Mine sisu juurde

Nüüdistants

Allikas: Vikipeedia
Nüüdistants

Nüüdistants on nüüdisaegne tantsukunsti haru, mis kuulub lavakunstide perekonda. Nüüdistantsu mõiste on tuletatud sõnast „nüüdismuusika“, mis tähendab tänapäevast.

Mõiste kohta on kasutatud mitmesuguseid termineid:

  • kaasaegne tants – tuleneb ingliskeelsest terminist contemporary dance, mis eestikeelses kultuuriruumis viitab pigem tantsutehnikale;
  • sõltumatu tants – viitab sõltumatusele vanadest traditsioonidest ning ka väljakujunenud teatriinstitutsioonidest;
  • uus tants – viitab lahknevusele eelmistest tegijatest ning lubab panustada millegi uuega;
  • postmodernne tants – viitab modernsuse järgsusele, ent mis ajalises käsitluses pole korrektne;
  • post-postmodernne tants – viitab postmodernsuse järgsusele.

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Nüüdistants on välja kasvanud postmodernsest tantsust (1960–1970), mis omakorda on juurdunud moderntantsust (1920–1960), mille eesmärgiks oli end vabastada klassikalise balleti ohjest.

Moderntantsu emaks peetakse Isadora Duncanit, kellega koos on end moderntantsu ajalukku kirjutanud ka Mary Wigman, Ruth St Denis, Lois Fuller, Martha Graham, Doris Humphrey, José Limón, Merce Cunningham, Alwin Nikolais, Lester Horton jpt.

Moderntantsu laiahaardelisemaks ning tavapärasemaks muutumisele ühiskonnas vastati uute otsingutega, millest nüüd on võimalik rääkida kui postmodernsest tantsust. Oluliseks said küsimused: kuidas vaadata ja mõista tantsu ning milliseid väljakutseid saab tantsija kehale esitada? Postmodernse tantsu esindajateks võib pidada: Judson Dance Theater, Steve Paxton, Trisha Brown, Yvonne Rainer, Deborah Hay, Lucinda Childs, Pina Bausch jpt.

Kuivõrd jätkati loomult liikuva ja tehnilise moderntantsuga ning avastavama ja katsetavama postmodernse tantsuga, sündis 1970. aastate algul midagi, mida võib kutsuda post-postmodernseks tantsuks või nüüdistantsuks. See tõi endaga kaasa piiride hägustumise kunstivormide vahel ning nii kehalised kui kontseptuaalsed katsetused. Paljudest nüüdistantsu viljelejatest võib välja tuua järgmised: Anne Teresa de Keersmaeker, Batsheva Dance Company, William Forsythe, Jiri Kylian, Akram Khan, Jérôme Bel, Sasha Waltz, Boris Charmatz, Tino Seghal jpt.

Suunad

[muuda | muuda lähteteksti]

Nüüdistantsu lavastuste puhul on võimalik eristada kuut tendentsi, mis pole omased vaid nüüdistantsule ning kuuluvad laiemalt etenduskunstide juurde, samuti esinevad need tendentsid sageli segamini, mitte puhaste vormidena:

  • ühiskonnakriitilisus
  • žanriülesus
  • seisundilisus
  • kontseptuaalsus
  • koreograafiapõhisus
  • kehakesksus

Ühiskonnakriitilisus on üldine nüüdistantsu ja ka etenduskunsti suund, mis suuremal või väiksemal määral on kohal igas lavastuses. Nüüdistants on end pannud antagonisti positsioonile, vastandades end ühiskonnas toimuvatele protsessidele ning tõstatades küsimusi tavapäraste traditsioonide ja ühiskonna valupunktide kohta.

Žanriülesus viitab uue hübriidžanri – etenduskunsti – tekkele, kus tantsu- ja teatrikunsti vaheline piir on hägustunud ning varem vaid ühele või teisele kunstiharule omaseks peetud lavastuslikke vahendeid kasutatakse vabalt terviku loomiseks. Sealjuures ei jäeta välja ka visuaal- ja helikunstile omaseid lahendeid.

Seisundiliste lavastuste puhul on põhirõhk lavastuselementide abil loodud struktuuril. Seisundiline lavastus sarnaneb paljuski meditatsiooniga, mis püüab vaatajat mõtete ja assotsiatsioonide domineerimise asemel suunata aistima, tajuma ja tundma antud aeg-ruumis toimuvat. Struktuur võib avalduda läbi liikumise, heli, valguse või objektide. Samas on struktuuri elustamisel oluline artisti kehaline kohalolu.

Kontseptuaalsed lavastused asetavad rõhu kontseptsioonile, mille raamesse tegevus paigutub. Olulised pole kaunid kehatehnikad, vaid tähenduse edastamine. Tegemist pole puhta meelelahutusega, vaid publik kutsutakse lavastusmeeskonnaga kaasa mõtlema.

Koreograafiapõhises lavastuses on põhifookus kehalisel intelligentsusel ning liikumisel, mis eeldab valitud tantsutehnika oskuslikku valdamist. Samas on nüüdistantsule omane ka mitme tantsutehnika segamine ning näiteks võitluskunstide elementide kasutamine. Koreograafiapõhiste tööde aluseks on pigem koreograafi enese väljakujundatud stiil ja töömeetod.

Kehakeskne lavastus viib tähelepanu looja ja artisti kehale. Liigutused ei sünni enam vaid lähtudes välisest vormist ja visuaalsusest, vaid kehatunnetuse kaudu ning sümbioosis kontseptsiooniga.

Nüüdistantsuga tegelejaid Eestis

[muuda | muuda lähteteksti]

I põlvkond: Mart Kangro, Kaja Kann, Fine 5, Zuga, Kaja Lindal, Mari Mägi, Dmitri Harchenko, Raido Mägi jt.

II põlvkond: Renate Keerd, Taavet Jansen, Külli Roosna, Henri Hütt, Karl Saks, Alissa Šnaider, Sandra Z, Mihkel Ernits, Laura Kvelstein, Nele Suisalu, Madli Teller jt.

III põlvkond: Kadri Noormets, Arolin Raudva, Maarja Tõnisson, Raho Aadla, Joanna Kalm, Helena Krinal, Karolin Poska, Üüve-Lydia Toompere, Sylvia Köster, Keity Pook, Sigrid Savi jt.

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Nüüdistants&oldid=6756057"