Moraalirelativism
Moraalirelativism ehk eetiline relativism on relativismi variant, mille kohaselt moraalistandardid ei ole absoluutsed, vaid tulenevad sotsiaalsetest tavadest ja teistest allikatest. See filosoofiline positsioon ulatub tagasi vähemalt Protagoraseni, kelle järgi "inimene on kõikide asjade mõõt". Tänapäeva tõlgenduses võiks see tähendada, et asjad on olemas üksnes neid vaatlevate inimeste kontekstis.
Moraalirelativism vastandub moraaliabsolutismile, mis näeb moraali determineerituna inimese absoluutse loomuse poolt (John Rawls) või selliste välisallikate poolt nagu jumalused (paljud religioonid) või universum ise (objektivism). Need kes usuvad moraaliabsoluutidesse, on moraalirelativismi suhtes sageli väga kriitilised ning mõnikord isegi samastavad seda ebamoraalsusega.
Moraalirelativismi on mõnikord vastandatud etnotsentrismile. On väidetud et ühe ühiskonna liikmete üle otsustamine teise ühiskonna moraalistandardite alusel on etnotsentrismi vorm. Mõned moraalirelativistid väidavad, et inimeste üle tohib kohut mõista ainult lähtudes nende enda ühiskonna kommetest. (Analoogiliselt väidavad sageli ajaloolased, et ajalooliste isikute üle ei tohi kohut mõista tänapäeva standardite alusel, vaid ainult nende enda aja kontekstis.) Teised moraalirelativistid väidavad, et kuna moraalikoodeksid on eri ühiskondades erinevad, siis saab ühiskondade vaheliselt moraaliasjade üle otsustada üksnes lähtudes "ühiselt pinnalt".
Sellise vaate (mida tuntakse ka kultuurirelativismi nime all) üks järelm seisneb printsiibis, et iga otsustus ühiskonna kui terviku poolt on kehtetu: indiviidide üle mõistetakse kohut nende enda ühiskonna standardite alusel; ühiskondadel endil ei ole laiemat konteksti, milles otsustus oleks kas või mõttekaski. See on moraalirelativistide ja moraaliabsolutistide vahelise konflikti üks allikas, sest absolutist väidaks, et saab kohut mõista terve ühiskonna üle selle eest, et ta aktsepteerib mõnd "ebamoraalset" praktikat, näiteks orjapidamist. Sellised otsustused ei ole relativismiga kooskõlas, kuigi praktikas relativistid siiski sageli sääraseid otsustusi teevad (näiteks relativist hakkab vaevalt orjapidamist relativistlike argumentidega kaitsma).
Teine moraalirelativismi vorm on emotivism, mis rõhutab, et inimesed otsustavad moraali üle omaenda emotsioonide ja tunnete alusel. Universism väidab, et ainult mingit tegu toime panevad või sellest otseselt mõjutatud indiviidid võivad teha otsustusi selle kohta, kas see tegu on lõppkokkuvõttes õige või väär. Need otsustused võivad põhineda mõistusel, kogemusel või emotsioonidel.
David Hume ei olnud moraalirelativist, sest uskus inimloomuse ühetaolisust, kuid mõned emotivismile sarnased printsiibid teoses Enquiry Concerning the Principles of Morals (1751) võivad olla mõjutanud hilisemat relativismi.