Nanjingi veresaun

Ohvrite surnukehad Qinhuai jõe ääres

Nanjingi veresaun või Nanjingi vägistamine (varasem nimetus Nankingi veresaun või Nankingi vägistamine) oli Hiina tsiviilisikute massimõrv, mille pani toime Jaapani keiserlik armee Hiina Vabariigi pealinnas Nanjingis pärast Nanjingi lahingut teises Hiina-Jaapani sõjas. 13. detsembril 1937 alanud veresaun kestis kuus nädalat. Jaapani armee pani toime ka muid sõjakuritegusid (vägistamised, rüüstamised ja süütamised).

Pärast Shanghai vallutamist novembris 1937 tungis Jaapani armee kiiresti edasi. Detsembri alguseks asus see Nanjingi äärelinnas. Jaapanlaste lähenedes otsustas Hiina armee suurema osa oma vägedest linnast välja tõmmata. Nanjingi tsiviilvalitsus põgenes, jättes linna de facto Saksamaa diplomaadi John Rabe kontrolli alla; viimane oli asutanud Nanjingi turvatsooni rahvusvahelise komitee.

Esimesed Jaapani väed jõudsid linna 13. detsembril ja kohtasid vähe vastupanu, veresaun algas juba samal päeval. Hiina sõdurid hukati sõjaseadusi rikkudes. Naisi ja tüdrukuid vägistati massiliselt ning tehti kõva rüüstetööd. Tapmisi oli hinnanguliselt 40 000-st üle 300 000-ni ning vägistamisi 20 000-st üle 80 000-ni. Kaug-Ida rahvusvahelise sõjatribunali hinnangul pandi toime vähemalt 200 000 mõrva ja 20 000 vägistamist.

Veresaun vaibus suures osas 1938. aasta alguseks. John Rabe loodud turvatsoon aitas vähemalt 200 000 inimesel eluga pääseda. Pärast sõda tunnistati mitmed Jaapani sõjaväelased ning Jaapani endine peaminister ja julmusteaegne välisminister Kōki Hirota sõjakuritegudes süüdi ja hukati. Prints Asaka, kes oli Nanjingi vallutanud vägede juht, pääses sõjatribunalist, kuna keiserliku perekonna liikmena oli talle tagatud puutumatus. Kunagine veresaun on tänini üks Hiina ja Jaapani suhete valupunkte.

Sõjaline olukord

1937. aasta augustis tungis Jaapani armee Shanghaisse, kus see kohtas tugevat vastupanu ja kandis suuri kaotusi. Novembri keskpaigaks aga õnnestus jaapanlastel mere- ja õhupommitamise teel Shanghai vallutada. Algselt otsustas Tokyos asuv kindralstaabi peakorter arvukate ohvrite ja vägede madala moraali tõttu sõda mitte laiendada. Sellegipoolest andis peakorter 1. detsembril Kesk-Hiina piirkonna armeele ja 10. armeele käsu vallutada Nanjing, tollane Hiina Vabariigi pealinn.

Pärast Shanghai lahingu kaotamist teadis Jiang Jieshi, et Nanjingi langemine on vaid aja küsimus. Ta otsustas mitte kulutada oma vägesid pealinna kaitsmisele, vaid järgida Saksa nõunike soovitust tõmmata Jaapani armee Hiina südamaale ja kasutada Hiina tohutut territooriumi enda kasuks. Jieshi kavatses pidada pikka kurnamissõda, et Jaapani väed Hiina sisemaal hävitada.

Katsed linna säästa

Tang Sheng-chi teatas välismaa ajakirjanikele saadetud pressiteates, et linn ei alistu, vaid võideldakse viimse veretilgani. Ta sai kokku umbes 100 000 sõdurit, kes olid suures osas väljaõppeta. Hiina valitsus lahkus linnast 1. detsembril ja president 7. detsembril, jättes Nanjingi saatuse John Rabe juhitava rahvusvahelise komitee hooleks.

Püüdes saavutada relvarahu, saatis Rabe kaks telegrammi: ühe Ameerika suursaadiku kaudu kindral Jieshile palvega, et Hiina väed "ei korraldaks sõjalisi operatsioone" Nanjingi linna piirides, ja teise Jaapani sõjaväevõimudele, paludes kolmepäevast relvarahu, et hiinlased saaksid linnast lahkuda.

