Murulauk
| Murulauk | |
|---|---|
 | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Õistaimed Magnoliophyta |
| Klass |
Üheidulehelised Monocotyledoneae |
| Selts |
Asparilaadsed Asparagales |
| Sugukond |
Liilialised Liliaceae |
| Perekond |
Lauk Allium |
| Liik |
Murulauk |
| Binaarne nimetus | |
|
Allium schoenoprasum L. | |
| Sünonüümid | |
| |
Murulauk (Allium schoenoprasum) on mitmeaastane sibultaim liilialiste sugukonnast laugu perekonnast.
Etümoloogia
[muuda | muuda lähteteksti]Liigi ladinakeelne nimi tuleb kreekakeelsetest sõnadest schoinos ('kõrkjas') ja parson ('sibul')[1].
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Murulauku hakati kultuurtaimena kasvatama keskajal, kuigi märgid selle kasutamisest ulatuvad 5000 aasta taha. Vana-Hiinas tunti murulauku juba 3000 aastat tagasi. Ta oli harilikust sibulast mahedama maitse tõttu hinnatud maitsetaim. Ravimtaimena kasutati seda mürgistuste leevendamiseks ja verejooksu raviks. Läänemaailma kulinaariasse jõudis murulauk tänu Marco Polole.
Morfoloogia
[muuda | muuda lähteteksti]Murulaugul on püstine vars ja 1–2 õõnsat ruljat 15–30 cm pikkust lehte. Lühiraolised lillad õied moodustavad tiheda tipmise keraja õisiku.[2]
Taim õitseb levila lõunaosas aprillis-mais ja põhjapoolses osas juunis. Õisik koosneb 10–30 õiest ja on enne avanemist ümbritsetud paberitaolise kandelehega. Seemned valmivad suvel ja viljaks on kupar.
Sibulad on sihvaka koonuse kujulised, 2–3 cm pikad ja 1 cm laiad ning kasvavad juurest välja suure puhmana.
Levila
[muuda | muuda lähteteksti]Murulauk kasvab looduslikult kogu Euroopas, Väike-Aasias, Kaukaasias, Kesk-Aasias, Lääne- ja Ida-Siberis, Indias, Põhja-Ameerikas, Kaug-Idas ja Kamtšatkal. Oma levila põhjaosas on murulauk ainus maitseroheline.
Eestis kasvab murulauk looduslikult kohati Lääne- ja Põhja-Eestis loopealsetel, kadastikes ja rannaniitudel. Ta eelistab lubjarikast pinnast[3].
Kasvatamine
[muuda | muuda lähteteksti]Murulauk kasvab nii päikese käes kui ka poolvarjus. Ta õitseb suve alguses ja on hea meetaim. Taime paljundatakse seemnest või puhmiku jagamise teel.[4] Lauk kasvab kõige paremini hästi kuivendatud toitaineterikkas pinnases, mille pH on 6–7. Külmas kliimas taime maapealne osa talvel hukkub ning taastub kevadel, kohe pärast lume sulamist. Suhteliselt külmakindel murulauk on ilus hilissügiseni.
Murulaugu seemned idanevad temperatuuril 15–20 °C . Saagi kogumist saab alustada juba umbes 6 nädalat pärast külvi. Levinud on isekülv.
Murulaugu kasutamiseks lõigatakse vaid osa varsi maapinna lähedalt maha, taim võsub järk-järgult uuesti terve vegetatsiooniperioodi jooksul. Vanemate varte lõikamine 2–5 cm pikkuseks aitab kaasa noorte ja mahlaste varte kasvule. Talveks võib taime koos mullapalliga peenrast välja kaevata ning aknalaual potis edasi kasvatada.
Kasutamine
[muuda | muuda lähteteksti]
Murulauku kasutatakse maitsetaimena. Tema sibulamaitseliste peenestatud lehtede ja võrsetega saab maitsestada kala, kartuleid, suppe, võileibu ja munaroogasid. Murulauk sisaldab palju C-vitamiini ja seepärast on teda õigem tarbida värskelt. Külmutamise või kuivatamisega hävib suur osa vitamiinidest.
Murulaugu väävlisisalduse tõttu saab taimest valmistatud leotist kasutada aiakahjurite, hallituse ja jahukaste tõrjes.
Murulaugu lillad õisikud tõmbavad aias ligi mesilasi.
Murulaugu ravitoime sarnaneb üsnagi küüslaugu omaga, kuid on nõrgem. Tänu eeterlike õlide suurele sisaldusele mõjub murulauk seedimist soodustavalt ja vererõhku alandavalt. Murulaugus leidub ka A- ja C-vitamiini, ohtralt kaltsiumi ja rauda ning vähesel määral väävlit. Kuna murulauku tarbitakse reeglina väikestes kogustes, ei kujuta taimes sisalduv väävel endast inimesele ohtu.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ McVicar, J., Suuri yrttikirja, Helsinki, WSOY, 2004
- ↑ M. Kask, V. Kuusk, S. Talts, L. Viljasoo “Metsa- ja niidutaimed”, Valgus 1987
- ↑ Den virtuella floran
- ↑ Tarbija24.ee
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti] |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Murulauk |
 |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Murulauk |
- Murulauk andmebaasis eElurikkus
