Nicholas Hawksmoor
.jpg)
Nicholas Hawksmoor (1661, arvatavasti East Drayton, Nottinghamshire – 25. märts 1736 London) oli Inglismaa barokkarhitekt[1], kelle stiili iseloomustab eripärane baroki, klassitsismi ja järelgootika joonte segamine.
Eluloolist
[muuda | muuda lähteteksti]Nicholas Hawksmoor töötas alates 18-aastaseks saamisest Christopher Wreni käe all ja koos temaga, muuhulgas Greenwichi meremeeste kodu projekteerimisel ja ehitamisel. Järgnevatel aastakümnetel visandas Hawksmoor rohkem projekte, millest küll rahaliste raskuste tõttu ükski ei realiseerunud. 1690. aastast hakkas ta töötama koos John Vanbrughiga, kellega koos ehitas ta Castle Howardi ja Blenheimi lossi, viimatinimetatu ehituse võttis ta hiljem Vanbrughilt täielikult üle.
1702. aastast omandas Hawksmoor arhitektina rohkem iseseisvust ja tema stiilis segunesid baroki elemendid Vanbrughilt laenatuga ja rooma antiikehitiste eeskujud gootika elementidega. Tema esimene suurem iseseisev töö oli Easton Nestoni mõis Northamptonshire'is 1694. aastal, mille esimesed plaanid oli teinud Wren; selle kuupjas hoonekehand on keskosas liigendatud kolossaalorderis pilastritega.
Oxfordi ülikooli kompleks
[muuda | muuda lähteteksti]Alates 1708. aastast oli Hawksmoor aina rohkem seotud Oxfordi ülikooli kompleksi väljaehitamisega. Aastail 1712–1713 ehitas ta Clarendon Buildingu koos selle neljasambalise frontooniga kroonitud dooria portikusega. Oxfordi Queen's College'i jaoks tegi ta rohkelt kavandeid, temaga seostatakse hoone põhjatiiva ehitust. All Souls College'i jaoks olid tema esialgsed kavandid harjumuspärase klassitsistliku vormikeelega, kuid 15. sajandi kabeli mõjul võttis ta edaspidi omaks järelgootika vormikeele. 1712. ja 1713. aastal kavandas Hawksmoor suurejoonelise Cambridge'i King's College'i ümberehituse; see aga ei läinud töösse. Juba 1712. aastast alates plaanis Hawksmoor ehitada Radcliffe Camera raamatukoguhoone ümarehitisena ja ehitas isegi valmis hoone puitmaketi. Eluajal ei õnnestunud tal selle valmimist näha, hoone lõpetas 1737–1746 pärast Hawksmoori surma kergelt ümbertehtuna James Gibbs. Ringikujulise põhiplaaniga tsentraalehitise idee teostas Hawksmoor seevastu edukalt 1729. aastal Castle Howardi mausoleumis, lähtudes seal otsejoones Bramante Tempietto eeskujust.
Kirikud
[muuda | muuda lähteteksti]1711. aastal sai Hawksmoor briti parlamendi ettepanekul Viiekümne kiriku projekti peaarhitektiks; lõpuks ehitati neist valmis 12 kirikut, kuus neist Hawksmoori plaanide järgi: Greenwichi St Alfege (1712–1724), St George's-in-the-East (1714), Limehouse'i St Anne'i kirik (1712–1724), St Mary Woolnoth (1716–1727), Spitalfieldsi Christ Church (1723–1739) ja Bloomsbury St George'i kirik. Kaks kirikut – Horsleydowni St John Southwarkis ja Old Streeti St Luke'i kirik – ehitas ta koostöös John Jamesiga. Nende kirikute puhul õnnestus tal luua igale hoonele oma eripärane plaanilahendus ja nende tornidest sai mõjuv linnaehituslik aktsent.[2] Cornhilli St Michaeli kiriku torniehitus rajanes otseselt hilisgooti perpendikulaarstiili eeskujudel (Hawksmoorilt on torni ülemine osa). 1734. aastal pärast Wreni surma alustas Hawksmoor Westminster Abbey gooti läänetornide väljaehitamist; selle töö lõpetas pärast arhitekti surma 1746. aastal John James.[3]
Pildid
[muuda | muuda lähteteksti]-
Greenwichi St Alfege -
St Alfege'i sisevaade -
-
Spitalfieldsi kriku sisevaade -
Limehouse'i St Anne'i kirik -
St Anne'i sisevaade -
-
Bloomsbury St George'i kirik -
Bloomsbury St George'i sisevaade -
-
St Luke Old Street -
Horsleydowni St John (koos John Jamesiga, torn Hawksmoorilt; hävinud)
.jpg)
.jpg)
Ilukirjanduses
[muuda | muuda lähteteksti]Nicholas Hawksmoori elu ja loominguga seonduval ajaloolisel taustal põhineb Peter Ackroydi romaan "Hawksmoor" (1985), mille tegevus toimub kahel ajaplaanil. Teose moodustavad 18. sajandi alguses tegutseva kirikute projekteerija ja ehitaja Nicholas Dyeri (jagab mõningaid eluloolisi fakte Nicholas Hawksmooriga) ja kirikutes toimuvaid veidraid mõrvu uuriva Hawksmoori-nimelise tänapäeva detektiivi paralleelsed lood, teos põhineb muidugi kirjaniku fantaasial.