Nõukogude Liidu sissetung Poolasse

NSV Liidu kallaletung Poolale
	Osa Teisest maailmasõjast Poolas
Toimumisaeg	17. september – 28. september 1939
Toimumiskoht	Poola
Tulemus	Poola okupeerimine Saksamaa ja NSV Liidu poolt 1939–1941
Osalised
Poola	Nõukogude Liit
Väejuhid või liidrid
Edward Rydz-Śmigły	Jossif Stalin

Nõukogude Liidu sissetung Poolasse oli NSV Liidu Punaarmee invasioon Ida-Poolasse, vormiliselt sõda kuulutamata 17. septembril 1939, pärast Saksamaa sissetungi Poolasse 1. septembril.

Molotovi-Ribbentropi pakti salajase lisaprotokolli plaanitud ja tegelikud piirid Kesk-Euroopas aastatel 1939–1940.

Saksamaa ja Nõukogude Liidu ühine sõjaline invasioon Poolasse oli kokku lepitud 23. augustil 1939 sõlmitud Saksamaa ja Nõukogude Liidu mittekallaletungilepingu, nn Molotovi-Ribbentropi pakti salajases lisaprotokollis. 1. septembril oli Poolale kallale tunginud Saksamaa.

Pikemalt artiklis Poola Teises maailmasõjas

17. septembri varahommikul kutsuti NSV Liidu Välisasjade Rahvakomissariaati Poola suursaadik Wacław Grzybowski ja anti üle noot, mis õigustas Punaarmee sissetungi: Poola riik ja valitsus on lakanud olemast, Punaarmee peab kaitsma ohtu sattunud ukraina ja valgevene vennasrahvaid. Poola suursaadik keeldus nooti vastu võtmast, teatades, et seaduslik Poola valitsus asub Varssavis ja sõjavägi võitleb.

Nõukogude Liit pidi vastavalt kokkuleppele ründama Poolat koos Saksamaaga 1. septembril, kuid Stalin teatas sakslastele, et tema väed ei ole veel valmis, jättes sellega Hitlerile ülejäänud maailma rahvaste silmis sõja alustaja rolli. Saksamaale kuulutasid 3. septembril sõja Suurbritannia ja Prantsusmaa. Kuid millegipärast ei kuulutanud nad sõda Nõukogude Liidule, kes oli samasugune sissetungija.

Poola ründamisega rikkus NSV Liit Riia rahulepingut (1921), NSV Liidu-Poola mittekallaletungi pakti (1932) ja teisi rahvusvahelisi leppeid. Poola valitsus lahkus maalt 18. septembril ja Varssavi kapituleerus 28. septembril.

Vastavalt Saksamaaga kokkulepitule tungisid Nõukogude Liidu väed 17. septembril Poola territooriumile, hõivates Lääne-Ukraina 8 piirkonda (Rivne oblast, Ivano-Frankivski oblast, Lvivi oblast, Volõõnia oblast, Tšernivtsi oblast, Ternopili oblast ja Žitomõri oblast, mis olid läinud Poola riigi koosseisu pärast 1920. aastasõda Nõukogude Venemaaga. Piirkonnad olid asustatud etniliste ukrainlastega, kes ka Poola riigi koosseisus ajal ei katkestanud võitlust Ukraina iseseisvuse eest OUNi juhtimisel.

Invasioonijõud

NSV Liit ründas Poolat Valgevene ja Ukraina rindel 21 laskur-, 13 ratsaväe- ja 16 soomusdiviisi ning 2 motolaskurbrigaadi jõududega, kuhu kuulus 700 000 sõjaväelast, 6000 raskerelva, 4500 tanki ja 4000 sõjalennukit.

Poolal oli vastu panna umbes 12 000 meest. Poola armee ülemjuhataja Edward Rydz-Śmigły andis käsu Punaarmeele vastupanu mitte osutada, aga käsk ei jõudnud igale poole kohale. Anti korraldus taanduda Rumeeniasse või Ungarisse.