Järgmisel päeval, 10. detsembril sai Rabe kindral Jieshilt vastuse. Selgus, et Ameerika suursaadik toetab Rabe relvarahuettepanekut, Jieshi aga mitte. Komitee relvarahuplaani tagasilükkamine otsustas linna saatuse. Nanjingi oli päevade jooksul pidevalt pommitatud ja sinna jäänud Hiina väed olid lootuse kaotanud ja enne linna paratamatut langemist jooma asunud.

11. detsembril avastas Rabe, et Hiina sõdurid viibivad ikka veel turvatsooni aladel. Ta oli mures, et Jaapani armee võib võtta seda kui õigustust piirkonna ründamiseks. Pingutused hiinlaste evakueerimiseks aga ebaõnnestusid ja Jaapani sõdurid hakkasid turvatsooni granaate loopima.

Jaapani vägede lähenemine linnale

Võistluses kasutatud mõõk Hiina Vabariigi relvajõudude muuseumis

Kuigi veresaun toimus kuue nädala jooksul pärast Nanjingi langemist, ei jäänud Jaapani armee kuriteod vaid sellesse ajavahemikku. Palju julmusi pandi toime juba siis, kui Jaapani armee alles liikus Shanghaist Nanjingi poole.

Üks Jaapani ajakirjanik, kes liikus koos keiserlike vägedega, kirjutas:

"Põhjus, miks [10. armee] üsna kiiresti Nanjingi suunas edeneb, on ohvitseride ja meeste vaikiv nõusolek, et nad võivad rüüstata ja vägistada nii palju, kui nad soovivad."

Võib-olla kõige kurikuulsam nendest kuritegudest oli kahe Jaapani ohvitseri vaheline tapmisvõistlus, mida kajastasid nii Tokyo Nichi Nichi Shimbun kui ka ingliskeelne Japan Advertiser. Võistlust – kahe ohvitseri vahelist kihlvedu, kes suudab esimesena vaid mõõga abil sada inimest tappa – kajastati nagu spordivõistlust. Sündmuse ajaloolisus on Jaapanis endiselt vaidluse all.

5. detsembril määrati Nanjingi ümbritsevate Jaapani vägede juhiks prints Yasuhiko Asaka, kes andis käsu tappa kõik sõjavangid.

Nanjingi turvatsooni loomine

Nanjingis elas sel ajal palju lääneriikide kodanikke, kes tegelesid kaubandusega või olid misjonireisil. Jaapani armee lähenedes põgenes enamik neist linnast, maha jäi vaid 27 välismaalast. Viis neist olid ajakirjanikud, kes jäid linna mõned päevad pärast selle vallutamist ja lahkusid 16. detsembril. Ülejäänud 22-st välismaalasest 15 moodustasid linna läänekvartalis Nanjingi turvatsooni rahvusvahelise komitee.

Komitee juhiks valiti Saksa ärimees John Rabe, osaliselt natsipartei liikmesuse ja Saksa-Jaapani kominternivastase pakti olemasolu tõttu. Jaapani valitsus oli lubanud, et ei ründa linnaosi, kus pole Hiina sõjaväeüksuseid, ning komiteeliikmetel õnnestus veenda Hiina valitsust oma vägesid piirkonnast välja viima. Nanjingi turvatsoon piiritleti Punase Risti lippudega.

1. detsembril 1937 käskis Nanjingi linnapea Ma Chaochun kõigil Nanjingi jäänud hiinlastel turvatsooni siirduda. Umbes kolm neljandikku linnaelanikest lahkus linnast enne Jaapani armee saabumist, maha jäid vaesemad elanikud, nagu näiteks tankad. Hiina valitsus põgenes linnast 7. detsembril ja rahvusvaheline komitee võttis Nanjingi de facto valitsemise üle.

Minnie Vautrin oli kristlik misjonär, kes asutas Nankingis Ginlingi tütarlaste kolledži, mis asus turvatsoonis. Veresauna ajal töötas ta väsimatult, andes varjupaika kuni 10 000 naisele.

