Metakommunikatsioon

Metakommunikatsioon on laiemas mõistes teisane informatsioon, mis käib teabevahetusega kaasas ja annab edasi infot selle kohta, kuidas peab vahendatud teavet tõlgendama.

Metakommunikatsiooni mõiste põhineb arusaamal, et üht ja sama teavet on võimalik väljendada sellisel viisil, et tähendus võib muutuda isegi vastupidiseks, näiteks iroonia.

Mõiste võttis esimesena kasutusele Gregory Bateson (1976). Tema sõnul jaguneb kommunikatsioon denotatiivseks ja kaheks abstraktsemaks tasemeks: metalingvistiliseks, mis sisaldab kasutatud sõnadega ja keelega kaasaskäivat teavet, ning metakommunikatiivseks, mis sisaldab infot suhtlejate omavahelise suhte kohta.

Metakommunikatsioon tuleb esile verbaalses suhtluses, kus hääl, näoilmed ning žestid kannavad suhtluses edasi peidetud lisainformatsiooni vestluses olevate inimeste vahelise suhte kohta ning need märgid annavad kuulajale mõista, kuidas antud infot tuleb dekodeerida.

Mõiste päritolu

Metakommunikatsiooni mõiste võtsid kasutusele Gregory Bateson ja Jurgen Ruesch 1951. aastal välja antud raamatus "Communication: The Social Matrix of Psychiatry", viidates ka mõiste tegelikule allikale Benjamin Lee Whorfile. Bateson on öelnud, et igal edastatud teabel (sõnumil) võib olla metakommunikatiivne element ning tavaliselt on igas sõnumis peidetud metakommunikatiivne informatsioon, kuidas mõista sellele järgnevat teavet. Ta ei eristanud eri sõnumite tüüpe, vaid nende funktsiooni. 1953–1962 aastatel juhtis Bateson projekti, milles uuriti kommunikatsiooni ja loogiliste paradokside seoseid, seal hulgas Russelli paradoksi. Selle uurimusega rajasid Bateson ja tema kaasuurijad tee metakommunikatsiooni mõistele – miski, mis annab erinevaid (ning tihtipeale vastandlikke) tähendusi erinevatel tasemetel. Metakommunikatsiooni peetakse komplekssüsteemidele omaseks iseloomujooneks.

Metakommunikatsioon loomade käitumises

Bateson uuris ahvide käitumist ning täheldas, et mänguline kaklemine ja ründamine olid omavahel väga sarnased.Ta püstitas hüpoteesi, kus ta tõi eelduseks, et ahvidel peab olema mitmeid eri viise, kuidas teineteisele teada anda, et tegemist on mänguga, kuigi tegevus ise hõlmas üksteisele haiget tegemist.

Metakommunikatsiooni paradoksaalsus

Ahvide käitumise uurimisest mõistis Bateson, et metakommunikatsioon on oma olemuselt paradoksaalne. Ahvide tegevus ise viitas ründamisele kui pahatahtlikule tegevusele, kuid tegevuse tähendus oli hoopis positiivse suunaga. Selline metakommunikatsioon sisaldab vastuolu, kus tegevuse tavapärane tähendus ei vasta antud kontekstis olevale tähendusele. Ahvi mänguline hammustus tähistab hammustamist, kuid ei tähista seda, mis hammustus oma tavapärases olukorras tähendab (vaenulikku käitumist). See paradoksaalsus destabiliseerib tähendusi ning raamistikke, nii et algupärane mängimine võib lihtsasti muutuda reaalseks kakluseks. Kuna igasugune suhtlus sisaldab ka metakommunikatsiooni, siis väitis Bateson, et inimestevahelisel kommunikatsioonil on võime tekitada paradokse. Bateson võrdles inimestevahelist suhtlust mänguga, kus tehakse pidevalt uusi reegleid või avastatakse uued reeglid läbi suhtlemiskogemuse, paradoksaalselt samal ajal neidsamu reegleid järgides ja ignoreerides.

Metakommunikatiivsed signaalid

Mõned metakommunikatiivsed signaalid on mitteverbaalsed. Kineesika, termin, mille võttis kasutusele Ray Birdwhistell, uurib, kuidas inimesed suhtlevad läbi kehaasetuse, liikumise ja žestide. Birdwhistell oli mõjutatud Margaret Meadi ja Gregory Batesoni töödest. Näited metakommunikatiivsetest signaalidest: hääletoon, grimassid, emotikonid, iroonia, sarkasm, kehakeel.

Metakommunikatsioon psühholoogias

Palo Alto grupp uuris ekstreemsuseni viidud metakommunikatiivset paradoksi, mida nad pidasid üheks võimalikuks põhjuseks skisofreeniale. Sellesse gruppi kuuluv Gregory Bateson koostöös psühhiaatritega uurisid situatsiooni, kus laps saab vanematelt pidevalt negatiivset tagasisidet, mis viib olukorrani, kus lapsel puudub võimalus teha asju õigesti. Näiteks suhtuvad vanemad lapsesse külmalt, kui laps saadab armastust sisaldavaid signaale ja vastupidi, kui vanemad suhtuvad haletsusega lapse negatiivsesse suhtlusesse. Nii on laps alati eemale tõugatud ja kõik interaktsioonid vanematega lõppevad karistusega. David Whitebread ja Lisha O'Sullivan on teinud 2012. aastal uurimuse 3–6-aastaste eelkooliealiste laste sotsiaalsete olukordade läbimängimise kohta ning kuidas see mõjutab laste metakognitiivsete ja isereguleerivate oskuste arengut. Metakommunikatsiooni funktsioon on panna paika mängu raamistik, et lapsed saaksid mängus aru, kuidas konkreetsetele situatsioonidele reageerida ja kuidas raamistiku reeglitele vastuhakkamisele vastata.

Metakommunikatsioon lingvistikas ja kultuurisemiootikas

Anton Popoviči käsitluses viitab ta metakommunikatsioonile kui originaalteksti manipulatsiooni viisidele, täpsemalt algteksti lugejate, teiste autorite, kriitikute, lugejate ja tõlkijate teksti muutmisele. Popoviči skeem selgitab täpsemalt kirjanduslikku kommunikatsiooni toimumist. Peeter Torop on öelnud Popoviči kommenteerides, et kirjanduslik kommunikatsioon ei ole mõeldav metakommunikatsioonita, sest lugeja ei ole tekste lugedes passiivne, vaid võib luua uusi metatekste lugemise käigus.

Vaata ka

• Kineesika
• Parakeel
• Metakeel
• Konnotatsioon
• Metadiskursus