Norra meretagused alad

Norra Kuningriik ja mõned selle praegustest meretagustest aladest

See on nimekiri Norra Kuningriigi praegustest ja endistest territoriaalsetest valdustest.

Praegused meretagused alad

Norra terviklikud piirkonnad, mis on inkorporeerimata alad:

• Svalbard (sealhulgas Karusaar ) Arktikas, mis on Norra osa alates 1920. aastast.
• Jan Mayen, Arktikas, Norra osa alates 1929. aastast.

Svalbardi suhtes kehtivad Svalbardi lepingu sätted. Svalbard ja Jan Mayen on mõnikord kategooriatesse jaotamiseks rühmitatud.

Norra praegused sõltlased asuvad lõunapooluse piirkonnas:

• Peeter I saar, Antarktikas, valduses alates 1929. aastast.
• Bouvet' saar Lõuna-Jäämeres, valduses alates 1930. aastast.
• Kuninganna Maudi maa, Antarktikas, valduses alates 1939. aastast.

Kaart

Norra ja selle meretaguste alade asukoht

Endised sõltlased ja kodumaa

Norra Kuningriik (872–1397) oma kodumaa, sõltlaste ja valdustega

Norra kuningriik ja tema endine kodumaa enne 1645. aastat

Nn Suur-Norra hõlmab järgmisi üksusi:

Sõltlased, mis loovutati Šotimaale (1. etapp)

• Hebriidid, mis olid koloniseeritud 700. – 1100. aastani ja oli sõltlane 1100. – 1266. Loovutati Perthi lepinguga.
• Man, mis oli koloniseeritud 850. – 1152. aastani ja oli sõltlane 1152–1266. Loovutati Perthi lepinguga.
• Orkney saared
• Shetlandi saared

Vasallid

• Caithness ja Sutherlandi valitsemine alates aastast 1266.

Riikliku kodumaa osad, mis loovutati Rootsile (2. etapp)

• Bohuslän, integreerituna aastatel u 800 – 1523, uuesti 1532–1658, loovutatud Roskilde rahuga.
• Idre ja Särna, integreerituna aastatel u 800 – 1645, mis loovutati Brömsebro rahuga, piir oli ametlikult tõmbamata kuni 1751. aastani.
• Jämtland, integreerituna aastatel u 1100 – 1645, mis loovutati Brömsebro rahuga.
• Härjedalen, integreerituna aastatel u 1200 – 1563, uuesti aastatel 1570–1645, loovutati Brömsebro rahuga.

Varajased üksused

• Värmland, alates 820. aastatest (enne Norra ühinemist) kuni umbes 1000. aastateni, enne kui nad integreeriti Rootsi Kuningriiki.

Taanile loovutatud sõltlased (3. etapp)

• Fääri saared, asustatud ja koloniseeritud enne 1035. aastat ning sõltlased aastatel 1035–1814. Loovutati Kieli rahulepinguga.
• Gröönimaa, asustatud ja koloniseeritud enne 1261. aastat ning sõltlased aastatel 1261–1814. Loovutati Kieli rahulepinguga.
• Island, asustatud ja koloniseeritud enne 1262. aastat ning sõltlased aastatel 1262–1814. Loovutati Kieli rahulepinguga.

Saarte tegelik loovutamise aeg on mõnevõrra vaieldav. Mõned väidavad, et see toimus Taani ja Norra liiduga 1536–1537, kuna Oldenburgi kuningas väitis Norra krooni omandit. Sellest hoolimata viidati neile hilisemates ametlikes dokumentides endiselt "Norra sõltlastena". Ka Kieli rahulepingus öeldakse: "... ja Norra kuningriiki moodustavad provintsid, [..] koos nende sõltlastega (Gröönimaa, Fääri saared ja Island, välja arvatud); [...] kuuluvad täielikult ja on suveräänne vara Rootsi kuningale ... ", mis näitab selgelt, et neid peeti kuni 1814. aastani Norra osaks.

Ida-Gröönimaa juhtum

• Gröönimaa kirderanniku, Erik Punase maa, väitis oma valduseks (27. juuni) ja annekteeriti (10. juuli) 1931. aastal, kuni anti Taanile 1933. aasta kohtuotsusega.

Lühikese valitsemisajaga alad

Walesi kodumaa

• Anglesey, sõltlased aastatel 1098–1099, loovutatud Gwyneddi kuningriigile tagasi asunduste puudumise tõttu.

Taani kodumaa

• Kungsbacka, Varberg ja Falkenberg, ajalooline Põhja-Halland, osa kuningriigist aastatel 1287–1305.

Mõjualad Dublin ja Man

• Man ja saared, Norra mõjuala.
• Dublini kuningriik, mis on nominaalselt Norra mõjuvõimu all.

Endised territoriaalsed nõudmised

• Inglismaa kuningriik, mis on nüüd Ühendkuningriigi osa, väideti Norra osana mitme Norra kuninga poolt (Hardrada dünastia) 11. sajandil.
• Taani kuningriik, mida 11. sajandil väideti Norra osana mitme Norra kuninga poolt (Hardrada dünastia).
• Lõuna-Georgia, nüüd osa Suurbritannia meretagustest aladest.

Norra vaalapüügitööstuse levik Antarktikasse 20. sajandi alguses ajendas Norrat, kohe pärast iseseisvumist Rootsi-Norra riigist 1905. aastal, jätkama territoriaalset laienemist mitte ainult Arktikas, vallutades Jan Mayeni ja Sverdrupi saared, vaid ka Antarktika. Norra vallutas Bouvet' saare ja vaatas kaugemale lõunasse, pärides ametlikult välisministeeriumilt 45–65° lõunalaiuse ja 35° ja 80° läänepikkuse vahelise piirkonna rahvusvahelise staatuse kohta. Pärast 1907. aasta 4. märtsi Norra valitsuse teist sellist diplomaatilist demarši vastas Suurbritannia, et alad on brittide omad, tuginedes 19. sajandi esimesel poolel tehtud avastustele, ja väljastas 1908. aasta kirjade patendi, mis hõlmab Briti Falklandi saarte sõltuvusi ja millel on alaline kohalik omavalitsus Grytvikenis asutatud 1909. aastal.

• Franz Josephi maa, nüüd Venemaa osa moodustav ala. Norra ei tunnustanud Nõukogude Liidu väiteid ja väitsid Norra ülemvõimu tagasilükkamist 1926–1929.
• Sverdrupi saared, mis on nüüd Kanada osa. Taotlesid omandit 1902. aastast, kuni tunnistasid Kanada suveräänsust 1930. aastal, Suurbritannia impeeriumiga sõlmitud lepingu osana, et britid tunnustaksid Jan Mayenit Norra territooriumina.
• Gröönimaa kirderannikul asuv Erik Punane maa taotles ja annekteeriti aastast 1931, kuni anti Taanile 1933. aastal kohtuotsusega
• Inari ja Petšenga, mis on nüüd osa Soomest ja Venemaast. Vallutatud Soomelt umbes aastatel 1942–1945 Quislingi režiimi ajal Norra natside okupatsiooni ajal.
• Murmanski ja Arhangelski kui nüüd Venemaa osa moodustavat Bjarmlandi väitis Quislingi režiim Nõukogude Liidult aastatel 1942–1945 ning Norra nõudis seda ka keskajal ja hiliskeskajal. Quisling nimetas norra koloniseerimiseks reserveeritud ala Biarmiaks, mis on viide nimele, mida Põhja-Venemaa põhjaosa saagad esitasid.