Nanjingi vallutamine

Kindral Iwane Matsui siseneb Nanjingi

Jaapani sõjavägi liikus edasi, murdis Hiina viimse vastupanu ning jõudis 9. detsembril Nanjingi linnaväravateni. 9. detsembri keskpäeval heitis Jaapani armee linna lendlehti, milles kutsuti Nanjingi linna üles 24 tunni jooksul alistuma ja ähvardati, et keeldumise korral pole loota mingit halastust. Jaapanlased ootasid hiinlastelt vastust, kuid 10. detsembri keskpäevaks polnud seda tulnud. Kindral Iwane Matsui ootas veel tund aega ning andis siis käsu Nanjingi vallutamiseks.

12. detsembril andis kindral Tang Sheng-chi tugeva suurtükitule ja õhupommitamise all oma meestele korralduse linnast taganeda, mis muutus kiiresti korratuks põgenemiseks. 13. detsembril tungisid esimesena linna Jaapani armee 6. ja 116. diviis, kohates vähe vastupanu. Samal ajal sisenes 9. diviis lähedal asuvast Guanghua väravast ning 16. diviis Zhongshani ja Taipingi väravast. Pärastlõunal jõudsid Jaapani mereväe kaks väikest laevastikku mõlemale poole Jangtse jõge.

Jaapani väed jälitasid taganevaid Hiina armeeüksusi, peamiselt Xiakuani piirkonnas linnamüüridest põhja pool ja Zijini mäe läheduses idas. Kuigi enamiku allikate väitel seisnes lahingu lõppfaas Hiina vägede ühepoolses tapmises, väidavad mõned Jaapani ajaloolased, et allesjäänud Hiina sõjavägi kujutas jaapanlastele endiselt ohtu.

Veresaun

Veresaun algas 13. detsembril, samal päeval kui Jaapani armee linna jõudis. Hiina sõdurid hukati sõjaseadusi rikkudes. Naisi ja tüdrukuid vägistati massiliselt ning tehti kõva rüüstetööd. Selline olukord kestis umbes kuus nädalat, esimesed kolm nädalat olid intensiivsemad.

Minnie Vautrin kirjutas 15. detsembril 1937 päevikusse olukorrast turvatsoonis:

"Jaapanlased on eile ja täna kõvasti rüüstanud, hävitanud koole, tapnud linnakodanikke ja vägistanud naisi. Tuhat desarmeeritud Hiina sõdurit, keda rahvusvaheline komitee lootis päästa, viidi minema ja on praeguseks ilmselt maha lastud või tääkidega tapetud. Meie South Hill House'is lõhkusid jaapanlased laoruumi paneeli ja võtsid kaasa vana puuviljamahla ja mõned muud asjad."

Vägistamisjuhtumid

Xuzhous tehtud foto, millel on kujutatud naise keha, mida on rüvetatud sarnaselt Nanjingis kirjeldatud juhtumitega

LI Xiuying haiglas pärast vägistamist. John Magee originaalallkiri: "See 19-aastane naine oli pagulasena Ameerika koolis turvatsoonis. Ta oli kuuendat kuud rase. Kuna ta osutas vägistamisele vastupanu, torkas Jaapani sõdur teda palju kordi täägiga. Tal on üheksateist torkehaava näol, kaheksa jalgadel ja kahe tolli sügavune torkehaav kõhus. Seetõttu päev pärast kliinikusse toomist tema rasedus katkes. Ta paranes oma haavadest."

Kaug-Ida rahvusvahelise sõjatribunali hinnangul vägistati okupatsiooni ajal 20 000 naist, Yale'i ülikooli andmetel oli vägistamisi üle 80 000. Jaapani sõdurid käisid lausa ukselt uksele, et tüdrukuid leida. Paljusid naisi vägistati grupiviisi. Ohvrid tapeti enamasti kohe pärast vägistamist, sageli eriti julmalt, näiteks surudes nende tuppe tääke, pikki bambuskeppe või muid esemeid.

19. detsembril 1937 kirjutas pastor James M. McCallum oma päevikusse:

"Kunagi pole ma kuulnud ega lugenud sellisest jõhkrusest. Vägistamine! Vägistamine! Vägistamine! Meie hinnangul vähemalt tuhat juhtu igal ööl ja paljud päeval. [...] Inimesed on hüsteerias ... Naisi viiakse ära igal hommikul, pärastlõunal ja õhtul. Kogu Jaapani armeel näib olevat vaba voli minna ja tulla, nagu tahab, ja teha, mida tahab."

