Multimeedialavastus

Multimeedialavastus (multimedia performance) on lavaline teos, kus infot esitatakse erinevate ja omavahel integreeritud meediumite (nt: filmi, video, kõne, valguse, muusika, tantsu jne) vahendusel. Multimeedialavastusi liigitatakse visuaalteatri alaosaks. Terminit kasutatakse levinumalt lavastuslike teoste puhul, mis ühendavad omavahel elava (live) ja tehnoloogiliselt vahendatud esituse. Teatris on kombineeritud ja kasutatud erinevaid meediumeid juba antiiksetest aegadest, kuid multimeedialavastused meie tänapäevase arusaamise järgi tekkisid 20. sajandi alguses.

Lähtudes üldisemalt multimeedia põhielementidest, on multimeedialavastusele omased elemendid:

1. Integratsioon – mitme meediumi liitmine ja omavaheline täiendamine
2. Interaktiivsus – erinevate meediumite omavaheline suhestumine või publiku otsene võimalus muuta ja osaleda lavastuses
3. Hüpermeedia –  meediumite omavahel dünaamiliselt sidumine
4. Immersioon – publiku tugev kohalolu ja kaasatus lavalises tegevuses
5. Kompositsioon – erinevate meediumite paiknemine, suhe ja ajastamine on täpselt läbi mõeldud

Ajalugu

20.sajandi alguse eksperimenteerimised

Kaasaaegse multimeedialavastuse käsitlus tekkis 20.sajandi algul filmi, foto ja projektsiooni tehnoloogia tekke ja levikuga. Multimeedialavastuste ideeliseks algeks peetakse Richard Wagneri mõiste "Ühendkunstiteos" (Gesamtkunstwerk) levikuga. Sarnaselt visuaalteatrile pärinevad esimesed multimeedialavastuslikud katsetused futuristide tahtest vastanduda vanadele traditsioonidele ja kaasajastada kunst tehnoloogilise ja masinliku reaalsusega. Sajandi alguses kasutati filmi projektsiooni kui kujundusliku ja illusoorse vahendina.

• 1911. aasta Loïe Fuller'i eksperimentaalne revüü etteaste Berliinis läbipaistvas kleidis, millele projitseeriti peale film.
• 1914. aastal USAs tuuritanud vaatemängus „Gertie the Dinosaur" juhib Winsor McCay justkui ekraanile projitseeritud dinosaurust, kes tema käskluste peale teeb trikke. Lõpuks siseneb McCay ise projitseeritud maailma, kõndides ekraani taha, kuhu samal hetkel ilmub „virtuaalne“ versioon temast. Elavuse illusioon seisnes etteaste täpses ajastuses.

1920ndateks on film kujunduslikult kasutusel paljudes kabaree ja varietee etteastetes ning teatrites hakkasid toimuma suursugusemad katsetused filmi kasutamisega laval. 20. sajandi esimese poole üheks märkimisväärseks multimeedialavastuste lavakujundajaks oli Frederick John Kiesler, kes kasutas oma kujundustes filmi kui illusoorse ja psühholoogilise vahendina, projitseerides seda varieeruvatele geomeetriliselt pindadele. Kiesler oli ka esimesi, kes kasutas veekardinale projitseerimist. Teine selle ajastu märkimisväärne lavakujundaja oli Erwin Piscator, kes kasutas dokumentaalseid filmikaadreid poliitilise ja moraliseeriva vahendina.

1930-40ndate poliitiline, sotsiaalne ja majanduslik ebastabiilsus; avangarde kunstide tsensuur ning II maailmasõja šokk suunas kunstnike ja rahvast naasma tagasi traditsioonilise teatri juurde. Seetõttu on sellel perioodil multimeedialavastuste loome vähene. 1941.-1952. aastatel pidas Robert Edmond Jones üle USA loenguid "tuleviku teatri" vormil ja teooriatel. Jones tahtis ühendada filmist ja teatrist uue vormi, kus nende omavaheline suhe kujutab inimloomuse duaalsust. Kasutades elavat esitust kui objektiivset välisvaadet tegelasest ning filmi kui subjektiivset unenäolist ja psühholoogilist vaadet tegelase siseellu. Jones’i peetakse filmi ja teatri omavahelise ühendamise ja suhte uurimise teoreetiliseks teerajajaks.

