Mustand:Piimahapendamise kauss
Piimahapendamise kauss on Eestis 18. sajandi lõpul tootma hakatud klaasist kauss, milles hapendati piima.
Piimahapendamise kausi kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]
Piimahapendamise kausid on enamasti valmistatud võsaklaasist ehk metsaklaasist, millest tuleneb ka nende rohekas värvus. Neil ei olnud ühest suurust, Eesti Ajaloomuuseumis olevate piimahapendamise kausside läbimõõdud on kahekümnest sentimeetrist kuuekümne sentimeertini ja kõrgused kaheteistkümnest neljateistkümne sentimeetrini[1][2][3]. Nõudel oli väljapoole laienev suue, et kausis oleva piima kokkupuude õhuga oleks võimalikult suur, et hapnemisprotsessi kiirendada[4].
Piimahapendamise kausi materjal[muuda | muuda lähteteksti]
Nagu varasemalt mainitud, on kausid tehtud rohekast võsaklaasist. Põhjuseks on see, et klaas ei reageeri ühegi toiduainega ning ei ole poorne, mille tõttu sobib see hapupiima valmistamiseks väga hästi.[5]
Piimahapendamise kausi eellugu[muuda | muuda lähteteksti]
Kausi valmistamise lugu on arvatavasti seotud sellega, et 17.-18. sajandil toimusid toidukultuuris muudatused, mille järel hakati eelkõige Prantsusmaa eeskujul valmistama mitmeid erinevaid spetsiifilise otstarbega nõusid ja esemeid, kaasa arvatud piimahapendamise kausse. Samas on väljaspool Eestit valmistatud klaaskausse juba maailma esimeste klaasimeistrite käte all, kuigi esimesed kausikatked, mis Eestist leitud on, on dateeritud kõige varem 17. sajandisse (Pärnust Uus tn 5/7 krundilt leitud väike servakatke, mis võiks kuuluda 17. sajandi kausi juurde).[5] Lisaks klaasist valmistati varasemalt Eestis piimakausse ka puidust[6], aga viimase probleemiks oli see, et puit imendab vedelikke palju rohkem, kui seda teeb klaas, seega sobib klaas piima hapendamiseks palju paremini.
Piimahapendamise kausid Eestis[muuda | muuda lähteteksti]
Nii Pärnu kui Haapsalu klaasileidude hulgast on puudu keskaegsed klaaskausid, seega võib oletada, et Eestis ei ole keskajal klaaskausse valmistatud. Küll on aga leitud Pärnust hilisemate kausside katkeid, kuigi mitte just hulgi: nimelt on leitud 13 kausikatket. Haapsalu leiumaterjalide hulgast puuduvad kausid aga täielikult, kuigi sellest ei saa järeldada, et seal kausse üldse ei kasutatud.[5]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "Eesti muuseumide veebivärav - Piimakauss". www.muis.ee. Vaadatud 21. juunil 2024.
- ↑ "Eesti muuseumide veebivärav - Piimakauss". www.muis.ee. Vaadatud 21. juunil 2024.
- ↑ "Eesti muuseumide veebivärav - Piimakauss". www.muis.ee. Vaadatud 21. juunil 2024.
- ↑ Reppo, Moonika. Materjalid arheoloogias: kõrgkooliõpik. Klaas (lk 105-131). Lk 130.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 Reppo, Moonika (2022). XXIV LÄÄNEMAA MUUSEUMI TOIMETISED. Lääne-Eesti ja muu maailm: võrdlevalt Haapsalu ja Pärnu klaasileidudest (lk 141-170). Haapsalu: SA Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid. Lk 167.
- ↑ "Eesti muuseumide veebivärav - Piimakauss". www.muis.ee. Vaadatud 21. juunil 2024.
Kasutatud kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Reppo, Moonika. Materjalid arheoloogias: kõrgkooliõpik. Klaas (lk 105-131).
- Reppo, Moonika (2022). XXIV LÄÄNEMAA MUUSEUMI TOIMETISED. Lääne-Eesti ja muu maailm: võrdlevalt Haapsalu ja Pärnu klaasileidudest (lk 141-170). Haapsalu: SA Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid. Lk 167.