Nezdenice

Nezdenice
Tšehhi Nezdenice
Nezdenice lipp Nezdenice vapp
Pindala: 8,34 km²
Elanikke: 741 (2016)
Koordinaadid: 49° 1′ N, 17° 45′ E

Nezdenice on küla Tšehhis Morava kaguosas Zlíni maakonnas Uherské Hradiště ringkonnas Määri Slovakkia ajaloolises piirkonnas. Küla asub Bílé Karpaty mägede ja Vizovická kõrgustiku vahele Olšava jõe oru keskosas merepinnast 245 meetri kõrgusel. Nezdenice jääb 8 km Uherský Brodist ida poole ja 5 km Bojkovicest edelasse.

Keeleteadlaste arvates tuleb küla nimi selle asutaja hüüdnimest „Nezdeň“ (avatud, lahtine). Kirjalikes allikates mainiti küla esimest korda 3. juunil 1374, kuid mõnede topograafide arvates rajati sinna asula juba XI või XII sajandil. Kuna küla asus oma algusaastatel Tšehhimaa ja Ungari piirialadel, mida mõlemad riigid enda omaks pidasid, siis kannatasid küla elanikud sõdades korduvalt mõlema poole sõdurite vägivalda. Aastate jooksul on külast kadunud paljud Määri Slovakkia ajaloolised traditsioonid (rahvarõivad, pulmakombed, lihavõttenädala traditsioonid), ent mõned rahvakombed, eriti aga vastlapäeva tähistamine, on seal siiski säilinud.

Ajalugu

Aastani 1900

Nezdenice mõisa algselt ampiirstiilis ja hiljem ümberehitatud peahoone, kus tänapäeval asub vanadekodu

Kirjalikes allikates mainiti küla esimest korda 3. juunil 1374 Olomouci kohturaamatutes, mil kohtu ette astus Oneš Nezdenicest, keda süüdistas Hereš Krahovcest. Oneš oli talle võlgu 12 grivnat Praha grossides. Varasemad teadmised selle piirkonna ajaloost põhinevad arheoloogilistel uuringutel, mis on Nezdenice ja Bojkovice vahelisel alal avastanud inimtegevuse jälgi aastast 50 000 eKr. Tänapäevane asustus sai sel alguse rauaajal, mil seal elasid keldid. Olšava org oli suuremal osal keskajast Tšehhimaa ja Ungari vaheliste sõdade tallermaaks. Aastal 1108 toimus küla kohal verine lahing Tšehhi vürsti Svatopluki ja Ungari kuninga Kálmáni vägede vahel, mille järel ungarlased ümbruskonna paljaks riisusid. Sealses lahingus olevat Svatopluk ka kaotanud oma silma. Oletatavasti moodustati seejärel Olšava orus neutraalne piirkond, kus asus kaks eraldi Nezdenice küla. Tšehhi poolne Nezdenice asus jõe paremal kaldal, jõe vasakul kaldal asus aga Ungari Nezdenice, mis oli lähedalt seotud Bánoviga. Kindlamad andmed küla kohta pärinevad siiski alles XIII. sajandist.

Vanemad kirjalikud allikad näitavad, et Nezdenices elasid XIV–XV sajandil vabad talumehed (ligi seitse peret), kelle maad ei kuulunud ühelegi mõisale. Kirjalikes allikates on ka juttu Nezdenice väikelinnusest, millel oli palju erinevaid omanikke. Aastal 1392 mainitakse sealset kirikut, mis oli toona juba kihelkonnakirik. Hussiitide ajal toetas piirkond ilmselt hussiitide õpetust, sest on teada, et Oneš z Lipiny a na Nezdenicích (Oneš, Lipini ja Nezdenice isand) koos teiste kohalike aadlikega (Mikuláš z Přečkovic, Petr ze Zahorovic) olid nende 452 seas, kes saatsid Konstanzisse kaebuste nimekirja. Kui aastal 1480 ehitati Nový Světlovi linnus, siis läks selle valdusse 25 muu küla seas ka Nezdenice.

