Mine sisu juurde

Missa h-moll

Allikas: Vikipeedia
Credo esimese lehekülje autograaf

Missa h-moll (BWV 232) on Johann Sebastian Bachi (1685–1750) üks tähtsam heliteos. Selle aluseks on ladinakeelse missa täielik ordinaariumitekst (mõne väikese kõrvalekaldega missakaanonist). See on meistri üks viimaseid teoseid, mis valmis veidi enne tema surma, ilmselt 1749. aastal. Selle suurteose paljud osad olid aga loodud juba varem. Aastal 1733 komponeeris Bach kaheosalise missa (Kyrie ja Gloria), nagu see oli tavaks luterlikus kirikus. Sanctus kõlas esmakordselt 1724. a. esimesel jõulupühal ja paljud osad on paroodiatehnika alusel ümber töötatud tema varasematest kantaatidest.

Ülesehitus

[muuda | muuda lähteteksti]

Missatsükli viis osa on Bachi käsikirjas jagatud nelja osasse:

Osad koosnevad koori- ja soolonumbritest (aariad, duetid).

Esituskoosseis

[muuda | muuda lähteteksti]

Missa h-moll esituskoosseisus on viis vokaalsolisti (sopran I/II, alt, tenor, bass), 5–8-häälne koor ning oma aja kohta tavatult suur orkester (kolm naturaaltrompetit, timpanid, naturaalsarv, kaks põikflööti, kolm oboed, kaks fagotti, viiulid, vioola ning basso continuo rühma koosseisus tšello, kontrabass ja orel).

Pärast Saksimaa kuurvürst August II surma 1. veebruaril 1733 kuulutati välja üleriigiline lein (15. veebruarist 2. juulini), mille vältel ei tohtinud esitada kontsertlikku muusikat. Sel ajal valmis Bachil Missa (Kyrie ja Gloria), mis olnuks kasutatav nii luterlikul kui ka katoliiklikul jumalateenistusel. Sama aasta juulis saatis Bach selle teose pühendusega järgmisele valitsejale August III-le Dresdenisse ja taotles selle žestiga Saksimaa õukonna kapellmeistri tiitlit (mille ta sai alles novembris 1736). Kas seda teost Dresdenis tookord esitati, pole teada, kuid üsna kindlalt võib väita, et teos ei olnud mõeldud ettekandmiseks Leipzigis, kus Bach oli kantorina ametis.

Pole ka selge, miks Bach otsustas selle kaheosalise missa arendada täielikuks missatsükliks (missa tota), mille kasutustava luterlikus kirikus ei olnud. On arvatud, et Bach kavandas seda Dresdeni uue (katoliikliku) Hofkirche sissepühitsemiseks – ehitus hakkas valmima 1740ndate lõpus, kuid kirik pühitseti alles 1751, mil Bach oli juba surnud, ja sel puhul esitati Johann Adolph Hasse Missa d-moll, mille muusikas on mitmeid sarnasusi Bachi missaga.[1] Üks uuem uurimus oletab aga, et teos võis olla mõeldud esitamiseks Viini Stephani toomkirikus.[2]

Missa muusika väga erinevad stiilivõtted ja äärmiselt kõrged nõudmised esituskoosseisule ületasid tublisti omaaegse liturgiamuusika võimalusi ja vajadusi ning Bach ei kogenudki teose tervikettekannet. Teose partituuri päris tema poeg Carl Philipp Emanuel, pärast viimase surma 1788. aastal püüti seda tükk aega edutult müüa, kuni selle 1805. aastal omandas Zürichis tegutsev kirjastaja ja helilooja Hans Georg Nägeli.

Berliinis tegi Carl Friedrich Zelter oma lauluakadeemiaga 1811. aastal proove missa erinevate osadega. Kaheks osaks jagatud teose avaliku ettekandeni jõuti siiski alles 20. veebruaril 1834 (I osa) ning 12. veebruaril 1835 (II osa)[3].

Liturgiline funktsioon ja tähendus

[muuda | muuda lähteteksti]

Kuigi teost on Bachi perekonnas nimetatud katoliiklikuks missaks,[4] erineb selle tekst kahes kohas katoliiklikust kanoonilisest tekstist. Ulatuslik ja suure esituskoosseisuga teos järgib Bachi-aegset kontsert-stiili („Missa concertata“) ja võiks olla mõeldud suurte kirikupühade pidulikeks teenistusteks. 19. sajandil anti teosele nimetus „Suur missa h-moll“ („Hohe Messe in h-Moll“), mis on tuletatud traditsioonilisest nimetusest „Missa solemnis“. Helistik on määratletud teose algusosa järgi, aga järgnevatest osadest on vaid vähesed h-mollis.

