Mikojan-Gurevitš MiG-3

MiG-3

Taastatud MiG-3
Tüüp	hävituslennuk
Tootja	Mikojan-Gurevitš
Meeskond	1
Pikkus	8,255 m
Tiivaulatus	10,20 m
Tippkiirus	640 km/h
Lennukaugus	1195 km

Mikojan-Gurevitš MiG-3 (vene keeles Микоян-Гуревич МиГ-3) on Nõukogude Liidus ehitatud ja Teise maailmasõja ajal kasutusel olnud hävituslennuk, mis vahetas välja seeriana ehitatud Mikojan-Gurevitš MiG-1 hävituslennuki.

Konstrueerimine ja sarjana ehitamine

1940. aasta augustis toimunud hävituslennuki I-200 riiklikel katsetustel tuvastati sel mitmeid puudusi, mis tuli kõrvaldada seeriatootmise käigus. Artjom Mikojan ja Mihhail Gurevitš otsustasid üksikute muudatuste järkjärgulise tegemise asemel ehitada veel üks prototüüp, millel kõik muudatused korraga prooviks rakendada; enne selle lennuki ehitamist aga kontrollida lennuki aerodünaamikat äsja valminud Aero- ja Hüdrodünaamika Keskinstituudi (vene keeles ЦАГИ - CAGI) uues suures aerodünaamilises tunnelis. Katsetuste tulemusel tehti lisaks nõutud muudatustele ka mitmeid muid parendusi.

Tehtud muudatused olid järgmised.

• Parema pikipüsivuse saavutamiseks nihutati mootor 100 mm ettepoole.
• Tiiva V-kuju suurendati põikipüsivuse parendamiseks 1° võrra.
• Mootori paremaks jahutamiseks paigaldati uus jahutusvedeliku radiaator.
• Piloodi istmealusesse ruumi keres paigaldati veel üks 250-liitrine kütusepaak.
• Mootori alla paigutati veel üks õlipaak.
• Lennuki tulesüttimiskindluse suurendamiseks paigaldati mootori jahutatud heitgaaside kütusepaakidesse juhtimise süsteem.
• Suurenenud massi tõttu tugevdati telikut ning põhirattad vahetati suuremate 650 x 200 mm vastu.
• Kabiini kuplit pikendati tahapoole, et parandada piloodi tagumist vaatevälja. See võimaldas ka piloodi selja taha paigutada riiuli raadiosaatejaama RSI-1 (hiljem RSI-4) jaoks.
• Algne PBP-1 sihik vahetati PBP-1A vastu.
• ŠKAS-kuulipildujate laskemoonavaru suurendati 750 padrunini relva kohta.
• Tiiva all olevale kahele pommi kinnitussõlmedele lisati veel kaks, millele võis lisaks pommidele kinnitada ka RS-82 rakette. Maksimaalne lubatud pommikoorem oli 220 kg.
• Tehti mitmeid muudatusi lennuki aerodünaamilise takistuse vähendamiseks.

I-200 neljas prototüüp sooritas esmalennu 29. oktoobril 1940 ning läbis samuti edukalt katsetused. Samasugused muudatused tehti seeriatootmises 101. lennukist alates 9. detsembril 1940 nimetati koostetsehhis olnud I-200 lennukid MiG-3. Esimene MiG-3 valmis 20. detsembril 1940. Sama aasta sees jõuti lõpetada veel 20 sama marki lennuki ehitamine.

26. jaanuarist kuni 27. veebruarini 1941 toimusid kahe seerialennuki riiklikud katsetused. Lennuki mass oli saanud juurde veidi üle 250 kg, mis vähendas lennuki tõusukiirust ja lennulage. Kuid paranenud aerodünaamika tõttu kasvas maksimaalne kiirus nii maapinna lähedal kui suuremal kõrgusel. Probleemiks osutus, et katsetuste tulemusel oli jäänud täitmata lennuväe üks põhinõudmisi – suurendada lennukaugust üle 1000 km. A. Mikojan ja M. Gurevitš vaidlustasid selle katsetulemuse, nende arvestuse kohaselt oleks pidanud etteantud tingimustel lennuki kütusekulu arvestades lennukaugus olema vähemalt 1010 km. Nad väitsid, et kas mootorid olid valesti reguleeritud või kasutati vale mootori töörežiimi. Oma väidete õigsuse tõestamiseks korraldasid nad kahel seerialennukil korduskatse lennukauguse mõõtmiseks. Üks neist saavutas lennukauguseks 1100 km, teine 997 km. Kuna lennuk aga kõigi muude näitajate poolest vastas projekteerimisel esitatud tingimustele, siis selle seeriatootmine jätkus.

Juba 1940. aasta detsembris (enne MiG-3 riiklike katsetustusi) oli lennukiehituse rahvakomissariaat kehtestanud 1941. aasta tootmisplaanid. Nende kohaselt oleks tehas nr. 1 pidanud kokku panema 3500 seda tüüpi lennukit. MiG-3 seeriatootmist oleks pidanud alustama ka lennukitehased nr. 43 Kiievis ja nr. 21 Gorkis (nüüd Nižni Novgorod), kuid hiljem nendes tehastes tootmisest loobuti. Tehas nr. 1 oleks oma kohustusega ilmselt hakkama saanud, kui poleks alanud sõda. Jaanuaris pandi kokku küll ainult 140 lennukit, mis oli alla poole vajalikust kuutoodangust, kuid lennukite väljalase kasvas kuust kuusse ning juulis valmis 496, augustis 562 ja septembris 450 MiG-3 lennukit. Kuid siis tuli tehas evakueerida Kuibõševi ning tootmine peatus mitmeks kuuks.

