Mental Files

"Mental Files" on François Recanati filosoofiline raamat. See ilmus 2012 Oxford University Pressi väljaandel.

Kokkuvõte

Osa I Üksikmõte ja tutvus: deskriptivismi tagasilükkamine

1 Singularism ja deskriptivism

Deskriptivism on vaade, mille järgi meie vaimne suhe üksikobjektidega käib nende objektide omaduste kaudu. Meile on kõigepealt antud omadused, mille näiteid maailmas me suudame registreerida, ja ainult kaudselt objektid. Selle vaate järgi on see nii sellepärast, et meie teadmist objektidest vahendab teadmine nende omadustest. (Robert Stalnaker ("Our Knowledge of the Internal World") ütleb: deskriptivistlik strateegia on seletada võimet osutada konkreetsetele indiviididele võimega osutada omadustele ja suhetele, mida need indiviidid eksemplifitseerivad, asjadele, mida võiks usutavamalt pidada vaimusisesteks või vähemalt asjadeks, mida vaim saab seestpoolt haarata." Objektid on meile antud ainult nende omaduste instantsieerijatena, mida me neile omistame. Minu sõber John on selle vaate järgi mulle antud ainult kui x, kellel on kõik (sealhulgas relatsioonilised) omadused (või ehk enamik omadusi), mis ma talle omistan. Kui kellelgi ainsal on kõik asjakohased omadused, siis ta on John. (See kõlab nagu metafüüsika, kuid deskriptivism ei ole metafüüsiline, vaid semantiline ja epistemoloogiline tees. Frank Jackson ("Reference and Description Revisited") ütleb, et deskriptivism ei ole vaieldav vaade, et objektid on omaduste kimbud, vaid rõhutamine, et me pääseme objektidele ligi omaduste kaudu.) Deskriptivismi järgi me jõuame füüsiliste esemeteni ainult semantilise lasuga pimedusse: me konkretiseerime omadused või suhted ning loodame, et need on ainukordselt eksemplifitseeritud (Charles Chastain, "Reference and Context"). Et deskriptivismi järgi me elame omaduste kvalitatiivses maailmas, kus objektidel on ainult episteemilisest seisukohast ainult teisene või tuletuslik staatus, siis oleks filosoofiliselt ilmutav, kui me puhastaksime keele üksikterminitest, nagu Williard Van Orman Quine soovitas. Siis saaks keel väljendada ainult üldpropositsioone, st propositsioone omaduste kohta, näiteks, et iga F on G või miski pole F ja G. "a on G" tõlgitakse lauseks "The F on G", mis, nagu Bertrand Russell oletas, on üldpropositsioon.

Singularism seevastu on seisukohal, et me ei mõtle ainult omadustest, vaid ka üksikobjektidest. Objektid on meile kogemuses otseselt antud, ja me ei mõtle neist tingimata kui nii- ja niisuguste omaduste kandjatest. Selle vaate järgi on Quine'i üksikterminite elimineerimine halb mõte. Me saame üksikobjektidest mõelda otseselt, kui me oleme nendega kogemuse kaudu tuttavad, või kaudselt kui konkreetsete omaduste kandjatest. Võidakse väita, et "kirjeldava" (üksikobjektide kohta ainult kaudselt käiva) mõtte sisu on üldpropositsioon, st see käib ainult omaduste kohta, aga singularismi järgi on olemas ka üksikmõtted: need käivad otseselt üksikobjektide kohta ja nende sisu on üksikpropositsioon, mis käib peale omaduste ka üksikobjektide kohta. (Need teesid ei ole metafüüsilised. Quine'i kombel ilma üksikterminiteta läbisaamine ei tähenda, et maailm ei koosne objektidest. Nagu Manuel Pérez Otero (Esbozo de la filosofía de Kripke) rõhutab, oli Quine ontoloogiline singularist ehk partikularist, Saul Kripke aga oli mõlemas punktis singularist.) 20. sajandi keelefilosoofia ja vaimufilosoofia ajalugu keerleb suuresti singularismi ja deskriptivismi ümber. Inglismaa analüütiline filosoofia algas sellest, et Bertrand Russell ja George Edward Moore toetasid otsest realismi, mille järgi me oleme maailma objektide ja omadustega otseselt tuttavad. Kuigi Russelli vaated aastatega muutusid, vastandas ta jätkuvalt tutvusteadmist kirjeldusteadmisele. Tutvuse ja otsese osutamise rõhutamise tõttu lükkas ta tagasi Gottlob Frege eristuse tähenduse ja osutuse vahel, sest kui osutus on vahendatud tähendusega, siis me kaotame otsese osutamise idee ning langeme deskriptivismi (Peter Hylton, Propositions, Functions, and Analysis: Selected Essays on Russell's Philosophy). Recanati väidab, et see oli Russelli suur viga. Esiteks ei ole Frege eristus tähenduse ja osutuse vahel singularismiga ühitamatu, kuigi Russell kaldus selgelt deskriptivismi; seda me oleme õppinud oluliselt singularistilt Garreth Evansilt (The Varieties of Reference, Collected Papers; John Mcdowell, "On the Sense and Reference of a Proper Name", "De Re Senses"). Teiseks, mis veel tähtsam, kui loobuda Frege eristusest tähenduse ja osutuse vahel Russelli laadis ühekihilise semantika kasuks, siis jõutakse tahes-tahtmata deskriptivismi, nagu Russelliga juhtuski. Kui Russellist sai deskriptivist, sai deskriptivismist ortodoksia. Alles mitmekümne aasta pärast taasavastas analüütiliste filosoofide kogukond singularismi ja hülgas deskriptivismi. Tänapäeval on olukord jälle muutumas. Mõned filosoofid püüavad deskriptivismi taaselustada, esitades selle peenemaid versioone, mis püüavad kahjutuks teha mõningaid vastuväiteid, mille tõttu see 1970ndatel oma maine kaotas. Teised ründavad singularismi kui dogmat, mille me oleme esivanematelt küsimusteta pärinud. Tutvus olevat müüt. (Uusim raamat, John Hawthorne'i ja David Manley "The Reference Book", ütleb, et ükski põhjend üksikmõttele tutvuspiirangu pealepanemisele ei kannata kriitikat; tutvus on tarbetu artefakt, soovimatu jäänuk keele- ja vaimufilosoofia möödunud ajajärgust.). Recanati püüab selles raamatus singularismi kaitsta ning esitada selle versioonina vaimsete toimikute lähenemise. Ta väidab, et see vaade on parem ja paljutõotavam kõige peenemastki deskriptivismist.