BWV1 BC2 Osa Helistik Taktimõõt Jäljendatud teos Märkused
I   Missa (1733)        
1 1 Kyrie eleison (Coro) h-moll 4/4    
2 2 Christe eleison (Soprano I, II solo) D-duur 4/4    
3 3 Kyrie eleison (Coro) fis-moll 4/2    
4 4 Gloria in excelsis (Coro) D-duur 3/8   → BWV 191/1
5 5 Et in terra pax (Coro) D-duur 4/4   attacca, → BWV 191/1 
6 6 Laudamus te (Soprano II solo) A-duur 4/4    
7 7 Gratias agimus tibi (Coro) D-duur 4/2 BWV 29/2 (1731) vrdl. Dona nobis pacem
8 8 Domine Deus (Soprano I, Tenore solo) G-duur 4/4 arvatavalt BWV 193a/5 (muusika kadunud) → BWV 191/2
9 9 Qui tollis peccata mundi (Coro) h-moll 3/4 BWV 46/1 (1723)  
10 10 Qui sedes ad dextram Patris (Alto solo) h-moll 6/8    
11 11 Quoniam tu solus sanctus (Basso solo) D-duur 3/4    
12 12 Cum Sancto Spiritu D-duur 3/4   → BWV 191/3
II   Symbolum Nicenum (1748/49)        
1 13 Credo in unum Deum (Coro) A-duur 4/2    
2 14 Patrem omnipotentem (Coro) D-duur 2/2 BWV 171/1 kadunud algversioon  
3 15 Et in unum Dominum (Soprano I, Alto solo) G-duur 4/4 kadunud duett, mis oli ka BWV 213/11 eeskujuks (1733) säilinud kahes variandis
4 16 Et incarnatus est (Coro) h-moll 3/4    
5 17 Crucifixus (Coro) e-moll 3/2 BWV 12/2 (1714)  
6 18 Et resurrexit (Coro) D-duur 3/4 arvatavalt BWV Anh. 9/1  
7 19 Et in Spiritum Sanctum (Basso solo) A-duur 6/8    
8 20 Confiteor (Coro) fis-moll 2/2    
9 21 Et expecto (Coro) D-duur 2/2 BWV 120/2 (1729)  
III   Sanctus (1725)        
  22 Sanctus (Coro) D-duur 4/4; 3/8    
IV   Osanna, Benedictus, Agnus Dei, Dona nobis pacem (1748/49)        
1 23 Osanna in excelsis (Coro) D-duur 3/8 arvatavalt BWV Anh. 11/1 (1732) → BWV 215/1
2 24 Benedictus (Tenore solo) h-moll 3/4    
3 25 Osanna repetatur D-duur 3/8   kordus
4 26 Agnus Dei (Alto solo) g-moll 4/4 arvatavalt BWV Anh. 196/3 (1725), BWV 11  
5 27 Dona nobis pacem (Coro) D-duur 4/2 BWV 232I//7 BWV 29/2 vrdl. Gratias agimus tibi

Märkused:

1 1. veerg: Bachi kataloogi numeratsioon (Bach-Werke-Verzeichnis, BWV)
2 2. veerg: uuendatud numeratsioon (Bach-Compendium, BC)

Osad Gloria (nr. 4), Domine Deus (nr. 8) ja Cum Sancto Spirito töötas Bach ajavahemikus 1743–1746 (ilmselt 1745) ümber ladinakeelseks jõulukantaadiks Gloria in excelsis Deo (BWV 191).

Tekstiversiooni aluseks võttis Bach missaordinaariumi varakristliku teksti väljaandest "Leipziger Kirchen-Andachten" (1694).

  1. George F. Stauffer, Bach, the Mass in B Minor: The Great Catholic Mass, Yale University Press, 2003, ISBN 0-300-09966-5, ISBN 978-0-300-09966-9, pp. 258–59.
  2. Michael Maul, Die große catholische Messe: Bach, Graf Questenberg und die Musicalische Congregation in WienBach-Jahrbuch 2009, S. 153–175.
  3. Hinrich Lichtenstein: Zur Geschichte der Sing-Akademie in Berlin. Nebst einer Nachricht über das Fest am funfzigsten Jahrestage ihrer Stiftung, Verlag von Trautwein & Co., 1843, S. XXII
  4. Nachlassverzeichnis von Carl Philipp Emanuel Bach, 1790
  • Hohe Messe in H-Moll (Faksimile-Ausgabe der Handschrift). Leipzig, Insel Verlag 1924
  • Walter Blankenburg: Einführung in Bachs h-moll-Messe. Bärenreiter, Kassel 1950; 5. Auflage 1996: ISBN 3-7618-1170-5
  • John Butt: Mass in B Minor. Cambridge 1991, ISBN 0-521-38716-7
  • Wilhelm Otto Deutsch: Gesten der Annahme, der Verwandlung, der Verwandtschaft: Ein Beitrag zur musikalischen Hermeneutik J. S. Bachs in der h-moll-Messe. In: MKirche lxii/6 (1992), S. 321-327
  • Ulrich Prinz (Hrsg.): Messe H-Moll. Stuttgart 1990, ISBN 3-7618-0997-2