Aastal 1605 ründasid küla István Bocskai poolehoidjatest ungarlased, laastades ja põletades seda nii 1. mail, 25. juulil kui ka 3. augustil. Järgmine raske periood küla ajaloos oli Kolmekümneaastane sõda, mil küla laastati aastail 1620, 1628 ja 1643.16. oktoobril 1663 rüüstasid küla Määrimaale tunginud Türgi ja tatari väed. Järgmisena laastasid küla kurutsid, kes tungisid sinna 27. märtsil 1704 ja märtsis 1707. Sel aastal ilmusid külaelanikele võitluses ungarlastega appi haidukid Světlovi mäelt, ent vaatamata nende abile tehti küla peaaegu maatasa.

Jan Nepomucký skulptuur, mis asub mõisa peahoone lähistel

Aastal 1683 sai küla omale pitsati, millel olid kujutatud küla kaitsepühakud Peetrus ja Paulus. Austria pärilussõjas hoidis enamik Nezdenice mehi sõjaväeteenistusest kõrvale, mille eest neil tuli tasuda preislastele 100–200 kuldraha, mis oli tolle aja põllumeeste jaoks suur summa. Aastal 1716 suri suur osa külaelanikest katku. 30. septembril müüs Eleonora z Mankwitzbrug Nezdenice ja Rudice 40 000 Reini kuldna ja 40 taalri eest Kaunitz-Rietbergidele. Riigikantsler Wenzel Anton von Kaunitz-Rietberg kehtestas korra, mille kohaselt tuli talumeestele nende mõisas tehtava töö eest tasuda, nad said ka õiguse oma maad välja osta. Aastal 1812 tabasid küla tüüfuse ja šigelloosi epideemiad, vahetult pärast seda avanes aga külaelanikel vaktsineerimisvõimalus. Osad vanemad ei lubanud oma lapsi vaktsineerida ja nii kehtestas kohalik kirik reegli, et kui vaktsineerimata laps mõnda haigusse sureb, siis jäetakse vanemad sõnakuulmatuse eest ilma võimalusest laps kiriklikult matta. Aastal 1815 ostis Nezdenice 148 000 Brno kuldna eest hulgikaupmees Jan, keda teati ka 'heeringarüütlina'. Kümmekond aastat hiljem müüs ta osa omandatud maadest 65 000 kuldna eest Mattelovi krahvile Alexandrile, kes pärast surma maeti kohalikku kirikusse. Järgmised omanikud olid Jan ja Tobiáš Pauspertlov Drachenthalist, seejärel aga Nový Světlovi linnuse omanik krahvinna Larisách-Mönnichová. Hiljem kuuluski küla kuni maade tükeldamiseni Nový Světlovi linnusele.

Aastail 1831, 1836 ja 1848 möllas suvel Nezdenices koolera. Haigus nõudis nii arvukalt ohvreid, et surnute matmiseks ei jätkunud inimesi. Haiguse ohvrid viidi kohalikku kaevandusse ja nende kehad kaeti kustutamata lubjaga. Aastal 1861 Nezdenice põles, tules hävis üle 40 elamu. Pärast seda keelati sepal külas tegutsemine. Augustis 1888 avati küla läbiv Vlárská dráha nimeline Brno ja Trenčianská Teplá vaheline raudtee. Esialgu kasutasid seda teed vaid kaubarongid, reisijatevedu algas alles septembris. Samal aastal avati külas ka postkontor, mis kuulus kohalikule mõisnikule.

XX sajand

Mälestusmärk Tšehhoslovakkia vabastajatele. Algselt maeti sinna nii Nõukogude sõdur Boturin kui ka rumeenlased Ion Lefler ja Omer Rasim. 1980. aastatel kaevati surnukehad välja, Nõukogude sõduri säilmed maeti Hodonínis asuvale sõjaväekalmistule, rumeenlased maeti aga Brnosse

6. septembril 1910 leidis Nezdenices aset üks küla ajaloo suuremaid üleujutusi, mil vesi Olšava jões tõusis küla läbiva teeni. Uputuses hävis mitu maja ja hukkus hulk koduloomi. Seejärel keelati veskini viiva tänava äärde uute majade ehitamine, elamise kaotanud said omale aga uued maatükid küla kõrgemas osas. Sel moel tekkis külla uus tänav, mis viis supluskoha ja mineraalveeallika juurde. Ka aastail 1911 ja 1919 leidsid aset üleujutused, kuigi nende tagajärjed ei olnud nii laastavad. See viis maavalitsuse otsuseni, et Olšava jõge tuleb vähemalt küla koha peal õgvendada.

