennuk. Hiljem nimetas Kiirend lennuki kaaperdamise juttu pettemanöövriks. KGB otsis Tallinnas kõik lennukis viibinud läbi, ent ei leidnud midagi kahtlast. Prokurör Siim Kirsipuu nõudis Arrile ja Harusoole viit aastat vabadusekaotust tugevdatud režiimiga koloonias, ent kohtunik Hilda Uusküla mõistis neile kummalegi kaks aastat vangistust üldrežiimiga parandusliku töö koloonias. Kiirendile mõisteti aga seitse aastat vangistust tugevdatud režiimiga koloonias. Ülejäänud kohtualustele mõisteti vabadusekaotuseta paranduslik töö (tolleaegses kõnepruugis "keemia"). Süüdimõistev kohtuotsus jõustus 30. märtsil 1983.[1]
1983. aastal kandis Kiirend kuus kuud karistust Rummu vanglas, kust ta püüdis sama aasta 31. augustil põgeneda, et pääseda 7. septembril Siberi vangilaagrisse saatmisest. 31. augusti õhtul laadis ta kaubaautole kaste ning laadimise lõpetamisel peitis end koorma vahele. Auto väljasõitmisel kontrollisid kaks koera koormat ning üks koorma otsa roninud koer avastas Kiirendi. Seetõttu saadeti ta Krasnojarski krai vanglasse.[1]
Eesti määras Kiirendile vangis olnud aastate eest kompensatsiooniks 5900 krooni. Kiirend ei nõustunud selle summaga, kuna tema arvates ei vastanud summa seitsmele vangis viibitud aastale. Kiirend esitas suurema summa nõude tolleaegsele justiitsminister Urmas Reinsalule, ent hüvitusnõue on siiani lahenduseta kohtutoimikute kadumise tõttu.[1]
2000. aastatel treenib Kiirend Saaremaal maadlejaid.[1]
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Olevi isa Johannes oli metsavend. Tal oli naine Inge. Nad lahutasid 1981. aastal.[1]
Saavutused
[muuda | muuda lähteteksti]Ta on neljakordne Eesti meister Kreeka-Rooma maadluses (1974, 1975 ja 1980 esimeses keskkaalus ja absoluutkaalukategoorias)
Nõukogude Liidu meistersportlane Kreeka-Rooma maadluses – 1972.
2015. aastal tunnustati Kiirendit kui Eesti parimat seeniorsportlast.[1]
1972. aastal – 2. koht;
1973. aastal – 3. koht (esimene koht – Anatoli Nazarenko; teine koht – Avo Talpas)
1973. aasta – Gruusias rahvusvahelise turniiri peaauhinna võitja kehakaalus kuni 82 kg
1975. aastal 5. koht
2000. aastal – 1. koht;
2007. aastal – 1. koht;
2008.aastal – 3. koht (vabamaadlus)
2009. aastal – 1. koht;
2010. aastal – 1. koht;
2011. aastal – 1. koht.
2012. aastal – 1. koht
2013. aastal - 3. koht
2014. aastal – 2. koht
2015. aastal – 1. koht
2016. aastal – 1. koht.[1]
Judo 2011. aastal meeskondlik 3. koht
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Biograafia ESBL-is