Nikolai Baibakov
| Nikolai Baibakov | |
|---|---|
 | |
| Sünniaeg | 7. märts 1911 |
| Surmaaeg |
31. märts 2008 (97-aastaselt) Moskva |
| Matmispaik | Novodevitšje kalmistu |
| Autasud | Lenini orden, Sotsialistliku töö kangelane, Oktoobrirevolutsiooni orden, "Teenete eest Isamaa ees" II järgu orden, Tööpunalipu orden, Lenini preemia, Sõpruse orden |
Nikolai Konstantinovitš Baibakov (vene Николай Константинович Байбаков; 6. märts (vana kalendri järgi 22. veebruar) 1911 Bakuu kubermang – 31. märts 2008 Moskva) oli aserbaidžaani päritolu Nõukogude Liidu majandustegelane ja poliitik. Surmahetkeks oli ta viimane elusolev Jossif Stalini aegne minister.
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]Päritolu ja töö naftatööstuses
[muuda | muuda lähteteksti]Baibakov sündis tööliste perekonnas. Lõpetanud 1928. aastal keskkooli, astus ta Bakuus tegutsenud Aserbaidžaani Naftainstituuti, mille lõpetas 1932. aastal mäetööstuse insenerina, spetsialiseerudes tööle naftatootmise ettevõtetes. Töötanud kolm aastat erialal, läbis ta aastatel 1935–1937 armeeteenistuse Kaug-Idas, algul suurtükiväe polgu reamehe ja hiljem ohvitserina.
Pärast armeeteenistust pöördus ta jaanuaris 1937 tagasi Bakuusse, kus nimetati esmalt kohaliku naftatööstustrusti Leninneft vaneminseneriks, sama aasta juulis aga juba peainseneriks. Märtsis 1938 edutati Baibakov sama trusti juhatajaks ja juba augustis viidi üle viit naftatööstust koondava riikliku ühenduse Vostokneftedobõtša direktoriks asukohaga Kuibõševi linnas.
Tegevus naftatööstuse juhtimisel
[muuda | muuda lähteteksti]Aastal 1939 sai Nikolai Baibakovist Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei liige, mis avas talle võimalused karjääriks kõrgetes riigiametites. Samal aastal nimetati ta Nõukogude Liidu küttetööstuse rahvakomissariaadi Ida piirkonna naftahankimise peavalitsuse juhatajaks.
Septembris 1940 ülendati ta Nõukogude Liidu naftatööstuse rahvakomissari asetäitjaks. Sellel ametikohal oli üheks tema peamiseks ülesandeks eristaabi juhtimine, mis tegeles väeosade ja strateegiliselt oluliste ettevõtete kütusega varustamisega Suure Isamaasõja ajal. Sakslaste eduka pealetungi ajal Kaukaasias 1942. aastal vastutas Baibakov sealsete naftatööstusettevõtete evakueerimise ja mahajäänud tehnika hävitamise eest.
30. novembril 1944 nimetati Baibakov Nõukogude Liidu naftatööstuse rahvakomissariks. Kui 4. märtsil 1946 jagati rahvakomissariaadi vastutusala kahe uue ministeeriumi vahel, siis asus Baibakov Nõukogude Liidu lõuna- ja läänerajoonide naftatööstuse ministri ametikohale; ministeeriumite taasühendamisel 28. detsembril 1948 sai temast Nõukogude Liidu naftatööstuse minister. Sellele ametikohale jäi ta 1955. aastani.
Aastatel 1946–1950, 1954–1962 ja 1966–1989 oli ta ühtlasi ka Nõukogude Liidu Ülemnõukogu saadik. Aastatel 1952–1961 ja 1966–1989 kuulus ta Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomiteesse.
Tegevus rahvamajanduse juhtimisel
[muuda | muuda lähteteksti]Mais 1955 nimetati Nikolai Baibakov NSV Liidu Riikliku Plaanikomitee esimeheks. Peatselt sattus ta aga vastuollu tollase NLKP peasekretäri Nikita Hruštšovi majanduspoliitikaga, mis nägi ette rahvamajandusega tegelevate üleliiduliste ministeeriumite likvideerimise ja kohalike rahvamajandusnõukogude moodustamise.
Ebausaldusväärseks muutunud Baibakov viidi mais 1957 üle Vene NFSV Riikliku Plaanikomitee esimeheks ja Vene NFSV Ministrite Nõukogu esimehe esimeseks asetäitjaks. Juba järgmisel, 1958. aastal alandati tema positsiooni veelgi ja ta saadeti tööle eelpool mainitud rahvamajandusnõukogudesse. Nii oli Baibakov aastatel 1958–1963 Krasnodari rahvamajandusnõukogu esimees ja jaanuarist märtsini 1963 Põhja-Kaukaasia rahvamajandusnõukogu esimees.
1963. aastal hakkas tema positsioon taas paranema: märtsis edutati ta NSV Liidu Riikliku Plaanikomitee juures tegutsenud riikliku keemiakomitee esimeheks, sama aasta mais riikliku keemia- ja naftatööstuse komitee esimeheks. Jaanuarist 1964 oktoobrini 1965 oli Baibakov riikliku naftahanketööstuse komitee esimees. Kõigi nende Riikliku Plaanikomitee allüksuste juhtide ametikohaga kaasnes ka ministri positsioon.