Aastal 1912 avati Nezdenices kivimurd, kus murti andesiiti. Sealt hangitavat materjali kasutati sildade ehitamisel, teede sillutamiseks, kallaste kindlustamiseks jne. Tööd selles kivimurrus peatati aastal 1965, tänapäevaks on see suures osas üle ujutatud. Teine kivimurd rajati külla aastal 1951; sealset õhkimise teel murtud kivi kasutati killustiku valmistamiseks. Sealses kivimurrus peatati töö aastal 1971.

Aastail 1932–1935 tükeldati Nezdenice ümbruskonna seni mõisale kuulunud maad kruntideks. See tulemus siiski seniseid rentnikke-uusmaasaajaid ei rahuldanud, sest kivisemaid ja halvemaid maatükke hakkasid peagi omandama teised, kes said omale viljakamad maalapid.

Teise maailmasõja ajal vallutasid Nõukogude väed küla Bratislava-Brno operatsiooni käigus. Selle käigus pommitati 15. aprillil 1945 küla (sinna heideti 30 pommi) ja järgnevalt sattus küla 26. ja 29. aprilli vahel liitlaste suurtükiväe tule alla. Järgmisel päeval ründasid Nõukogude ja Rumeenia väed sakslaste positsioone Nezdenice külas, hõivates need jalaväerünnakuga. Lahingus langesid üks Nõukogude sõdur ja kaks Rumeenia sõdurit. Kokku ulatusid külale tekitatud kahjustused 768 000 kroonini, eraomandile tekitatud kahju moodustas sellest 695 000 krooni. Aastail 1938–1945 hukkus sõjas 14 Nezdenice elanikku (nende seas oli ka aastal 1938 Moravská Chrastová lahingus hukkunud Bedřich Stuchlík).

Pärast sõda keskenduti külas põllumajanduslikule tootmisele. 1970. aastatel hakati välja ehitama küla uut infrastruktuuri, sealhulgas supluskoha ümbruse tänavaid, ühtlasi laiendati ka sealset kalmistut. 1980. aastatel valmis aktsioon Z käigus küla postkontor.

Vapp ja lipp

Küla vapp ja lipp kinnitati Tšehhi Vabariigi parlamendi poolt 13. veebruaril 2003. Punasel ja sinisel vapikilbil asub hõbedases rõngasrüüs rüütel. Rüütli paremas käes on kuldne mõõk, rinnale surutud vasakus käes aga punane gooti stiilis võti. Vapivärvid pärinevad küla ühelt viimaselt omanikult Jan Herringilt, rüütli kujutist kasutasid aga oma pitsatitel Mikuláš Nezdenicest ja Zicha Nezdenicest aastal 1465. Mõõk ja võti sümboliseerivad kohaliku kiriku kaitsepühakuid Peetrust ja Paulust, keda oli kujutatud küla pitsatil aastast 1683. Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 2 : 3, nii selle värvid kui ka sümboolika ühtivad vapi omadega. Sümboolika autor on heraldik Miroslav Pavlů.

Elanikkond

494 (1869) 533 (1880) 555 (1890) 628 (1900) 631 (1910) 643 (1921) 648 (1930)

650 (1950) 756 (1961) 729 (1970) 731 (1980) 765 (1991) 758 (2001) 764 (2011)

Poliitika

Nezdenice kuulub Zlíni maakonda ja Uherské Hradiště ringkonda. Kohalikel valimistel valitakse külast viisteist esindajat, kellest viis kuuluvad kohalikku volikokku, ülejäänud aga finants- ja kontrollkomiteesse. Aastal 2010 osales valimistel 66,67% hääleõiguslikest elanikest, Üksikkandidaadid kogusid sealjuures 42,11% häältest, Čechy ja Morava Kommunistlik Partei sai 29,41% ja Kristlik-Demokraatlik Liit – Tšehhoslovakkia Rahvapartei 28,47% hääli.

