Mikromegas

Mikromegas
Originaali pealkiri	Le Micromégas
Autor	Voltaire
Päritolumaa	Prantsusmaa kuningriik
Keel	prantsuse
Žanr	filosoofiline jutustus
Ilmumisaeg	1752

“Mikromegas” on Voltaire’i 1752. aastal ilmunud filosoofiline jutustus, mis keskendub Siiriuse täheilmast pärineva hiiglasliku tulnuka kosmilisele rännakule ja tema kohtumisele Maa filosoofidega. Valgustusajastule omase žanri eesmärgiks on fiktiivse loo abil tutvustada uusi ideid ja kritiseerida ümbritsevat sotsiaalpoliitilist olukorda.

Sarnaselt Montesquieu “Pärsia kirjade” või Jonathan Swifti “Gulliveri reisidega” kasutab Voltaire välisvaatlejat, kelle abil on võimalik esile tuua ühiskonna nõrkused. Samasse žanrisse kuuluvad ka Voltaire’i teised tuntumad teosed “Candide” ja “Zadig”.

"Portrait de Voltaire" - Nicolas de Largillière

Sisu

Pärast väidetavalt ketserliku raamatu avaldamist pagendatakse intelligentne ja hiiglaslik Mikromegas õukonnast ning ta suundub oma koduplaneedilt Siiriuse tähesüsteemis kosmilisele rännakule. Jõudes Saturnile, sõbruneb Mikromegas sealse akadeemia sekretäriga, kes annab pika vestluse käigus ülevaate planeedi ja selle elanike omapärast. Nad otsustavad reisi koos jätkata ning nõnda algab kahe ränduri filosoofiline teekond, mille käigus peatutakse Jupiteril, Marsil ja lõpuks ka Maal. Planeet näib olevat asustamata ja elamiskõlbmatu, kuni saturnlane märkab Mikromegase purunenud teemantkeest meisterdatud mikroskoobi abil Läänemeres vaala, keda rändurid peavad mõistusetuks olendiks. Neile jääb silma ka laev, mis parasjagu suundub tagasi ekspeditsioonilt Lapimaale. Tõstnud aluse oma peopesale, suudab Mikromegas tuvastada sellel askeldavad inimesed, kelle omavaheline kõnelus annab teada nende mõtlemisvõimest. Pöidlaküünest valmistatud ruupori abil kuulevad rändurid inimesi selgelt ning omandavad kiiresti prantsuse keele. Algab vestlus kahe ränduri ja hämmastunud inimeste vahel, kelle nutikus saab ilmsiks pärast hiiglaste täpset pikkuse mõõtmist. Küsimustele reaalteaduste vallas oskavad inimesed vastata veatult, kuid olles filosoofid eri koolkondadest, annavad nad küsimustele hinge, mõtete ja mateeria olemusest erinevad vastused. Laeval on nii Aristotelese, Descartes’i, Malebranche’i, Leibnizi kui ka Locke’i järgijaid, kellest viimane tundub Mikromegasele kõige arukam, kuid üldiselt peab ta neid kõiki liiga upsakateks. Kõneluse lõpus lubab hiiglane kirjutada inimeste jaoks raamatu asjade olemusest, kuid kui Teaduste Akadeemia sekretär selle avab, on seal vaid tühjad lehed.

Tõlgendamine

Jutustuse peamine rõhk lasub Voltaire’i kaasaegse ühiskonna kritiseerimisel ning selle puuduste paljastamisel erinevates valdkondades. Tulenevalt Voltaire’i huvist füüsika vastu, esineb loos tugevalt ka relatiivsusidee ja selle mõju inimkonna positsioonile universumis. Viimaks on jutustust võimalik vaadelda ulme eelkäijana, sest vaatamata teatud tavapäraseks saanud tunnusjoonte kasutamisele, ei ole tegemist veel žanrit defineeriva teosega.

Ühiskonnakriitika

Teose peamiseks eesmärgiks on esile tuua Prantsuse revolutsiooni eelse ühiskonna kitsaskohad. Voltaire puudutab valdkondi nagu poliitika, religioon ja haridus. Vestluses inimeste ja tulnukate vahel mainitakse hävituslikke ning kasutuid sõdu, mida juhivad kabinetti lukustatud monarhid, väljendades vastumeelsust riigi poliitilisele ülesehitusele ja meelevaldsele võimujaotusele. Samuti seab Voltaire deistina kahtluse alla kristliku Jumala olemasolu, eitades William Derhami raamatus “Astronoomiline teoloogia” mainitud taevase empüreumi eksistentsi, mida hiiglane oma reisil polnud märganud. Seeläbi asetatakse loo peategelane ja Jumal samale tasandile, vihjates mõlema fiktiivsusele. Kriitika alla satuvad ka intellektuaalid, mida näitlikustab vestlus mateeria olemusest, kus hiiglane tõestab sokraatilise meetodi najal Maa filosoofidele, et nad ei ole nii arukad, kui arvavad end olevat. Kasutades irooniat ja intertekstuaalsust osutab Voltaire valgustusajastu ühiskonna probleemidele, mida välisvaatlejal on lihtsam märgata.

Relatiivsus

Relatiivsus on teost läbiv teema, mis väljendub ka pealkirjas “Mikromegas”. Nimi koosneb kahest vastandlikust kreekakeelsest sõnast mikros ja megas, mis tähendavad väikest ja suurt. Tänu mikroskoobi leiutamisele ja avastustele astronoomia vallas kandis Voltaire idee relatiivsusest – miski pole iseenesest suur ega väike – üle ka oma teosesse. Kasutades tulnukast peategelast, kelle jaoks inimesed on miniatuursed ning kes kutsub neid arukateks aatomiteks, kukutab Voltaire antropotsentrismi teooria. Seega tuginevad relatiivsusel ka teised argumendid, mida Voltaire teose jooksul loob.

Ulme

Teost on võimalik käsitada ulmekirjanduse eelkäijana. Laialdaselt peetakse žanri rajajaks Mary Shelleyt ning tema õudusromaani “Frankenstein”, mis ilmus 1818. aastal. Siiski leiab viiteid žanrile varasemast ilukirjanduse ajaloost ja seda ka Voltaire’i “Mikromegase” näitel. Tulnukast peategelane Mikromegas pärineb Siiriuse täheilmast ja enamus teose tegevusest toimub kosmoses, kus planeetide vahel rändamiseks kasutatakse gravitatsiooniseadusi. Kuigi need võib liigitada ulmežanrile omaste tunnuste alla, siis ei ole Voltaire neid detailselt kirjeldanud ja võrdluses praeguse kirjandusega jääb ulmelisus siiski pinnapealseks. Samas toimub rollide vahetus ja vastupidi 17. sajandi eeldusele kohtavad tulnukad inimesi, mis teeb jutustuse eriliseks. Samuti kasutades Koperniku teooriat heliotsentrilisusest, loob Voltaire olukorra, kus inimene pole universumi keskpunkt ei füüsiliselt ega filosoofiliselt. Tuginedes žanrile omaste tunnusjoonte ja revolutsiooniliste füüsikaliste teooriate edasiarendusele, võib “Mikromegast” vaadelda kui ulmeteost.