John Rabe päevikus leidub palju kommentaare jaapanlaste julmuste kohta. 17. detsembri sissekanne:

"Kaks jaapani sõdurit ronisid üle aiamüüri ja kavatsesid meie majja sisse murda. Kui ma välja ilmusin, ütlesid nad vabanduseks, et nägid kahte Hiina sõdurit üle müüri ronimas. Kui ma neile oma parteimärki näitasin, läksid nad samamoodi tagasi. Ühes majas minu aiamüüri taga vägistati üks naine ja seejärel torgati talle täägiga kaela. Mul õnnestus saada kiirabi, et ta Kulou haiglasse viia ... Eile öösel olevat vägistatud kuni tuhat naist ja tüdrukut, ainuüksi Ginlingi kolledžis sadakond tüdrukut. ... Ei räägita muust kui vägistamisest. Kui abikaasad või vennad sekkuvad, lastakse nad maha. Igal pool on näha ja kuulda Jaapani sõdurite jõhkrust ja metsikust."

Nanjingi veresauna kajastavas dokumentaalfilmis "Keisri nimel" rääkis endine Jaapani sõdur Shiro Azuma avameelselt, kuidas vägistamine ja tapmine Nanjingis toimus:

"Alguses kasutasime nilbeid sõnu nagu pikankan. Pi tähendab puusa, kankan vaatamist. Pikankan tähendab "vaatame, kuidas naine jalad harki ajab". Hiina naised ei kandnud aluspükse. Neil olid nööriga kinniseotud püksid. Mingit rihma ei olnud. Kui me nöörist tõmbasime, oli tagumik näha. Me pikankan'isime. Me vaatasime. Mõne aja pärast hakkasime ütlema midagi sellist nagu "Täna on minu päev vanni võtta" ja siis vägistasime neid kordamööda. Kõik oleks hästi, kui oleksime neid ainult vägistanud. Ma ei peaks ütlema "hästi". Aga me torkasime nad alati läbi ja tapsime. Sest surnud ei räägi."

Iris Chang, raamatu "Nankingi vägistamine" autor, kirjutab, et sugugi mitte kõik ohvrid ei olnud naised. Hiina mehi sunniti mitmesuguseid eemaletõukavaid seksuaalakte sooritama. Samuti on teateid, kuidas Jaapani väed sundisid perekondi verepilastusele. Poegi sunniti vägistama emasid, isasid vägistama tütreid ja vendi vägistama õdesid. Selle asemel et karistada Jaapani sõdureid, kes massiliselt vägistamisi toime panid, andis Jaapani ekspeditsioonivägi Kesk-Hiinas käsu rajada lohutusmajad, märgib Chuo ülikooli ajalooprofessor Yoshimi Yoshiaki.

Tsiviilisikute tapmine

Surnuks torgatud 7-aastane laps

Alates 13. detsembrist 1937 tungis Jaapani keiserlik armee umbes kolmeks nädalaks Nanjingi turvatsooni, et otsida põgenike seas peidus olevaid endisi Hiina sõdureid. Paljud süütud mehed tapeti ekslikult. Tsiviilelanike surmajuhtumeid on raske kindlaks teha, sest paljud surnukehad põletati, maeti massihaudadesse või visati Jangtse jõkke. 13. detsembril 1937 kirjutas John Rabe oma päevikusse:

"Alles siis, kui teeme linnas ringkäigu, saame teada hävingu ulatuse. Iga 100-200 meetri järel näeme surnukehi. Tsiviilelanike surnukehadel, mida ma lähemalt vaatasin, olid kuuliaugud seljas. Arvatavasti tulistati neid seljatagant, kui nad parasjagu põgenesid. Jaapanlased marsivad läbi linna 10–20 sõdurist koosnevate rühmade kaupa ja rüüstavad poode. ... Nägin oma silmaga, kuidas nad rüüstasid meie saksa pagari Herr Kiesslingi kohvikut. Ka Hempeli hotelli murti sisse, nagu ka peaaegu igasse poodi Chung Shangi ja Taipingi teel."

