Odessa filmistuudio

Odessa filmistuudio
Tüüp	Suletud aktsiaselts
Asutatud	1919
Peakorter	Frantsuzki 33, Odessa, Ukraina
Võtmeisikud	Viktor Nozdrjuhhin-Zabolotnõi (esimehe kohusetäitja)
Valdkonnad	filmitööstus
Tooted	kinofilmid, telefilmid
Omanik	Ukraina valitsus (50%+1) ; ja Nova filmistuudiod LLC
Emaettevõte	Odessa filmistuudiod ; Nova filmistuudiod
Koduleht	odesafilmstudio.com.ua

Odessa filmistuudio (ukraina keeles Одеська кіностудія художніх фільмів) on Ukraina ja endine Nõukogude Liidu filmistuudio Odessas, üks esimesi Vene Keisririigis ja Nõukogude Liidus. Koos Dovženko filmistuudioga on Odessa filmistuudio ainus riigi omanduses olev ja suurem filmitootja riigis. Kuna filmistuudio kuulub osaliselt valitsusele, teostab selle üle järelevalvet Ukraina riigivarafond koos kultuuriministeeriumiga. Stuudio asub Odessas aadressil Frantsuzki 33. Selle vahetus läheduses asub väiksem filmistuudio Maski.^[1]

Ajalugu ja ümberkorraldamine

Stuudio asutati 23. mail 1919. aastal Ukraina NSV Odessa kubermangu täitevkomitee otsusega Mõron Grossmani, Dmitrõ Haritonovi ja Borisovi filmistuudiote jäänustest. Nimetatud kuupäeva loetakse riigi esimese filmistuudio sünnikuupäevaks. Stuudio tegutses esmalt nime all „Punaarmee 41. diviisi poliitikaosakonna ja poliitikafilmide sektsioon“. Esimene stuudios filmitud mängufilm oli „Ämblikud ja kärbsed“. Varasemad stuudiod lõpetasid tegevuse pärast Venemaa kodusõda ja Ukraina iseseisvussõda, kuna stuudiote omanikud emigreerusid poliitilise süüdistuse eest. Grossmani filmistuudio Mõrograph alustas Odessas tööd 1907. aastal ja on teadaolevalt vanim filmistuudio Ukrainas.
1922. aastal muudeti „filmi sektsioon“ üleukrainalise fotokino administratsiooni (VUFKU, ukraina keeles Всеукраїнське фотокіноуправління^[2]) Odessa Filmitehaseks. Odessa filmistuudio, mis oli VUFKU peamine tootmisüksus, läbis ulatusliku renoveerimise. Stuudio soetas uued ajakohased seadmed läänest: tipptehnoloogia võimaldas stuudiol filmimaterjali filmida, valgustada ja töödelda. 1926. aastal lõid Vjatšeslav Levandovski ja Devjatkin VUFKU animatsioonistuudio.
1930. aastal korraldati VUFKU ümber Sojuzkino filmistuudioks Ukrainfilm.^[3]
Aastatel 1938–1941 kandis stuudio nime Odessa filmistuudio.
Teise maailmasõja aastatel (idarinne 1941–1945) kuulus stuudio Taškendi filmistuudiole.
1954. aastast tegutseb stuudio taas Odessas.
1955. aastal jätkas Odessa filmistuudio oma filmitootmist. Režissöör Aleksander Gorki sai loa stuudio taaselustamiseks ning lahendas ka personaliprobleemi, kutsudes kohale VGIKi lõpetanud režissöörid, operaatorid, kunstnikud ja majandusteadlased. Nii said endised õpilased, kes tavaliselt tegutsesid aastaid assistentidena, kiiresti iseseisva töö. 26. novembril 1956. aastal linastus Felix Mironeri ja Marlen Khutsievi film „Kevad Zaretšnaja tänaval“, millest sai märkimisväärne sündmus mitte ainult stuudio, vaid kogu Nõukogude kino jaoks.
2005. aastal reorganiseeriti Odessa filmistuudio suletud aktsiaseltsiks (enamik aktsiatest kuulus valitsusele).

Kirjeldus

Stuudio paikneb kesklinnas otse Musta mere kalda lähedal. Stuudio ala hõlmab umbes seitse hektarit ja koosneb kolmest paviljonist suurusega 600 ruutmeetrit, 432 ruutmeetrit ja 240 ruutmeetrit. Stuudio hoones asub veel Vira Holodna filmistuudio ja Odessa filmikool. Odessa filmistuudiol on oma kino U-Cinema, mis asub samuti samas majas.

Stuudio territooriumil on kinomuuseum, mis pakub avastamiseks huvitavaid fakte kino ajaloost. Sealt leiab ajaloolisi materjale alates kino leiutamisest kuni postmodernse, digitaalse ja avangardistliku perioodini.

2019. aastal lasi Ukraina keskpank Odessa filmistuudio 100. aasta juubeliks vermida mälestusmündi.^[4]

Ukraina peamine postiteenistus omakorda esitles Odessa filmistuudio aastapäevale pühendatud erimarki.

Kinomuuseum

Odessa filmistuudio alal asub Ukraina Rahvusliku Kinematograafide Liidu Odessa osakonna kinomuuseum. Muuseumis hoitakse Odessa filmistuudio tegevusaastate jooksul kogutud materjale, filmikatalooge, näitlejatestide fotoalbumeid, teavet režissööride ja produtsentide kohta, filmitehnikat, raamatuid, ajalehti, filmiajakirju jne. Muuseumis on kokku rohkem kui kaksteist tuhat salvestusühikut.^[5]