Olemine ja aeg

"Olemine ja aeg" (saksa keeles "Sein und Zeit", 1927) on Saksa filosoofi Martin Heideggeri raamat. Ehkki see valmis kiiresti ja Heideggeri sissejuhatuses visandatud projekt jäigi lõpetamata, on see tema peateos ning sel on olnud ulatuslik mõju hilisemale filosoofiale, eriti eksistentsialismile, hermeneutikale ja dekonstruktsioonile.

Kokkuvõte

Platon mainib "Sofistis" hämmeldust "oleva" tähenduse üle. Meil pole tänini vastust. Olemise küsimus tuleb uuesti püstitada. Pole ka enam hämmeldust. Kõigepealt tuleb äratada arusaamist selle küsimuse mõttest. Allpool on sihiks küsimus olemise mõttest konkreetselt välja töötada. Esialgne eesmärk on tõlgendada aega igasuguse olemisemõistmise ainuvõimaliku horisondina.

Sissejuhatus: Olemise mõtte küsimuse ekspositsioon

Esimene peatükk: Olemisküsimuse paratamatus, struktuur ja edemus

§ 1. Olemise küsimuse eksplitsiitse kordamise vajalikkus

See küsimus on unustatud, kuigi meie aeg peab progressiks, et "metafüüsikat" jälle jaatatakse. Siiski ei peeta enam vajalikuks ousia üle sõda pidada. Meie küsimus pole siiski suvaline, sest see kannustas Platonit ja Aristotelest, kuigi see uurimisteemana hiljem kadus. Nende tulemused on mitmesuguste nihete ja ülemaalimistega püsinud Hegeli "Loogikateaduseni" välja. See, mis kunagi ülima mõttepingutusega fenomenidelt välja maadeldi, olgugi fragmentidena ja esimeste sammudena, on ammu triviaalseks saanud. On kujunenud dogma, mille järgi see küsimus tuleb ära jätta. Öeldakse, et "olemine" on kõige üldisem ja tühjem mõiste ning seda ei saa defineerida. See ka ei vaja defineerimist, niikuinii seda kogu aeg kasutatakse ja sellest saadakse aru. Varjatust, mis antiikajal rahutust tekitas, on saanud enesestmõistetavus, mille küsimist peetakse meetodiveaks.

[---]

3. Olemine on enesestmõistetav mõiste. Igas tunnetamises, lausumises, käitumises olevaga, iseenesse suhtumises kasutatakse "olemist", ja see väljend on "ilma pikemata" arusaadav. Aga see tavaline arusaadavus näitab ainult mittearusaadavust. See toob ilmsiks, et igas käitumises ja olemises oleva kui olevaga olemisega kätkeb aprioorselt mõistatus. Seda, et me juba elame olemisemõistmises ja olemise mõte on ühtaegu hämaruses, näitab põhimõtteline vajadus olemise mõtte küsimust korrata. Apelleerimine enesestmõistetavusele on filosoofiliste alusmõistete, isegi olemise mõiste puhul kaheldav, kui just enesestmõistetav peab saama ja jääma filosoofide asjaks. Olemise küsimusel ei puudu mitte ainult vastus, vaid ka küsimus ise on hämar ja suunata. Olemisküsimuse kordamine tähendab küsimuseasetuse piisavat väljatöötamist.