Ameerika Ühendriikide asekonsul James Espy saabus 6. jaanuaril 1938 Nanjingi, et taasavada Ameerika saatkond. Ta esitas kokkuvõtliku kirjelduse linnas toimunust:

"See, mida nad meile Nankingis toimuvast teada andsid, maalis kohutava pildi hirmuvalitsusest, mille võimusesse linn oli langenud, kui jaapanlased selle okupeerisid. Nende ja ka saksa elanike lood räägivad sellest, et linn ei langenud jaapanlaste saagiks mitte lihtsalt organiseeritud sõjategevuse käigus, vaid sõdurid näisid olevat võtnud eesmärgiks piiramatu rüüstamise ja vägivallatsemise. Ei lisaandmed ega meie enda tähelepanekud ole toonud välja fakte, mis nende teabe kahtluse alla seaksid. [...] Peaaegu kõikjal leidub tõendeid meeste, naiste ja laste tapmisest, varade rüüstamisest ning majade ja hoonete põletamisest ja hävitamisest."

10. veebruaril 1938 kirjutas Saksamaa saatkonna legatsioonisekretär Rosen oma välisministeeriumile filmist, mille pastor John Magee detsembris oli teinud, et soovitada selle ostmist:

"Jaapani hirmuvalitsuse ajal Nanjingis – mis muide kestab märkimisväärsel määral siiani – tegi Ameerika episkopaalkiriku missiooni liige pastor John Magee, kes on olnud siin juba peaaegu veerand sajandit, liikuvaid pilte, mis annavad kõnekalt tunnistust jaapanlaste julmustest. ... Saab näha, kas Jaapani armee kõrgeimatel ohvitseridel õnnestub, nagu nad on lubanud, panna piiri oma sõdurite julmutsemisele, mis on jätkunud tänase päevani. 13. detsembril tuli umbes 30 sõdurit Nanjingi kaguosas asuva hiinlaste maja juurde aadressil Hsing Lu Koo 5 ja nõudis sisselaskmist. Ukse avas majaomanik, muhameedlane Ha. Nad tulistasid ta kohe surnuks. Seepeale laskus proua Ha põlvili ja palus, et nad kedagi teist ei tapaks. Kui ta küsis, miks nad tema mehe tapsid, tulistasid nad temagi surnuks. Seejärel tirisid jaapanlased külalistetoa laua alt välja proua Hsia, kes oli püüdnud end seal oma üheaastase lapsega peita. Pärast seda, kui üks või mitu meest olid teda vägistanud, löödi tal tääk rinda ja pisteti pudel tuppe. Ka beebi tapeti täägiga. Seejärel läksid mõned sõdurid järgmisesse tuppa, kus olid proua Hsia vanemad, üks 76- ja teine 74-aastane, ning tema 16- ja 14-aastane tütar. Vanaema, kes tüdrukuid vägistamise eest kaitsta püüdis, lasti maha. Vanaisa klammerdus oma naise surnukeha külge ja ta tapeti samuti. Seejärel kiskusid jaapanlased tüdrukud alasti ja vägistasid neid: vanemat tüdrukut 2-3 meest ja nooremat 3. Pärast vägistamist torkasid sõdurid vanema tüdruku surnuks ja torkasid talle kepi tuppe. Ka noorem pisteti täägiga surnuks, kuid teda ei koheldud nii kohutavalt kui tema õde ja ema. Seejärel torkasid sõdurid täägiga nende 7-8-aastast õde, kes oli samuti selles toas. Viimasena mõrvasid nad Ha kaks last, 4- ja 2-aastase. Vanema tapsid nad täägiga ja nooremal lõid mõõgaga pea pooleks."

Sõjavangide hukkamine

Hukatud hiinlaste laibad Jangtse kaldal

Varsti pärast linna langemist otsisid Jaapani väed linna põhjalikult läbi, et leida üles Hiina sõdurid, ja arreteerisid tuhandeid noori hiina mehi. Paljud viidi Jangtse jõe äärde, kus nad kuulipildujatulega hukati. Jangtse jõe kaldal toimus 18. detsembril tõenäoliselt suurim Hiina sõdurite massimõrv, Straw String Gorge'i veresaun. Suurema osa hommikust sidusid Jaapani sõdurid sõjavangide käsi kokku. Hämaruse saabudes jagasid sõdurid sõjavangid nelja kolonni ja avasid tule. Kuna sõjavangid ei saanud põgeneda, suutsid nad ainult karjuda. Kulus tund aega, enne kui haavatute karjed vaibusid. Enamik laipu visati otse Jangtse jõkke.