Sõjategevuse käik

Ägedaimad võitlused Poola ja Punaarmee vahel toimusid rinde põhjaosas Lublini lähistel. Saksa ja Nõukogude soomusbrigaadide ühine lahingutegevus algas juba 17. septembril Bresti juures.

17. septembril vallutasid Punaarmee väeosad Baranavičy ja Maładziečna raudteesõlme, 18. septembril Lida, Navahrudaki, Slonimi.

19. septembril vallutas Punaarmee kahepäevase rünnaku tulemusena Vilniuse ja jõudis lõunas Ungari piirini, 20. septembril Hrodna, 21. septembril Pinski ja 22. septembril Białystoki, Bresti ja Lwówi, mille ründamist olid Saksa väed alustanud nädal varem. 22. septembril pidasid Wehrmacht ja Punaarmee ühise võiduparaadi Brestis, mille võtsid vastu Wehrmachti kindral Heinz Guderian ja Punaarmee brigaadikomandör Semjon Krivošein.

Neli päeva vastu pannud Hrodna vallutati 24. septembril. Pärast vallutamist lasti maha 300 linna kaitsnud inimest.

28. septembril jõudis Punaarmee Saksamaaga kokku lepitud piirile. Viimane suurem kokkupõrge Poola ja Nõukogude vägede vahel oli Wytyczno lahing 1. oktoobril.

Invasiooni tulemused

Punaarmee sõjategevus kestis 12 päeva. Selle ajaga liiguti edasi 250–350 kilomeetrit ning võeti kontrolli alla 190 000 km², kus elas 12 miljonit inimest (võrdluseks – Eesti pindala on 45 228 km²). 1939. aasta oktoobri algul oli Nõukogude Liidul Poola vastu 2 421 300 meest, 5467 suurtükki, 6096 tanki ja 3727 lennukit. NSV Liidu – Poola sõjas sai surma Poola poolel 3500 inimest, haavata sai ja teadmata kadunuks jäi 20 000 inimest. Nõukogude Liidu poolel oli 1475 surnut või kadunut.

NSV Liidu kätte langes vangi 240 000 – 250 000 sõjaväelast, neist 10 000 ohvitseri, aga politsei ja teiste vastuhakanutega kokku langes vangi 454 700 inimest(?). Novembri algul koondati ohvitserid ja politseinikud – 22 000 inimest Katõni, Harkovi, Kiievi ja Minski laagritesse ja mõrvati 1940. aastal (vt Katõni massimõrv). Vallutatud aladel pani NSV Liit toime ulatusliku poolakate küüditamise – kaevandustesse ja sunnitöölaagritesse saatmise.

Sunnitöölaagritesse koondatud poola sõjaväelastest formeeriti 1942. aastal Venemaal Poola armee kindral Władysław Andersi juhtimisel, mis lõpetas sõja Aafrika ning Itaalia rindel sõdides ja pärast sõjategevuse lõppu saadeti lääneliitlaste poolt laiali.

Poola jagamine

Pikemalt artiklis Viies Poola jagamine

NSV Liidu kallaletungi järel Poolale okupeeris NSV Liidu Punaarmee Poola idaosa Lääne-Ukraina ja Lääne-Valgevene. Neil aladel moodustati talurahvamiilits ja tööliskaart, kelle kontrolli all toimusid Lääne-Valgevene Rahvakogu ja Lääne-Ukraina Rahvakogu valimised (26. oktoobril). Viimased asusid vastavalt Brestis ja Lvivis. 25. septembril moodustati nõukogude võimuorganid linnades, maakondades ja valdades. 28. oktoobril esitasid Lääne-Ukraina ja Lääne-Valgevene rahvakogud palve liitumiseks NSV Liiduga. Lääne-Ukraina liideti NSV Liidu Ukraina NSV-ga 1. novembril ja Lääne-Valgevene Valgevene NSV-ga 2. novembril 1939.