1958. aastal asutasid Josef Svoboda ja Alfréd Radok Laterna Magika, mida peetakse esimeseks multimeedia teatriks. Laterna Magika lavastusi tuntakse kui filmi ja elava etteaste ühte liitmise pioneerideks. Filmi "elavus" saavutati läbi filmi ja teatri esteetika tasakaalustamise ning nende omavahelise õige ajastamise. Abstraktsete projektsioonide loomiseks kasutati laval liikuvate ekraanide süsteemi ning näidates läbi filmi lava erinevatest perspektiividest.

Multimeedialavastuste tõus 20. sajandi teisel poolel

1960ndatel hakatakse etenduskunstide maastikul eksperimenteerima uute vormide ning vahenditega, vabastades loomingut seni olnud reeglitest ja tavadest. Selle tulemusel toimub hüppeline areng ja tõus multimeedialavastuste loomes. Eksperimenteeritakse erinevate elektrooniliste heli ja video vahendite kasutamise ja kombineerimisega, kompides nii kunsti ja tehnoloogia piire.

Tekivad koostöö projektid, kuhu olid kaasatud nii kunstnikud kui ka teadlased ja insenerid. Kunstide ja tehnoloogia ristiisaks peetud ameerika-rootsi elektroonikainsener Billy Klüver töötas koos paljude 60ndate tuntumate eksperimentaalsete kunstnike ja lavastajatega nagu Nam Jun Paik, Jasper Johns, Merce Cunningham, John Cage, David Tudor ja veel paljude teistega. Nendest koostöödest sündisid lavateosed nagu „Variation V“ (1965), „Nine Evening: Theatre and Engineering“ (1966). 1967. aastal asutas Klüver kunstnike ja inseneride koostöö edendamiseks mitte-tulundusliku organisatsiooni E.A.T (Experiments in Art and Technology).

Alates 1970ndatest tungib multimeedia laialdane kasutus teatritesse ning järgnevatel kümnenditel tõuseb etenduskunstides esikohale visuaal. Videotehnoloogia kättesaadavus ja lihtne kasutus suunab paljusid kunstnikke avastama visuaalse meedia kasutusvõimalusi, keskendudes meedia agentsusele ning suhtele elava(live) esitusega. Märkimisväärsemad tegijad 20.sajandi teisest poolest multimeedialavastuste maastikul olid Laurie Anderson, Robert Lepage ja teatri kompaniid The Wooster Group, Forced Entertainment ja Forkbeard Fantasy.

1990ndate digitaliseerumine

Järgmine areng multimeedialavatuste valdkonnas toimus 1990ndatel koos digitaalse revolutsiooniga, mis toob etenduskunstidesse uusi digitaalseid meediumeid nagu arvutid, internet, virtuaalreaalsus ning koos sellega digitaalselt võimendatud esteetikat.

Näiteid Eesti teatrist

„Binaural Vision“ (2017) – Rauno Zubko, Mikk-Mait Kivi, Kristjan Kiige ja Kaia Tungla

• Lavastuses on võrdsel kohal neli meediumit -  liikumine, video, heli ja ruum, mis loovad koos alternatiivsereaalsuse.

„Lighter Than Woman“ (2019) – Kristina Norman

• Dokumentaallavastus, kus näidatakse dokumentaal kaadreid Itaalia vanadekodudes hooldajatena töötavatest Ukraina põgenikest.

„Singulaarsus“ (2022) – Külli Roosna ja Kenneth Flak

• Lavastuses on põimunud tants ja interaktiivne heli- ja videokujundus, mis ühiselt loovad kujutletavaruumi.

„Macbeth“ (2023) – Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo

• Lavastuses on paralleelselt jälgitav näitlejate mäng laval ning otseülekanne sellest ekraanil, mida filmivad lavapealsed operaatorid.

„Emajõe sünd“ (2024) – Margus Kasterpalu

• Mütopoeetiline oratoorium, kus põimuvad loodus- ja inimhääled kaasaaegse muusika, loodusfilmi, animatsiooni ning lavalise liikumisega.

„Rahamaa“ (2024) – Hendrik Toompere jr

• Lavastuses domineerib ekraani filmiliku kvaliteediga otseülekanne tegevustikust, aga samal aja on laval jälgitav seda ümbritsev telgitagune. Filmilik kaameratöö, näitlejate ja operaatorite täpselt ajastatud mäng ning võtteplatsi meenutavad ruumid loovad lavastusest filmiliku kogemuse.

Vaata ka

• Digitaalne teater
• Videokunst
• Videokujundaja
• Visuaalteater