Natuurfilosoofia
|
See on täpsustuslehekülg. Vajaduse korral muuda palun siia suunaval leheküljel lingi sihtkoht täpseks. |
Natuurfilosoofia (ladina keeles philosophia naturalis) on mitmetähenduslik sõna, mis eri kontekstides tähistab mitut filosoofia voolu ja ka loodusteadust.
Mitmetähenduslikkusele aitab kaasa eesti keele sõnamoodustuse reeglistik, mille tõttu kasutatakse eesti keeles sama vastet teistes keeltes eristuvatele mõistetele: saksa keeles Naturphilosophie vs Philosophie der Natur, inglise keeles natural philosophy vs philosophy of nature. Eesti keeles oleks neid võimalik eristada, vastandades loodusfilosoofiat looduse filosoofiale, kuid selline sõnakasutus ei ole levinud.
- Antiikaja kontekstis kasutatakse seda loodusfilosoofia tähenduses, kõneldes muuhulgas presokraatiliste filosoofide teooriatest looduse kohta (Joonia natuurfilosoofia) ja Empedoklese filosoofiast.
- Uusaja kontekstis tähendab natuurfilosoofia
- laiemas tähenduses uusaegset matematiseeritud loodusteadust, mis kujunes välja 17.-18. sajandil (termini kasutamisest loobuti 19. sajandil),
- kitsamas tähenduses aga suuresti mittematemaatilist distsipliini, mis moodustas 16.-17. sajandil üleminekufaasi loodusfilosoofiast loodusteadusele. Kahes viimases tähenduses kasutas natuurfilosoofia mõistet Isaac Newton oma teose "Principia Mathematica Philosophiae Naturalis" pealkirjas.
- Samuti on natuurfilosoofiaks (inglise keeles Naturphilosophie, saksa keeles romantische Naturphilosophie 'romantiline natuurfilosoofia') nimetatud Saksa klassikalise idealismi loodusfilosoofilist traditsiooni 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi alguses. Selle põhilised esindajad olid Johann Gottlieb Fichte, Friedrich Wilhelm Joseph von Schelling ja Georg Wilhelm Friedrich Hegel