Oktoobris 1965 edutati Baibakov taas NSV Liidu Riikliku Plaanikomitee esimeheks ja ühtlasi NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimehe asetäitjaks ning temast kujunes tollase valitsusjuhi-NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimehe Aleksei Kossõgini üks peamisi ja lähemaid nõuandjaid.
Tegevus pensionärina
[muuda | muuda lähteteksti]Mihhail Gorbatšovi ajal toimunud kaadrivahetuse raames vabastati Nikolai Baibakov oktoobris 1985 senistelt ametikohtadelt, kuid 1988. aastani töötas ta veel NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures nõunikuna. 1988. aastast oli ta personaalpensionär.
Pensionärina pöördus ta tagasi erialase tegevuse juurde ja oli Venemaa Teaduste Akadeemia nafta- ja gaasiinstituudi teaduslik kaastöötaja. Ta oli ka mitme ühingu nõukogu liige ja auesimees.
Veel veebruaris 2006 esines 95-aastane Baibakov Föderatsiooninõukogus ülevaatega naftatööstuse olukorrast Venemaal.
Ta suri 31. märtsil 2008 kopsupõletikku ja maeti Moskva Novodevitšje kalmistule.
Teaduslik pärand
[muuda | muuda lähteteksti]Töötades 1930. aastatel Bakuus, töötas Baibakov välja uue meetodi (Baibakovi meetod), mis nägi ette betooni vette valamisel surve kasutamist. See on küll tänaseks vananenud, kuid oli omal ajal uuenduslik ja leidis laia kasutust naftapuurimisobjektide rajamisel Kaspia meres.
Kokku on Baibakov enam kui kahesaja teaduspublikatsiooni autor, mis käsitlevad peamiselt nafta- ja maagaasimaardlate ekspluatatsiooni küsimusi. Lenini preemia vääriliseks tunnistati tema tegevus maagaasikondensaadi maardlate avastamisel ja kasutuselevõtmisel.
Baibakovi memuaarid on väärtuslik allikmaterjal Nõukogude Liidu ja Venemaa ajaloo uurijatele. Need ilmusid kahes osas: 1993. aastal "Nelikümmend aastat valitsuses" ("Сорок лет в правительстве") ja 1998. aastal "Stalinist Jeltsinini" ("От Сталина до Ельцина"). Eesti keelde ei ole neid teoseid tõlgitud.
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]Ordenid ja medalid
[muuda | muuda lähteteksti]- Lenini orden
- Oktoobrirevolutsiooni orden
- Tööpunalipu orden (2 tükki)
- Medal "Peeter Esimene" (1996)
- Orden "Teenete eest isamaa ees", II järk (2006)
Aunimetused
[muuda | muuda lähteteksti]- Išimbai linna aukodanik
- Sotsialistliku töö kangelane (1981)
- Tsiolkovski-nimelise Kosmonautikaakadeemia akadeemik
- Venemaa loodusteaduste akadeemia auliige
Muu tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]- Lenini preemia maagaasikondensaadi maardlate avastamise ja kasutuselevõtmise eest (1963)
- Tema auks on nimetatud mootorlaev Nikolai Baibakov (valminud 1995)
Karjäär
[muuda | muuda lähteteksti]- 1932–1935 insener Bakuu naftatööstusettevõtetes
- 1935–1937 teenistus Punaarmees
- 1937–1938 vaneminsener, peainsener ja direktor Bakuu trustis Leninneft
- 1938–1939 ühenduse Vostokneftedobõtša direktor
- 1939–1940 NSV Liidu küttetööstuse rahvakomissariaadi Ida piirkonna naftahankimise peavalitsuse juhataja
- 1940–1944 NSV Liidu naftatööstuse rahvakomissari asetäitja
- 1944–1946 NSV Liidu naftatööstuse rahvakomissar
- 1946–1948 NSV Liidu lõuna- ja läänerajoonide naftatööstuse minister
- 1948–1955 NSV Liidu naftatööstuse minister
- 1952–1961 NLKP Keskkomitee liige
- 1955–1957 NSV Liidu Riikliku Plaanikomitee esimees
- 1957–1958 Vene NFSV Riikliku Plaanikomitee esimees ja Ministrite Nõukogu aseesimees
- 1958–1963 Krasnodari rahvamajandusnõukogu esimees
- 1963 Põhja-Kaukaasia rahvamajandusnõukogu esimees
- 1963–1965 NSV Liidu Riikliku Plaanikomitee juures tegutsenud riiklike komiteede esimees (NSV Liidu minister)
- 1965–1985 NSV Liidu Riikliku Plaanikomitee esimees ja Ministrite Nõukogu aseesimees
- 1966–1989 NLKP Keskkomitee liige
- 1985–1988 NSV Liidu Ministrite Nõukogu nõunik
| Eelnev Maksim Saburov |
NSV Liidu Riikliku Plaanikomitee esimees 1955–1957 |
Järgnev Jossif Kuzmin |
| Eelnev Pjotr Lomako |
NSV Liidu Riikliku Plaanikomitee esimees 1965–1985 |
Järgnev Nikolai Talõzin |