Liidud

Alates 2003. aastast kuulub Nezdenice Bojkovice ümbruskonna linnade ja külade ühendusse. Liidu eesmärk on tegutseda ühtselt, et arendada piirkonnas turismi ja majanduslikku arengut, samuti arendada ühiselt välja keskmise suurusega ja väikeettevõtetele vajaliku taristu. Lisaks on küla liitunud külade, ettevõtete ja mittetulundusühingute liiduga MAS Bojkovsko (MAS on lühend väljendist Místní akční skupina ehk kohalik tegevgrupp), mille eesmärk on toetada üksteist kohaliku looduse kaitsel ja piirkonna edendamisel.

Sotsiaalvaldkond

Transport

Küla läbivad nii raudtee kui ka maantee. Küla põhja osa läbib teise klassi maantee, mis ühendab Uherský Brodi Bojkovice linnaga. Bussiliiklust teenindab ČSAD BUS, mis pakub bussiühendust Uherský Brodiga. Küla läbib ka Brno – Trenčianska Teplá raudtee. Külast 29 kilomeetri kaugusel asub Kunovice lennujaam.

Munitsipaalehitised

Küla seltsimaja, kus asuvad ka tuletõrjedepoo ja raamatukogu

Küla munitsipaalehitised valmisid enamikus 20. sajandi teisel poolel. 1. mail 1960 avati sealne koolimaja, kus praegu tegutsevad neli klassi, samuti asub selle ruumides kohalik lasteaed. Aastal 1999 hoone renoveeriti. 16. septembril 1961 avati küla tervisekeskus, kus asuvad ka küla apteek ja hambaarst.

Aastal 1983 rajati külla vanadekodu. 2. novembril 1987 avati eakate sotsiaalhoolekande programmi raames endises mõisa hoones vanadekodu uus osa, kus olid ruumid 28 elaniku jaoks. Kokku on Nezdenice vanadekodus 159 kohta. 1960. aastatel valmis ka küla seltsimaja, kuhu rajati ruumid ka kohalikule raamatukogule, tuletõrjejaoskonnale ja klubile, lisaks asub hoones lugemissaal. Aastal 1980 rajati vanadekodu kõrvale vana koolimaja ruumidesse spordisaal, kus on ka saun. Aastail 2006–2008 see renoveeriti, sinna lisati ka jõusaal ja ronimissein. Aastal 1978 valmis ka küla välibassein. Bassein rajati looduslikku lohku tuletõrje veevõtukoha asemele ja selle mõõtmed on 15x33 meetrit. Bassein saab oma vee endisest praeguseks vee alla jäänud kivimurrust. Aastal 2002 bassein rekonstrueeriti ja selle juurde rajati riietusruumid, tööde maksumus oli 942 000 krooni. Basseini lähistel asub ka küla valgustatud kunstlume ja 230 meetri pikkuse suusaliftiga suusamägi. Külaelanikke teenindavad ka kaks poodi, teenindusmaja kondiitriäri, postkontori, juuksurisalongi, alkoholipoe, kahe autohoolduspunkti, rehvivahetustöökoja ja tantsusaaliga. Külakogukonnale kuulub ka aastal 1976 kalmistu juurde rajatud ehitis.

Vaatamisväärsused

Nezdenice mineraalveeallikad

Nezdenice mineraalveeallikaid mainis kirjalikult esimest korda aastal 1585 Määrimaa füüsik Tomáš Jordán Klausenburgist oma teoses "Knijha o Wodách Hogitedlných neb Teplicech Morawských". Tema kirjelduste kohaselt aitas sealse vee sage tarbimine neid, kes on sagedasti tõbised, kannatavad düsenteeria, soolehaiguste ja maksahaiguste ehk kollatõve puhul. Lisaks loetleb ta soolase vee erinevaid omadusi ja ravivaid toimeid.

