Muusikakäsikiri
Muusikakäsikiri on käsitsi kirjutatud (vastandina trükisele) allikas, mis täielikult või osaliselt sisaldab nootide, neumade vms märkidega kirjutatud muusikat, tavaliselt pärgamendil või paberil.
Kui muusikakäsikiri sisaldab helilooja omakäelist kirja, nimetatakse seda nagu kirjaniku tekstigi puhul autograafiks. Peale nootide vms muusikamärkide võivad muusikakäsikirjad sisaldada tekste ja illustratsioone. Lääne-Euroopa vanimad muusikakäsikirjad leiduvad 9. sajandil kirja pandud liturgiliste tekstide kogumikes[1]. Palju muusikakäsikirju keskajast ja varauusajast on säilinud meie ajani muusikateoste käsitsi paljundamise tulemusena, mis oli tavaline praktika ka trükikunsti kasutuselevõtu järel. Ka trükiks kirjastusse saadetud muusikakäsikirjad leiavad oma koha arhiivides ja muuseumides.
Muusikakäsikirjad on keskajast kuni tänapäevani oluline allikmaterjal nii muusika uurijatele kui ka esitajatele.[2]