Okinawa lahing
| Okinawa lahing | |||
|---|---|---|---|
| Osa II maailmasõjast | |||
 Ameerika Ühendriikide merejalaväelased lahingu ajal | |||
| Toimumisaeg | 26. märts – 2. juuli 1945 | ||
| Toimumiskoht | Okinawa, Jaapan | ||
| Tulemus | Liitlasvägede võit | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
| Väeüksused | |||
| |||
| Jõudude suurus | |||
| |||
| Kaotused | |||
| |||
|
40 000 kuni 150 000 Okinawa tsiviilisikut hukkunud või kadunud | |||
Okinawa lahing oli teise maailmasõja lahing, mis toimus 26. märtsist kuni 2. juulini 1945. Lahingus ründasid Ameerika Ühendriikide relvajõud Jaapani vägede valduses olnud Okinawat ja hõivasid selle. Kolm kuud kestnud lahingus kaotasid mõlemad pooled kokku umbes 160 000 inimest. See oli teise maailmasõja Vaikse ookeani sõjategevuse ohvriterohkeim lahing.[1]
Ameerika Ühendriigid said Okinawa vallutamisega enda kontrolli alla Kadena õhuväebaasi, mida plaaniti kasutada sissetungis Jaapani saarestikku.
Okinawa
[muuda | muuda lähteteksti]Okinawa on kõige lõunapoolsem prefektuur Jaapanis, mille pealinn on Naha.[2] Enne kui Okinawast sai prefektuur, oli see pooliseseisev kuningriik nii Jaapani kui ka Hiina mõju all.[2] Okinawa prefektuuri moodustavad saared, mida tuntakse Ryukyu saartena.[2]
Okinawa lahingu tagajärjed
[muuda | muuda lähteteksti]Esimese maailmasõja tõttu tekkinud ebastabiilsus, pani aluse teisele rahvusvahelisele konfliktile ehk teisele maailmasõjale.[3]
Okinawa lahingus oli ameeriklaste poolel umbes 49 000 kannatanut (umbes 12 500 said surma ning 36 500 haavata).[4] Jaapani poolel kaotas elu umbes 110 000 sõdurit ning hinnanguliselt hukkus 40 000–150 000 Okinawa kodanikku.[4] USA soovis Okinawat vallutada selle strateegilise asukoha tõttu, sest see avas juurdepääsu Jaapani mandriosale.[5] Sellel samal põhjusel osutasid Jaapani sõjaväelased tugevat vastupanu, kuna see oli nende viimane kaitseliin.[5]
Okinawa lahingus hukkus umbes 150 000 tsiviilisikut (Okinawa kodanikku), kellest paljud surid pommitamise tõttu, aga väga paljud ka massisuitsiididega.[6] Suurem osa enesetappudest toimus lahingu alguses ning olid seotud, kas Jaapani keiserliku armee käskude, keisri ülimuslikkusega või hirmust, et vangi sattudes Ameerika sõdurid vägistavad, tapavad ja piinavad neid.[6]
Suurim massisuitsiid toimus Kerama saartel.[7] Umbes 700 tsiviilisikut aeti hommikul kokku ning seejärel tuli käsk teha massisuitsiid.[7] Sõdurid jagasid 30 käsigranaati, aga nendest ei piisanud kõikide tapmiseks.[7] Need, kes ei olnud suutnud end granaatidega tappa, olid hirmul ja kasutasid kõikvõimalikke viise suremiseks (vikatid, žiletiterad, köied, kivid, pulgad jne).[7] Mehed peksid enda naisi, tugevad nõrku, vanemad lapsi – nad uskusid, et teevad seda armastusest neid päästa.[7] Kerema saarte massisuitsiidi üleelaja Kinjo Shigeaki tõi välja kolm põhjust, et miks mindi massisuitsiidiga kaasa: keisrile kuuletumise ideoloogia, Jaapani keiserliku armee kohalolek ja teadmine, et nad asuvad saarel, kust ei saa põgeneda.[7]