„Lagundab põiekive, aitab rahustada keha, kustutab janu, leevendab täiskõhutunnet. Alandab palavikku, võtab ära külmavärinad, aitab ravida naistehaigusi. Sinna tulid end pesema need, kes ei otsinud mitte teravusi, vaid rahu oma ihule, samuti ka need, kelle liha pika haiguse tõttu oma rammu kaotanud oli ja kes olid kurnatud. Ja seal pesid end ka need, kel olid sügelised või erinevad kivid, ja need, kel olid urineerimishäired ja kes suutsid vaevu kust väljutada. Kõigi nende jaoks oli seda vett ohutu tarvitada.“

–

XVII või XVIII sajandil rajati sinna kümblusmaja, mille joodi- ja broomirikkas vees haiged kümblesid kuni aastani 1887. Sel aastal hoone lammutati, seda veega varustanud torud maeti aga maa alla. Aastal 1912 tungis mineraalvesi mõisale kuulunud kivimurdudesse. Seejärel üritasid külaelanikud kaevetöid keelustada, kuna kartsid, et need halvendavad vee kvaliteeti või põhjustavad allikate kuivamise. Külaelanike soovidega aga ei arvestatud, vaid kaevanduses toimunut peeti juhuseks. Talvel allikate veekogus väheneski. Uherský Brodis asunud ringkonnavalitsus aga külaelanike väidetega ei nõustunud. Alles 1930. aastatel tasuti külaelanikele tekitatud kahju eest 80 000 krooni, kuid allikate vee kvaliteet oli selleks ajaks juba halvem. Uuemad veeanalüüsid näitasid siiski, et vee raviomadused on suuresti säilinud.

Külas asub ka teine joodirikka veega allikas – Kořenskovská kyselka. See on saanud nime sealse maaomaniku järgi. Ka see sisaldab mitmesuguseid kasulikke keemilisi ühendeid (naatriumkarbonaati, jodiide, bromiide, naatriumtetraboraati, kaltsium- ja magneesiumkarbonaati, kaaliumkloriidi ja suures koguses süsihapet. 1880. aastatel villiti sealset vett, seda müüdi 80 000 pudelit aastas. Vett turustati põhiliselt Austria-Ungari aladel, seda kasutati bronhide ja hingamisteede haiguste korral ning mao- ja sooleärrituste leevendamiseks.

Pildid

• 
  Nezdenice mineraalveeallika kohale rajatud hoone asub vaid mõne meetri kaugusel kohalikust suusamäest ja välibasseinist
• 
  Allika juurde viiv trepp
• 
  Nezdenice mineraalveeallikas. Pinnad, mis mineraalveega kokku puutuvad, on kaetud paksu setete kihiga
• 
  Teine mineraalveeallikas – Kořenskovská kyselka

Loss

Külas asub ampiirstiilis häärber, mis asub XIV sajandil püstitatud linnuse kohal. See oli kohalike mõisnike residents. Ajal, mil Jiří Poděbradyst ja Mátyás I omavahel sõdisid, linnus tõenäoliselt hävis, kuid peagi see taastati. Sealset linnust on mainitud veel aastal 1637, mil Menhart Marisiany ostis selle evangelist Fridrich Kalkreuterilt. Aastal 1714 ostsid Nezdenice Serenyid, kes peagi ehitasid sealse linnuse ümber väikeseks barokkstiilis lossiks. Ampiirstiilis hoone lasi aastail 1820–1822 ehitada Jan Herring. Aastal 1925 ostsid selle vennad Spíškovid, kes lasid selle järgmisel aastal ka korda teha. Nende valdusse jäi see kuni riigipöördeni aastal 1948. Tänapäeval kuulub hoone kohalikule omavalitsusele ja on osa vanadekodule kuuluvast hoonetekompleksist (vanadekodu ehitati suuremalt jaolt endise mõisapargi aladele).

Peeter-Pauli kirik

Kirik on hulknurkse suletud kooriruumiga ja nelinurkse torniga. Sammastele tuginev lagi on kooriruumil võlvitud. Pikihoone on lameda laega, selle kohal asub viilkatus.

