Oktofoonia
Oktofoonia on kaheksa kanaliga elektroakustilise heli ruumiline esitusviis, milles kasutatakse korraga kaheksat sümmeetriliselt paigutatud heliallikat. Heliallikad (kõlarid) paiknevad kuulajat ümbritsevas heliruumis, asetsedes ühel või kahel tasapinnal.
Oktofoonia kasutamine
[muuda | muuda lähteteksti]Oktofooniat on oma loomingus kasutanud näiteks heliloojad John Cage, Karlheinz Stockhausen ja teised. Tähelepanuväärseks oktofooniliseks teoseks peetakse saksa helilooja Karlheinz Stockhauseni suurvormi "Oktophonie" (1991).
- Levinud oktofoonia paigutused
-
8 kõlarit asetatuna kuubi tippudesse -
8 kõlarit asetatuna ringjalt 45° nurkade vahedega, esimene kõlar asetatud nurgal 0°. -
8 kõlarit asetatuna ringjalt 45° nurkade vahedega, esimene kõlar asetatud nurgal 22.5°.
Kirjeldus
[muuda | muuda lähteteksti]Oktofoonilist esitust kasutatakse salvestatud elektroakustiliste heliteoste esitamisel, elektroonilise muusika improviseerimisel ja muusikalise heliruumi loomisel interpreedi poolt ja/või algoritmi abil. Tänaseni pole oktofoonia leidnud laialdast kommertskasutust, jäädes peamiselt eksperimentaalse muusika pärusmaaks. Kuna puuduvad edastust reguleerivad kokkulepped ning kaheksa kanaliga salvestis pole toetatud levinud helikandjate poolt, sõltub oktofoonilise heliteose esitamine palju interpreedi tegevusest heliruumi loomisel. Oktofooniline esitus annab edasi informatsiooni heliruumi kohta heli suuna, kõrguse ja tugevuse[1], helivõnkumise faasi ja tämbri abil, sarnaselt stereofoonilise ja kvadrofoonilise esitusega. Ka kõlarite paarisarvuline sümmeetriline paigutus viitab oktofoonia sarnasusele stereofoonilise edastusega. Kui kõlarid paiknevad ühel tasapinnal, moodustavad need mõttelise kaheksanurkse kujundi. Kahel tasapinnal asetsevad kõlarid moodustavad ruumilise kujundi – kuubi või risttahuka. Suurendades heliallikate ja -kanalite hulka, on võimalik luua veelgi detailsemaid heliruume ning sarnaselt oktofooniaga võib ette kujutada ka 16 ja 32 heliallikaga ruumi jne. Helilooja Karlheinz Stockhausen on loonud muusikat nii nelja- ja kaheksakanalisele kui ka suuremale heliruumile.
Puudused
[muuda | muuda lähteteksti]Oktofoonilise esituse puuduseks on selle tehniline keerukus. Oktofoonia puhul on keeruline algset heliteost detailselt edasi anda, kuna kuulaja poolt vastu võetud informatsioon sõltub palju tema asukohast ja paiknemisest kolmemõõtmelises heliruumis[2]. Lihtsustatult võib öelda, et heliruumi on võimalik detailselt häälestada ühe kuulaja jaoks, kes kuulamise käigus oma asukohta ei muuda, kuid praktiliselt võimatu ühtlaselt terve ruumi jaoks.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Macedo, F. Investigating Sound in Space: Five meanings of space in music and sound art. Organised Sound 20(2): 241–248 © Cambridge University Press, 2015
- ↑ Baalman, M.A.J. Spatial Composition Techniques and Sound Spatialisation Technologies. Organised Sound 15(3): 209–218 & Cambridge University Press, 2010