Mustand:Pärsia aed

mustand:Pärsia aed

Pärsia aed ehk Erami aia traditsioon ja stiil on esindatud Pärsia ja Iraani aedades(Pärsia keeles: باغ ایرانی)- see on maastikukujundus stiil, mis on tekkinud Ahhemeniidide Impeeriumis. Paradiisiaed, mis on üheks Pärsia aia näiteks, on mõjutanud ajakujundust Andaluusiast kuni Indiani ja kaugemalegi. Alhambra aiad näitavad Pärsia aiandusfilosoofia mõju mastaapsete mauride palee skaalal Al-Ándaluusi ajastust Hispaanias. Humayunsi haual ja Tāj Mahaill on ühed suurimad pärsia aiad, mis pärinevad Suurmogulite ajastust Indias.

Pärsia aed on maastikuaed, mis on individualiseeritud ja loodud kui ruum, mis on mõeldud esteetiliselt ja vaimselt esindama oma minevikku ning kaasaaegse kultuurilise, poliitilise ja sotsiaalse keskkonna konteksti. Selliste aedade tunnusjoonteks on geomeetriline kujundus, mis järgib geomeetrilisi ja visuaalseid põhimõtteid. Luuakse kaskaade, paviljone, silmatorkavaid kesktelje kujundusi, veekanaleid ja basseine, mis jagavad suletud ruumi selgelt määratletud kvartaliteks põhimõttel, mida tuntakse chahār bāghi nime all. Taimestiku valikusse kuulub mitmesuguseid hoolikalt valitud puid, ürte ja lilli. Vana- Iraani sõna taolise aiakujundustiili jaoks on ´´pari-daizi´, mis kirjeldab maapealset paradiisi. Sellisel kujul on nad metafoor jumalikule korrale, kaitseks ning üheduspaigaks heategijatele. Nende maiste kaaslaste funktsioon on sarnane. Sellise aiakujunduse põhimõtted viiakse kerisri aedades täiuslikkuseni.

Kontseptsioon ja etümoloogia

Ahhemeniidide riigi ajal levis idee maapealsest paradiisist läbi Pärsia kirjanduse ning oli eeskujuks ka teistele kultuuridele nagu näiteks hellenestlikud aiad Seleukiidide riigi ajastul ja Ptolemaioste riigis Alexandrias. Avestani sõna pairidaēza-, vana- pärsia *paridaida-, mediaani *paridaiza-(suletud ehk müüriga ümbritsetud aed) tuleneb Akadi keelest. Vana- kreeka keeles: παράδεισος, romaniseeritud parádeisos ja siis kohandatud Ladina keelde paradīsus. Hiljem toodud Euroopa keeltesse üle, näiteks prantsuse keeles paradis, saksa keeles paradies, inglise keeles paradise ja eesti keeles paradiis.

Nagu sõna väljendab, olid sellised aiad suletud. Aia eesmärgiks on pakkuda kaitstud paika lõõgastumiseks, vaimseks puhkuseks ja vabaaja veetmiseks, sisuliselt maapealne paradiis. Iraanikeelne sõna ´´suletud ruum´´ oli *pari-daiza- (Avestani keeles: pairi-daēza-), termin oli vastu võetud kristlaste poolt, et kirjeldada Eedeni aeda või maapealset paradiisi.

Aia ülesehitus võis olla formaalne(struktuuriide rõhutamine) või vabakujuline (looduse rõhutamine), järgides mitmeid lihtsaid kujundusreegleid. See võimaldab aianduses saavutada maksimaalselt funktsiooni ja emotsiooni.

Ajalugu

Pärsia aiad pärinevad algselt 4000 eKr kuid on selge, et see traditsioon algas Ahhemeniidide dünastias umbes 6.sajandil eKr. Selle ajastu kaunistatud keraamika kujutab pärsia aia ristikujulist planeeringut. Pasargadae kontuur, mis ehitati umbes 500 eKr on tänapäeval endiselt nähtav. Klassikalisi iraanlasi peeti kreeklaste poolt antiikajal ´suurteks aednikeks´; Cyrus II (tuntud kui Cyrus Noorem) väitis komandör Lysandrile, et tegeles aiandusega igapäevaselt kui oli sõjakäikudest eemal. Ta olevat kujundanud iseseisvalt Sardise pargi, mida ta kutsus oma ´paradiisiks´(vana-pärsia keelne sõna kasutusel aianduses).