Lahing lõppes sellega, et ameeriklased okupeerisid Okinawa saarestiku, okupatsioon kestis 1972. aastani.[8] USA teostas faktilist võimu Okinawa üle, Jaapani valitsusel ei olnud Okinawa üle poliitilist autonoomiat.[8] Esimesel neljal sõjajärgsel aastal teatati umbes 200 juhtumist, kus Ameerika Ühendriikide sõdurid vägistasid või üritasid vägistada Okinawa naisi, kuid ühtegi sõdurit ei süüdistatud.[8] USA tugines territooriumivälisusele, mis andis neile aluse vabandada kõik USA sõjaväelaste poolt toime pandud kuriteod. See tekitas palju proteste, mässe ja ameeriklaste vastaseid aktsioone.[8]
Okinawa sõjaväebaasid
[muuda | muuda lähteteksti]Jaapani valitsus esitas 1946. aastal petitsiooni, kus nõudis Okinawa tagastamist. Vaatamata sellele kirjutas Jaapani valitsus alla San Francisco rahulepingule.[8] Vietnami sõja tõttu oli USA-l Okinawat veel rohkem vaja ja seepärast ei tahtnud nad sealsetest sõjaväebaasidest vabaneda.[8] 1969. aastal jõudsid USA president Richard Nixon ja Jaapani peaminister Eisaku Satō kokkuleppele, et Okinawa tagastatakse Jaapanile, aga seda tingimusel, et USA baasid jäävad sinna alles.[9] Okinawalased olid selle vastu, soovides baaside kaotamist.[9] 1972. aastal jõustus kokkulepe ning Okinawa tagastati Jaapanile koos USA sõjaväebaasidega.[8]
Siiani võitleb Okinawa sõjaväebaasidest tekitatud mürasaaste vastu.[10] Okinawalased on esitanud neli hagi seoses USA sõjaväebaasidega.[10] Nõutakse 91,6 miljardi jeeni (795 miljoni dollari) suurust hüvitist Kadena õhuväebaasist opereerivate USA lennukite põhjustatud mürasaaste eest.[10] Lisaks rahalisele kompensatsioonile nõutakse õhkutõusude ja maandumisete keelustamist ajavahemikus 19.00–7.00.[10]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "Remembering the Battle of Okinawa". U.S Dept of Defense. Vaadatud 28. november 2020.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Ray, M. Okinawa. Britannica. (19.04.2023).
- ↑ History.com editors. World War II. (19.04.2023).
- ↑ 4,0 4,1 History.com editors. Battle of Okinawa. (19.04.2023).
- ↑ 5,0 5,1 Lackey, C. Group Suicide on Okinawa. (19.04.2023).
- ↑ 6,0 6,1 Mashide, O. Ryukyu Shimpo, Ota Masahide, Mark Ealey and Alastair McLauchlan, Descent Into Hell: The Battle of Okinawa 地獄へ落ちる 沖縄戦の記憶. – The Asia-Pacific Journal. 2014. Volume 12. Issue 48. Number 4. (25.04.2023).
- ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 7,5 Yalaman, R. & Bartlit, N. Japanese mass suicides. Atomic Heritage Foundation. (25.04.2023).
- ↑ 8,0 8,1 8,2 8,3 8,4 8,5 8,6 Hashimoto, A. & Telfer, David J. Contested geopolitical messages for tourists at the Okinawa Peace Park and memorials. Japan forum. 31(3):378-407.
- ↑ 9,0 9,1 Mulgan, A. Managing the US Base Issue in Okinawa: A Test for Japanese Democracy. Japanes Studies, Vol 20, No 2, 2000.
- ↑ 10,0 10,1 10,2 10,3 Shugo, M. Okinawans file mass lawsuit over U.S. base noise pollution. The Asahi Shimbun. (29.05.2023).