Sealset kirikut on kirjalikult esimest korda mainitud aastal 1392, mil selle patrooniks hakkas Jan Záhorovicist. Enne seda asus seal väike puidust kirik, mis valmis tõenäoliselt aastatel 1339–1346 Karl IV eestvedamisel, kes elas mõnda aega lähedalasuvas Bánovis (see informatsioon pärineb Olomouci piirkonna kirikute nimestikust, kus on märgitud, et külas asus Karl IV poolt sinna enne aastat 1350 ehitatud väike pühamu). Tellistest kiriku lasi sinna vahemikus 1349–1357 ehitada Karli noorem vend Jan Jindřich Olomouci piiskopi Jan VIII nõudmisel. Hussiitide sõdade ajal oli see ilmselt hussiitide valduses, kuid aastal 1424 põletati see siiski maha. Hiljem kuulus see böömi vendadele, kes lahkusid Nezdenicest pärast Valgemäe lahingut. Korduvate ungarlaste rünnakute käigus põletati kirik maha ja selle algsest välisilmest ei ole peaaegu midagi säilinud. Esimese katoliku vaimuliku sai kirik aastal 1668, mil piirkonna isandaks oli ungarlane Marsinay. Kirikla ja kirikuaed rajati kiriku juurde aastal 1705. Aastal 1741 lisati kiriku läänepoolsesse otsa juurdeehitis, mille juurde kuulus ka kirikutorn. Aastal 1822 põles vahaküünaldega juhtunud õnnetuse tõttu vana kirikla maha ja selle asemele ehitati uus kivihoone, mis valmis 31. mail 1825. Hiljem lisandusid veel Jeesus Kristuse teekonda Kolgata mäele kujutav kabel (1889), pastoraadi juurest kiriku kooriruumi juurde viiv kivitrepp (1895), altar (1922) ja sealsete vaimulike hauad. Novembri viimasel pühapäeval aastal 1931 pühitseti sealse kiriku kellad. Aastal 1934 sai kirik uue oreli.

Aastal 1945 hävis kirikutorn küla tabanud suurtükitule tõttu peaaegu täielikult. Järgmisel aastal tehti torn korda ja pühitseti uued kellad, alles jäi vaid üks vanem, aastast 1675 pärinev kirikukell. Taas remonditi torni aastal 1994, mil see toestati terasest ankruga. Samuti lisati sinna kapsel külavanema ja preester Plachého sõnumiga tulevastele põlvedele. Järgmisel aastal lisati kirikule elektriline kellamäng. Ehitustööde kogumaksumus oli 250 000 Tšehhoslovakkia krooni. Kiriku ruumides on säilinud XVI sajandi algusest pärinev ristimiskivi, mida ehib Holubice Ořechovskýte vapp.

• 
  Vaade Nezdenice kirikule suure tee poolt
• 
  Vaade Nezdenice kirikule kalmistu poolt
• 
  Kiriku lähistel asuv kabel

Jan Nepomucký kuju

Väikeste mõõtmetega kuju asub kohaliku häärberi lähistel vana seltsimaja ja lasteaia tagahoovis. Algne skulptuur oli valmistatud liivakivist, ent aastal 1993 asendati see liiva ja liimi segust kujuga. Kuju rekonstrueerimistööde koordinaator oli skulptor Jan Jelínek.

Vastavalt teosele "Nezdenské kroniky" tellis kuju küla elanik Jan Sedlák majast nr 5, kes osales aastal 1866 Austria-Preisi sõjas. Lahinguis preislastega kaotas ta mõlemad käed: üks alates õlast ja teine küünarnukist (ka olevat ta kaotanud mõlemad silmad). Pärast Viini haiglast lahkumist sai ta sealsetelt elanikelt suurt rahalist toetust. Pärast koju naasmist kasutas ta osa saadud rahast kuju püstitamiseks, soovides sellega tänada heldeid annetajaid.