Russelli järgi on teadmine otsene suhe vaimu ja vaimuväliste asjade vahel või põhineb sellel. Seda suhet Russell nimetaski tutvuseks. Ta leidis, et ilma otsese tutvussuhteta ei oleks tõeline teadmine välismaailma kohta võimalik. See on otsene realism, mille Russell ja Moore vastandasid uushegeliaanlikule Briti idealismile. See kompromissitu printsiip jätab lahtiseks, milles täpselt tutvus seisneb ning milliste entiteetidega saab tuttav olla, millistega mitte. Aga Russell arvas, et tutvusprintsiibil endal on semantilised järelmid ning et see pole ühitatav Frege õpetusega tähendusest ja osutusest. Peale objektide tundmise teab vaim tõdesid objektide kohta. Oletame Frege ja Russelli jälgedes, et me teame, et Mont Blanc on 4000 m kõrgune. Teadmine on siin suhe vaimu ja propositsiooni vahel. Frege ja Russell olid ühel meelel, et vaim on suhetes propositsioonidega (Frege keeles "mõtetega"), mida ta "haarab", kuid neil oli lahkarvamus propositsioonide loomuse ja koosseisu asjus. Frege meelest ei kätke propositsioon Mont Blanci kohta mäge ennast (pärisnime osutust), vaid selle antuse viisi (pärisnime tähendust). Russelli järgi annab selle propositsiooni haaramine meile teadmise ainult juhul, kui Mont Blanc ise kuulub selle propositsiooni koosseisu. Kui propositsioon sisaldab objekti asemel mõnd vahendavat entiteeti, siis ta ei käi objekti kohta selles ranges mõttes, mida on tarvis teadmise jaoks: siis me ei tea Mont Blanci kohta üldse midagi (Ruselli kiri Fregele 12. detsembrist 1904, Frege Philosophical and Mathematical Correspondence). Sellepärast pooldas Russell ühetasandilist semantikat, milles (keelelise või vaimse) esituse tähendus või sisu on selle osutus, mitte midagi muud. Üksiktermini tähendus on üksikobjekt, predikaadi tähendus on omadus või suhe, lause tähendus on propositsioon, st "objektiivne kompleks", mis kätkeb objekte (üksikpropositsiooni puhul) ning omadusi või suhteid. See oli suur viga. Nagu Fregegi, aktsepteerib Russell, et propositsioonid on uskumuste ja nendesarnaste hoiakute sisu. Et seda olla, peavad propositsioonid alluma teatud ilmsetele piirangutele. Näiteks ei tohi ratsionaalsel subjektil olla võimalik ühte ja sedasama propositsiooni uskuda ja ühtaegu mitte uskuda. Aga Mont Blanci vaataval ratsionaalsel subjektil on kindlasti võimalik uskuda nii seda, et Mont Blanc ei küüni 4000 meetrini, kui ka seda, et Mont Blanc on 4000 m kõrgune. Nii võib juhtuda, kui subjekt ei saa aru, et mägi, mida ta näeb, on Mont Blanc. Selline juhtum Freget ei ohusta, sest tema saab viidata tähendustele või antuse viisidele: see, mida subjekt väidetavalt ühtaegu usub ja ei usu, ei ole üks ja seesama propositsioon, vaid kaks propositsiooni, mis kätkevad ühe ja sama mäe kaht antuse viisi, ja irratsionaalsust ei ole. Russell on aga on sunnitud ütlema, et subjektil on vastuolulised uskumused. Nüüd saab tema teooriat päästa kahtemoodi, aga mõlemad viisid on ebameeldivad. Esimene võimalus on öelda, et Russelli mõttes propositsioonid (R-propositsioonid) ei ole hoiakute kogu sisu, nii et subjekti ratsionaalsuse üle ei tule otsustada ainult nende järgi: R-propositsioone usutakse või ei usuta