Jaapani väed kogusid Taipingi värava juurde kokku 1300 Hiina sõdurit ja tsiviilisikut ning mõrvasid nad. Ohvrid lasti maamiinidega õhku, seejärel valati nad bensiiniga üle ja pandi põlema.

USA uudisteagentuuride korrespondendid F. Tillman Durdin ja Archibald Steele teatasid, et nägid tapetud Hiina sõdurite laipu, mis olid kuhjatud kuue meetri kõrgustesse hunnikutesse Nanjingi Yijiangi värava juures põhjas. Durdin tegi enne linnast lahkumist Nanjingis ringkäigu. Ta kuulis kuulipildujatule tärinaid ja nägi oma silmaga, kuidas Jaapani sõdurid kümne minuti jooksul umbes kakssada hiinlast maha lasid.

Kaks päeva hiljem väitis Durdin oma aruandes New York Timesile, et alleed ja tänavad on täis surnukehi ning et hukatute hulgas on palju naisi ja lapsi.

Veresauna lõpp

1938. aasta jaanuari lõpus sundis Jaapani armee kõiki turvatsoonis olevaid põgenikke koju tagasi pöörduma, väites , et on "taastanud korra". Pärast weixin zhengfu (koostöövalitsuse) loomist 1938. aastal taastati Nanjingis järk-järgult kord ja Jaapani vägede julmused vähenesid märkimisväärselt.

18. veebruaril 1938 nimetati Nanjingi turvatsooni rahvusvaheline komitee sunniviisil ümber Nanjingi rahvusvaheliseks päästekomiteeks ja turvatsoon lakkas sisuliselt toimimast. Viimased põgenikelaagrid suleti 1938. aasta mais.

Pärast sõda

Kaug-Ida rahvusvaheline sõjatribunal Tokyos Jaapani armee peakorteris

Nanjing jäi Jaapani vägede kontrolli alla kuni nende kapituleerumiseni 2. septembril 1945.

Alates relvarahu väljakuulutamisest 15. augustil 1945 kuni Ameerika vägede saabumiseni Jaapanisse 28. augustil "hävitasid Jaapani sõjaväe- ja tsiviilvõimud süstemaatiliselt sõjaväe-, mereväe- ja valitsusarhiive, millest suur osa oli pärit ajavahemikust 1942–1945". 70 protsenti Jaapani armee sõjaaegsetest dokumentidest hävitati.

Varsti pärast Jaapani kapituleerumist pandi Nanjingis jõhkrutsenud Jaapani vägede eest vastutavad ohvitserid kohtu alla. Prints Kan'in Kotohito, kes oli veresauna ajal Jaapani keiserliku armee staabiülem, suri enne sõja lõppu 1945. aasta mais. Prints Asakale anti puutumatus tema kui keiserliku perekonna liikme staatuse tõttu. Isamu Chō, prints Asaka adjutant, kellest mõned ajaloolased usuvad, et ta andis välja märgukirja "tapke kõik vangid", oli Okinawa lahingu ajal sooritanud seppuku. 12. novembril 1948 mõisteti Matsui ja Hirota koos veel viie süüdimõistetud A-klassi sõjakurjategijaga surma poomise läbi. 18 süüdimõistetut said kergemad karistused. Surmamõistetud poodi 23. detsembril 1948.

Kronoloogia

• 7. juuli 1937 – Teise Hiina-Jaapani sõja algus
• 22. november 1937 – John Rabe eestvedamisel asutatakse Nanjingi turvatsooni rahvusvaheline komitee ja määratakse kindlaks Nanjingi turvatsooni piirid
• 26. november 1937 – Jaapani väed vallutavad Shanghai
• 1. detsember 1937 – Jaapani armee kindralstaap annab käsu Nanjingi vallutamiseks, Hiina valitsus lahkub Nanjingist
• 12. detsember 1937 – kindral Tang Sheng-chi annab vägedele käsu linnast taganeda
• 13. detsember 1937 – Jaapani väed sisenevad Nanjingi, veresauna algus
• 1938. aasta algus – asutatakse tsiviilvalitsus ja kord taastub
• 2. september 1945 – teise Hiina-Jaapani sõja lõpp

Kirjandus

• Iris Chang. "Nankingi vägistamine. Teise maailmasõja unustatud massimõrv". Tõlkinud Tene Hook. Kirjastus IlmaPress, 2014. ISBN 978-9949948147