Rahvakombed

Vastlarongkäik Nezdenice külas, esiplaanil mees puidust käega

Nagu teisteski Määri Slovakkia külades, nii olid ka Nezdenices Teise maailmasõja eel levinud mitmed rahvakombed, mis on tänapäevaks hääbunud. Neid, mis mingil kujul tänapäevani on säilinud, tähistatakse üldiselt tunduvalt tagasihoidlikumal kujul. nende seas on ka Nezdenice pulmakombestik. Pulmapidu peeti seal terve nädala ja pulmaliste poole kogunes kogu küla rahvas. Külla kutsuti kõik sugulased kolmanda astme nõbudeni ja nende kostitamiseks tapeti lehm ning siga. Lisaks olid laual koogid ja pulmatort, mille valmistamiseks kulus kuue leiva küpsetamiseks vajalik jahukogus. Pulmatordi taina sõtkus pereema ja seda tegevust saadeti tantsu ning lauluga. Pulmakookide ahju panemise õiguse said küla peale vaid kaks peret ja ka see sündmus kujunes suureks rõõmupeoks. Pärast tordi valmimist lõigati see lahti ja siis esitleti pruuti peigmehele. Esmaspäeval enne pulmi kutsus peigmees oma sõbrad endale külla, seejärel pidi muusika kestma kuni hommikutundideni. Teisipäeval oli pidu pruudi pool ja kolmapäeval olid pruudi üleandmise rõivaste valmistamise talgud. Neljapäeval toimetati pruutkleit peigmehe majja.

Teine tähtis püha oli esimene ülestõusmispüha, mil neiud, kel vanust vähem kui 15 aastat, otsisid metsast mõne männi ja ehtisid selle pühapiltidega. Seejärel kõndisid nad rahvalaule lauldes majast majja. Perenaised andsid aga tüdrukutele vastutasuks leiba, mune ja raha. Ka nigulapäeva õhtut peeti eriliselt. Selle õhtu pidustused olid väga lõbusad ja lärmakad. Toimus rongkäik, millel osalesid kuradid ja inglid, samuti ka surm, husaarid, korstnapühkija, karu, jahimehed ja teised. Muutunud kujul on säilinud vastlakarneval. Algselt kestis vastlate tähistamine kolm päeva. Nädal enne vastlaid valiti noorem ja vanem korrapidaja, kes kõndisid küla pel ringi ja valvasid, et kord oleks nii kõrtsis kui kirikus. Vastlate puhul maskeerisid külaelanikud endid, kusjuures kohustuslik oli see, et keegi pidi olema harjusk, keegi juut ja keegi kaupmees. Pidu peeti kuus nädalat enne ülestõusmispühi, esmaspäeval ja teisipäeval. Vastlarongkäiguga liitusid kogu küla noored, nii poisid kui tüdrukud, noormehed kandsid rahvarõivaid (sinna juurde kuulusid puidust nikerdatud käed), mängis lõõtspill. Rongkäik liikus majast majja, majades kogunesid noormehed ringidesse ja tantsisid, veheldes sealjuures puidust mõõkadega. Pärast koguti muusika ja etenduse eest tasu. Korda hoidsid valitud vanemad, selle rikkujad pidid aga trahvi maksma. Tänapäeval toimub vastlarongkäik ainult ühel päeval, seda vastlate eelsel laupäeval, ja see suundub kohaliku kabeli juurde. Kohalikud jälgivad seda oma kodude juurest ja kostitavad selles osalejaid kookide, pirukate, maiustuste ning slivovitsiga. Õhtut koordineerivad kohalikud klubid (jalgpalliklubi, SDH, SČK jt), õhtul toimub õnneloos ja autasustatakse parimat maski.

Üks traditsioon, mis vahepeal hääbus ja aastal 1962 taas elustati, on pudelikasti matused. Kõik pidustused, sealhulgas ka sellele ajale sattunud pulmad, pidid lõppema õhtul vastu tuhkapäeva. Noorte jaoks mängis muusika ja kestis pidu kella kolmeni lõunal, ülejäänutel, eriti aga abielupaaridel, kestis pidu poole ööni.

Nezdenice põhjaosa panoraamvaade

Välislingid

• Küla koduleht