Sassani impeeriumi suveräänsuste ajal, zoroastrismi mõjul, muutus vesi kunstis üha olulisemaks. Selline suund ilmnes põhiliselt aiakujunduses purskkaevude ja tiikidena.

Umayyade ja Abbaside ajastul suurenes aianduse esteetiline aspekti olulisus jättes tahaplaanile kasutusfunktsiooni. Sel perioodil esteetilised reeglid, mis puudutasid aiakujundust muutusid üha olulisemaks. Näiteks chahār bāgh (چهارباغ), on aiakujundus vorm, mis jäljendab abrahamlikku Eedeni aia olemust. Sellel on neli jõge, neli kvadranti, mis tähistavad Maailma. Kujunduses võib teljepikkus varieeruda risttelje suunas ning sisaldada veekanaleid, mis voolavad läbi nelja aia ja ühenduvad nende keskel asetseva basseiniga.

Abbasidide dünastia ajastul (8. Sajand pKr) muutus selline aiatüüp sealse arhitektuuri lahutamatuks osaks.

Hoolimata ametlikest standarditest, peegeldavad maastikuaiad mitmekesisust ja arengut, mis on seotud funktsionaalsusega, piirkondlike ja ajalooliste,tehnoloogiliste arengutega, individuaalsete eelistuste, ambitsioonide ja nõudmistega. Pärsia aiad on mitmekülgsed; need ei täitnud ainult mõtisklelu ja lõõgastumise funktsiooni, vaid on ka võimu esindajaks. Aia disain ja implementeerimine demonstreerib maakasutust, välisürituste korraldamist, võitude tähistamist. Abielud nendes aedades on suursugused, mis esindavad sotsiaalsete ja poliitiliste sidemete olemasolu. Alates 12. kuni 13. sajandini, hauakambrid kuningliku pere liikmetele või tähtsatele persoonidele olid paigutatud ametlikkesse aedadesse, pakkudes usklikele võimalust käia lahkunuid mälestamas.

13. Sajandi mongolite sissetung Pärsiasse viis uute kujundusvõteteni, mile põhirõhk oli ülimalt kaunistatud strukruuridel. Struktuuridel oli kujutatud pegooniaid ja krüsanteeme. Mongolid viisid endaga kaasa pärsia aia traditsioonilised põhimõtted ja levitasid neid ka impeeriumi teistes osades (näiteks Indias).

Mughali keiser Babur tutvustas pärsia aedu Indias, püüdes oma kodumaale Ferghana orgu luua värske, jaheda auraga pärsia stiilis aedu. Teda inspireerisid Timuridi linnas asunud aiad Samarkand ja Herat. Babur oli innukas aednik, kes kavandas ja teostas järelvalvet vähemalt kümne uue aia rajamisele oma pealinnas Kabulis. Bagh-e Baburile meeldis oma istutatud granaatõunte-, kiris-i ja apelsinipuude mõju jäädvustada ja kirjeldada. Kuigi tema impeerium oli peagi laienemas põhja- ja kesk Indiasse, ei sallinud ta India kuumade, tolmuste tasandike seisvat kuumust ja hämarat keskkonda. Bagh-e Babur maeti 1544. Aastal oma lese poolt Bagh-e Baburi Agra aeda Kabulis.

Aram Bagh Agra oli esimene paljudest pärsia aedadest, mille ta oli ise loonud. Mughali aedadel oli neli põhinõuet, mis sümboliseerisid nelja alleoorilist tarvilikku eset hauataguses elus: vari, puuviljad, lõhn ja jooksev vesi. Sellist kujundusviisi kasutati, et ehitada mitmeid Pärsia aedu üle kogu India alamkontinendi, näiteks Lahori Shalimari aiad, Kashmiri Shalimari aiad ja Nishat Bagh ning Taj Mahali aiad. Taj Mahali aiad kujutavad endast Pärsia kontseptsiooni ja ideaalse maapealse paradiisi aedu, need olid rajatud Yamuna jõest suubuvate kanalisüsteemidega. Sealsete aedade esmane ilu on hiljuti taastatud pärast aastasadade pikkust saastamist India ametivõimude tõttu, kes sealsed vilja- ja varjupuud aedades hävitasid.