Paralleelselt MiG-3 lennukitega tehti tehases nr. 1 ka Iljušin Il-2 ründelennukeid. Kui tehas nr. 1 hakkas uues asukohas tootmisrütmi taastama, saabus Stalini telegramm, milles ta "palus" suurendada Il-2 lennukite tootmist, kuna need olevat rindele vajalikumad. Kuna Iljušin Il-2-le paigaldati Mikulin AM-38 mootor oli ka MiG-3-el Mikulin AM-35A jätkuarendus ning MiG- 3 pandi kokku samades tehases, siis lõpetati Stalini soovi täitmiseks nii AM-35A mootori tootmine kui ka MiG-3 ehitamine. 1942. aasta alguses koostati Moskvast kaasa toodud detailidest vaid 30 lennukit. Kokku valmis 3178 MiG-3 hävituslennukit.

Teenistus

MiG-3 tarned väeosadesse algasid 1941. aasta kevadel. Lennukit oli palju keerukam piloteerida, kui enne seda polkude relvastuses olnud I-15, I-153 ja I-16 hävituslennukeid. Seetõttu võttis lendurite ümberõpe aega. 1. juuni 1941 seisuga oli väeosades 1029 MiG-3 lennukit, aga ainult 494 lendurit oli õppinud sellel lendama. MiG-3 oli tänu AM-35A mootorile heade kõrguslennuomadustega. 4. hävituslennuväe polk tulistas väidetavalt veel enne sõja puhkemist 1941. aasta juunis neil lennukeil alla kolm suures kõrguses lennanud Saksa luurelennukit. Kuid raskemate mootorite tõttu jäi MiG-3 kõrgusel alla 5000 meetri manööverdusvõimelt märgatavalt alla nii Saksa hävituslennukile Messerschmitt Bf 109 kui ka kodumaisele konkurendile Jakovlev Jak-1. Kuna Idarindel toimusid õhulahingud enamasti just kõrgustel alla 5000 meetri, siis hakati MiG-3 lennukeid rohkem kasutama Moskva õhukaitseüksustes.

22. juunil 1941 oli enamik MiG-3 hävituslennukeid koondatud Nõukogude Liidu lääneossa, piiriäärsetesse sõjaväeringkondadesse. Leningradi sõjaväeringkonnas oli 164 MiG-3 lennukit, Balti Erisõjaväeringkonnas 135, Lääne Erisõjaväeringkonnas 233 ning Kiievi Sõjaväeringkonnas 195 ja Odessa sõjaväeringkonnas 195. Veel 64 MiG-3 hävituslennukit oli Nõukogude Liidu merelennuväe üksustes. Suur osa neist lennukeist hävitati sõja esimestel päevadel.

10. juuli 1941 seisuga oli lennuväes alles 293 MiG-3 hävituslennukit. Sel ajal oli juba NSV Liidu õhukaitse koosseisu üle antud 299 (neist enamik Moskva kaitseks loodud 6. õhukaitse korpuse koosseisus) ja merelennuväes veel 60 lennukit. 1941./1942. aasta talvel viidi kõik MiG-3 hävituslennukid õhukaitse- ja merelennuväe koosseisu, lennuväe koosseisu ei jäänud ühtegi lennukit. 1942. aasta mais oli merelennuväes 37 MiG-3 lennukit ja õhukaitses 323. 1944. aasta juuniks oli ka merelennuvägi loobunud MiG-3 kasutamisest ning kõik säilinud lennukid jäid õhukaitsesse. 1. jaanuari 1945 seisuga MiG-3 enam lahingüksustes ei olnud. Ilmselt oli veel üksikuid lennukeid lennukoolides ja reservüksustes.

Konstruktsioon

Jõuallikas – vesijahutusega V-kujuline (60°) 12-silindriline mootor Mikulin AM-35A kolmelabalise muutuvsammuga propelleriga VIŠ-61Š. Jahutusvedeliku radiaator asus kere keskosa all ja kaks õliradiaatorit kere ees külgedel. Stardivõimsus 990 kW (1350 hj), 6000 m kõrgusel 880 kW (1200 hj).

Plaaner – trapetsikujuline alltiib automaatse eeltiivaga, segakonstruktsioon, puitkonstruktsiooniga tiib duralumiiniumist talaga ja sellest tahapoole lõuendkattega. Kere terastorudest sõrestik, eest kaetud duralumiiniumpaneelidega, tagant aerovineerist paneelidega. Normaaljuhtpindadega. Telik kolmerattaline, sabarattaga. Rattad sissetõmmatavad keskele piki tiiba, ka sabaratas oli sissetõmmatav.

Lisavarustus – pimelennunäidikud (võimaldasid ka pilves lennata), kõrgusmõõtur KPA-3, raadiovastuvõtja RSI-3. Piloodi seljatoe taga kabiinis 9 mm soomusplaat.

Relvastus – üks 12,7 mm kuulipilduja BS 300 padruniga, kaks 7,62 mm kuulipildujat ŠKAS á 750 padrunit. Tiiva alla sai riputada kokku 220 kg pomme või 6 RS-82 reaktiivmürsku. Hilisematel lennukitel oli tiiva all veel kaks 12,7 mm BK kuulipildujat. Üksikutel lennukitel katsetati ka teistsuguseid pardarelvade kombinatsioone.

Tehnilised andmed

• Meeskond: 1
• Pikkus: 8,255 m
• Kõrgus: 2,62 m
• Tiivaulatus: 10,20 m
• Tiiva pindala: 17,44 m²
• Tühimass: 2700 kg
• Stardimass: 3718 kg
• Maksimaalne kiirus: 640 km/h (7000 m kõrgusel); 495 km/h (merepinna kõrgusel)
• Lennukaugus: 1250 km
• Lennulagi: 12 000 m
• Tõusukiirus: 5,3 minutiga 5000 m kõrgusele