§ 2. Olemise küsimuse formaalne struktuur

Olemise mõtte küsimus tuleb asetada. Kui see on üks fundamentaalküsimustest või isegi ainus fundamentaalküsimus, vajab niisugune küsimine kohast läbipaistvust. Sellepärast tuleb lühidalt arutada, mis üldse kuulub küsimise juurde, et saaks sellest lähtudes teha olemisküsimuse nähtavaks esiletõstetud küsimusena. Igasugune küsimine on otsimine. Igasugusel otsimisel on otsitavast lähtuv eelnev suund. Küsimine on oleva tunnetav otsimine tema et- ja niiolemises. Tunnetav otsimine võib saada "uurimiseks" kui selle vabastavas määramises, mis on küsimuse all. Küsimusel on oma küsitav. Igasugune küsimine on kuidagi küsitlemine. Küsimise juurde kuulub peale küsitava usutletav. Uurivas, st spetsiifiliselt teoreetilises küsimuses tuleb küsitav määrata ja mõistele tuua. Küsitavas kätkeb siis õieti kavatsetuna teadasaadav, see, mille juures küsimine eesmärgile jõuab. Küsimisel endal kui ühe oleva, küsija käitumisel on oma olemisiseloom. Küsida võidakse lihtsalt niisama või eksplitsiitse küsimuseasetusena. Viimase eripära on see, et küsimine saab endale ette küsimise enda kõigi nimetatud konstitutiivsete iseloomude poolest läbipaistvaks. Küsimus tuleb asetada olemise mõtte küsimusena. Otsimisena vajab küsimine eelnevat juhatust, mis lähtub otsitavast. Olemise mõte peab seetõttu olema juba teatud viisil meie käsutuses. On vihjatud, et oleme alati juba mingis olemisemõistmises. Sellest kasvab välja eksplitsiitne olemise mõtte küsimus ja tendents selle mõiste poole. Me ei tea, mida "olemine" tähendab. Aga kui me küsime, mis olemine on, siis me juba hoidume arusaamisse "on"-ist, oskamata mõisteliselt fikseerida, mida "on" tähendab. Me ei tunne isegi mitte horisonti, millelt mõtet haarata ja fikseerida. See tavaline ja ebamäärane olemisemõistmine on fakt. Kui see olemisemõistmine ka kõigub ja laiali valgub, piirnedes palja sõnatundmisega, on juba käsutuses oleva olemisemõistmise määramatus ise positiivne fenomen, mis vajab valgustamist. Uurimine olemise mõtte üle ei taha aga alguses seda anda. Tavalise olemismõistmise tõlgendus saab vajaliku juhtniidi alles väljakujunenud olemisemõistega. Lähtudes mõiste heledusest ja tema juurde kuuluvatest tema eksplitsiitse mõistmise viisidest tuleb siis selgusele jõuda, mida peab silmas hämardatud või veel valgustamata olemisemõistmine, mis liiki hämardus või eksplitsiitse valgustamise takistus on olemise mõtte juures võimalik ja vajalik. Tavaline olemismõistmine võib olla pikitud traditsiooniliste teooriatega olemise kohta, kusjuures jääb varjatuks, et need on sellise mõistmise allikad. Otsitav ei ole olemise küsimise puhul täiesti tundmatu, kuigi on algul täiesti käsitamatu. Küsitav on siin olemine, see, mis määrab olevat kui olevat, see, mille peale on olev juba mõistetud. Oleva olemine ei "ole" ise olev. Esimene filosoofiline samm olemise probleemi mõistmises on see, et oleva kui oleva päritolu ei määrata tagasiviimisega teisele olevale. Olev kui küsitav nõuab teistsugust avamisviisi. Nii nõuab ka teadasaadav, olemise mõte, endaomast mõistelisust, mis mõistest eraldub. Et olemine ongi küsitav ja olemine tähendab oleva olemist, osutub olemisküsimuse küsitletavaks olev ise. Teda otsekui küsitletakse tema olemise peale. Et ta saaks oma olemise iseloome siiralt välja anda, peab ta olema saanud nii ligipääsetavaks, nagu ta iseenesest on. Olemisküsimus nõuab teadasaadava seisukohast, et omandataks ja eelnevalt tagataks õige lähenemine olevale. Aga olevaks me nimetame paljut ja mitmesuguses mõttes. Olev on kõik, millest me räägime, mida me silmas peame, millesse me kuidagi suhtume, mis ja kuidas me ise oleme. Olemine kätkeb et- ja niiolemises, reaalsuses, käepärasuses, koosseisus, kehtivuses, olemasolus, selles, et on olemas. Milliselt olevalt tuleb lugeda olemise mõte? Kas on suvaline, millisest olevast lähtuda, või on mingil kindlal oleval olemisküsimuse väljatöötamisel edemus? Milline on see näidisolev ja mis mõttes tal on edemus? Et olemise küsimust eksplitsiitselt asetada ning see tema enda täies läbipaistvuses läbi viia on tarvis eksplitseerida olemise peale vaatamise viis, mõtte mõistmise ja mõistelise haaramise viis, valmistada näidisoleva õige valiku võimalus, töötada välja ehtne lähenemine sellele olevale. Pealevaatamine, mõistmine, valimine, lähenemine on küsimise konstitutiivsed suhtumised ning on ise ühe teatud oleva, selle oleva, kes meie, küsijad, ise oleme, olemismoodused. Olemisküsimuse väljatöötamine tähendab ühe oleva, küsiva oleva läbipaistvaks tegemist tema olemises. Selle küsimise küsimine on olemismoodusena olemusikult määratud sellest, mida selles küsitakse – olemisest. Seda olevat, kes me ise oleme ja millel on muu hulgas küsimise olemisvõimalikkus, haarame terminoloogiliselt olemasoluna. Olemise mõtte küsimise eksplitsiitne ja läbipaistev asetamine nõuab ühe oleva (olemasolu) eelnevat kohast eksplitseerimist tema olemise suhtes. Kas selline ettevõtmine ei satu mitte ringi? Formaalsed vastuväited, nagu printsiipide uurimises alati kergesti toodav ringtõestuse argument, on konkreetsete uurimisteede vaagimisel alati viljatud. Asja mõistmiseks neist kasu pole ja need pidurdavad edasiliikumist. Tegelikult ei ole niisuguses küsimuseasetuses mingit ringi. Oleva olemist saab määrata ilma olemise mõtte eksplitsiitse mõisteta. Muidu ei saaks seniajani ontoloogilist tunnetust olla, aga see on. Igasuguses senises ontoloogias olemist küll eeldatakse, kuid mitte käsutada oleva mõistena, mitte sellena, millena ta on otsitav. Olemise eeldamine on olemise niisugune eelnev arvessevõtmine, et etteantud olevat tema olemises esialgselt artikuleeritakse. See olemise juhtiv arvessevõtmine kasvab välja tavalisest olemismõistmisest, milles me alati juba oleme ja mis lõpuks kuulub olemasolu olemusliku konstitutsiooni juurde. Niisugusel eeldamisel ei ole mingit pistmist deduktsiooniga printsiibist. Ringtõestust ei saa olemise mõtte küsimuse asetuses olla, sest küsimusele ei vastata tuletava põhjendusega, vaid põhja nähtavaletoomisega. Küll aga kätkeb olemise mõtte küsimuses küsitava (olemise) kummaline taha- või etteosutus küsimisele kui oleva olemismoodusele. Küsimise olemuslik puudutatus küsitavast kuulub olemisküsimuse omaseima mõtte juurde. See aga tähendab ainult, et olemasolu iseloomuga oleval on olemisküsimuse endaga suhe, võib-olla isegi esiletõstetud suhe. Kas sellega ei ole juba mitte näidatud ühe kindla oleva olemisedemust ning antud ette näidisolev kui olemisküsimuse esmane küsitav? Seni ei ole olemasolu edemust tõestatud ega otsustatud, et ta on olev, mida tuleb esmaselt küsitleda. Küll aga on teatatud olemasolu edemusest.