Safavi dünastia (17.kuni 18.sajand) ehitas ja arendas välja suursuguseid plaane, mis olid keerukamad kui lihtsad palee pikendused ja muutusid arhitektuurilises mõistes selle lahutamatuks esteetiliseks ja funktsionaalseks osaks. Järgnevatel sajanditel jõudis Euroopa (eriti Prantsusmaa), teisejärguliselt Venemaa ja Suurbritannia aiakujunduse mõju Pärsiasse. Lääne mõju viis muutusteni veekasutuses ja hakati rohkem kasutama taimeliikide, mida kasutati kanga tootmiseks.

Traditsionaalsete vormide ja stiili kasutus on ka tänapäeval Iraani aedades kasutusel. Neid leidub ka ajaloolistes paikades, muuseumides ja sealsete mõjukate isikute kinnistutel.

Pärsia aia elemendid

Oluliseks teguriks Pärsia aedade struktuurilises kujunduses on päikesevalgus ning selle mõjud. Kasutatavad tekstuurid ning kujundid valiti arhitektide poolt kindla eesmärgiga kasutada ära valgust.

Varjude olemasolu Pärsia aedades oli äärmiselt vajalik, sest selle puudumisel muutusid aiad kõrgede temperatuuride ning kuivuse tõttu kasutuskõlbmatuteks. Puud ja redelid moodustavad suurema osa eluslooduslikust varjust; paviljonid ja seinad on samuti struktuurselt olulised päikese blokeerimisel.

Aedade hooldamisel kuumaperioodide ajal oli põhi rõhk aias leiduvatel veekogudel. Kohalikust akvifeerist transportis aeda vett tunnelid, mida nimetati qanatiks. Kaevu-sarnased rajatised ühendusid omavahel qanattidega ning võimaldasid vettvõtukohta aia niisutamiseks. Pärsia kaevudes vee maapinnale pumpamiseks kasutati loomtööjõudu. Sellised ratassüsteemid liigutasid vett ka pinnaveesüsteemides, sarnaselt chahar bāgh stiilis veetunnelitele. Puid istutati sageli kraavi nimega juy, mis takistas vee aurustumist ja võimaldas veel kiiret juurdepääsu puujuurtele.

Pärsia stiili püüab tihtipeale hoonete siseruume integreerida ümbritsevate väliruumidega, ühendades ümbritsev aed siseõuega. Kujundajad paigutavad sageli arhitektuurielemente, nagu kuplikujulised kaared, välis- ja sisealade vahele, et avada nende vaheline piir.

Iseloomustus

Varajane kirjeldus (neljanda sajandi eKr esimesest poolest) Pärsia aiast on leitav Xenophoni teoses "Oikonomikos", kus Sokrates räägib lugu Sparta kindrali Lysanderi külast Pärsia printsile Cyrus Nooremale, kes näitab kreeklasele oma "paradiisi Sardises". Selles loos on Lysander "hämmastunud puude ilust aias,mis on kõik istutatud võrdsete vahemaadega, pikkadest sirgetest reas lehvitavatest okstest, täiuslikust regulaarsusest, terviklikust ristkülikukujulisusest ja paljudest magusatest lõhnadest, mis neid ümbritsevad, kui nad parki läbivad".

Vanimad Pärsia aianduse kirjeldused ja illustratsioonid pärinevad läänest Iraani jõudnud reisijatelt. Nende aruannetes on Ibn Battuta neljateistkümnenda sajandi, Ruy González de Clavijo viieteistkümnenda sajandi ja Engelbert Kaempferi seitsmeteistkümnenda sajandi kirjeldused. Battuta ja Clavijo mainisid aedu ainult möödaminnes ega kirjeldanud nende kujundust, kuid Kaempfer tegi hoolikaid jooniseid ja muutis need pärast tagasipöördumist Euroopasse detailseteks graveeringuteks. Need näitavad charbagh-tüüpi aedu, kus oli ümbritsev müür, ristkülikukujulised basseinid, sisemine kanalite võrk, aia paviljonid ja rohked istutused. Sellist aiatüüpi on säilinud näiteid Yazdis (Dowlatabadis) ja Kashanis (Fin Garden). Kaempferi illustratsioonidel kujutatud aedade asukohad Isfahanis on võimalik tuvastada.

Stiilid

Kuute peamist Pärsia aia stiili võib näha järgmises tabelis, mis annab neile funktsiooni ja stiili konteksti. Aiad ei piirdu ühe konkreetse stiiliga, vaid sageli integreerivad erinevaid stiile või omavad alasid erinevate funktsioonide ja stiilidega.

Klassikaline Formaalne Vabakujuline

Avalik Hayāt Meidān Park

Privaatne Hayāt Chahar Bāgh Bāgh

Hayāt

Avalikel aladel on tegemist klassikalise Pärsia kujundusega, mille rõhk on pigem esteetikal kui funktsioonil. Inimrajatud struktuurid aias on eriti olulised, näiteks kaared ja basseinid, mida võib kasutada suplemiseks. Maapind on sageli kaetud kruusaga, millele on paigaldatud kivikattega plaadid. Istutused on tavaliselt väga lihtsad – näiteks puude alleed, mis pakuvad ka varju.

Privaatselt on need aiad sageli basseinikesksed ja jällegi struktuursed. Bassein toimib fookusena ja niiskusallikana ümbritsevale atmosfäärile. Taimi on vähe, sageli seetõttu, et linnapiirkondades on piiratud veekogus.

Meidān

Avalik formaalne aed, mis rõhutab rohkem biotilist elementi kui hayāt ning vähendab struktuuri. Taimed ulatuvad puudest põõsasteni, madaltaimedest rohtudeni. Taas on olemas elemendid nagu bassein ja kruusateed, mis eraldavad murualasid. Peamised ehitised on paviljonid, varju pakkumiseks.

Chahar Bāgh

Need aiad on privaatsed ja formaalsed. Baasstruktuur koosneb neljast kvadrandist, mida eraldavad veeteed või teerajad. Traditsiooniliselt kasutasid rikkad selliseid aedu tööalastel üritustel (näiteks suursaadikute vastuvõtmisel). Need aiad tasakaalustavad struktuuri rohelusega, kus taimed asuvad sageli basseini ja teekonstruktsiooni ümber perimeetri ääres.

Boostān

Sarnaselt paljudele teistele parkidele täidab Pärsia park peamiselt avalikku vabaaja funktsiooni, rõhuasetusega taimestikule. Nad pakuvad teid ja istumisvõimalusi, kuid on muude struktuurielementide osas tavaliselt piiratud. Selliste kohtade eesmärk on lõõgastumine ja sotsialiseerumine.

Bāgh

Nagu teised vabaaja aiad, rõhutab ka bāgh looduse ja rohelise aia aspekti. Erinevalt pargist on see era ala, sageli kinnitatud majade külge ja koosneb sageli muruplatsidest, puudest ja maapinnataimedest. Veeteed ja teerajad paistavad vähem silma kui formaalsemates vasteteks ning on peamiselt funktsionaalsed. Selliste alade peamine eesmärk on pere lõõgastumine.

Maailmapärandi nimistus

Pasargad Garden at Pasargadae, Iran (WHS 1372-001)
Eram Garden, Shiraz, Iran (WHS 1372-002)
Chehel Sotoun, Isfahan, Iran (WHS 1372-003)
Fin Garden, Kashan, Iran (WHS 1372-004)
Abbasabad Garden, Abbasabad, Mazandaran, Iran (WHS 1372-005)
Shazdeh Garden, Mahan, Kerman Province, Iran (WHS 1372-006)
Dolatabad Garden, Yazd, Iran (WHS 1372-007)
Pahlevanpour Garden, Iran (WHS 1372-008)
Akbarieh Garden, South Khorasan Province, Iran (WHS 1372-009)
Taj Mahal, Agra, India (WHS 252)
Humayun's Tomb, New Delhi, India (WHS 232bis)
Shalimar Gardens, Lahore, Pakistan (WHS 171-002)
Generalife, Granada, Spain (WHS 314-001)