ainult maskide all. Seda teed on läinud mõned "neorusselliaanid". See aga tähendab kaotuse tunnistamist: maskid ei ole mitte midagi muud kui antuse viisid, ja need lubatakse nüüd peeneteralisematesse propositsioonidesse, mida peetakse hoiakute täielikuks sisuks. See vaade ei ole vastuolus Frege vaatega, et propositsioonid kätkevad tähendusi, vaid lihtsalt toob sisse jämedateralisemad R-propositsioonid, mis etendavad teistsugust osa ning vastavad enamvähem Frege propositsioonide ekvivalentsusklassidele. Igatahes Russell ise jäi selle juurde, et propositsioonid (R-propositsioonid) on hoiakute objekt ning peavad seetõttu tunnetusväärtuse kaalutlusi arvestama, nii et seda esimest pääseteed tal polnud. Russell kasutas teist võimalust: ta jättis üldise otsese osutamise printsiibi jõusse, kuid loobus selle kasutamisest juhtudel, kus niisugune vastuväide on võimalik. Näiteks mäest mõeldakse kahe maski all, nii et uskumused käivad mäe kohta ainult kaudselt. Usutakse, et mägi, mida nähakse, on madalam kui 4000 m, ja Mont-Blanc on 4000 m kõrgune. Vastuolu tekib ainult juhul, kui eeldatakse ka, et mägi, mida nähakse, on Mont Blanc. Russell säilitab ka oma teoreetilise positsiooni: ta saab väita, et selleks et subjektil saaks olla üksikuskumus objekti a kohta, peab a olema selle propositsiooni koostisosa, mida ta usub. Meie stsenaariumis sisaldavad propositsioonid, mida subjekt usub, ainult (võib-olla relatsioonilisi) omadusi, nagu subjekti jaoks praegu nähtav olemine või Mont Blanci nime all tuntud olemine, kuid mitte Mont Blanci ennast. Järelikult ei ole subjektil üksikuskumust Mont Blanci kohta, vaid ülduskumused mis tahes mäe kohta, mida ta näeb, või mis tahes mäe kohta, mille nimi on Mont Blanc. Subjekti mõte puudutab Mont Blanci ainult kaudselt, kirjelduste kaudu; ja sama lugu on iga kord, kui subjektil on dispositioon omistada mõnele objektile, mille kohta tema mõte lõdvas mõttes käib, vastuolulisi predikaate. Russell jõuab seisukohani, et me oleme tuttavad ainult väga piiratud hulga indiviididega ja saame otseselt osutada ainult neile: need on objektid, mis on meile antud nii läbipaistvalt, et identsuses ei saa eksida. Need on välismeelte vahetud andmed, introspektsiooni andmed ja võib-olla meie ise. Teisi asju me teame ainult kirjelduse järgi, omaduste kaudu, mis neil on ja millega me oleme tuttavad, (kirjeldusteadmine). Teadmine lauast saadakse tutvuse kaudu meelteandmetega, mis moodustavad asja paistmise. Laud on füüsiline ese, mis põhjustab need-ja-need meelteandmed. See kirjeldab lauda meelteandmete kaudu. Meelteandmed on Russelli järgi partikulaarid, nii et pole päris täpne öelda, et Russelli järgi me teame objekte ainult nende omaduste kaudu. See kirjeldus on täpne ainult juhul, kui täpsustada, et need omadused võivad olla relatsioonilised. Russelli järgi me teame lauda selle värvuse, kuju, kõvaduse, sileduse jne järgi, aga asjad, millest ma olen lauda nähes ja puudutades vahetult teadlik, ei ole fundamentaalselt mitte laua omadused, vaid partikulaarid, mis on lauaga teatud suhetes. Me teame tavalisi objekte suhete kaudu nende partikulaaridega, millega me oleme otseselt ja läbipaistvalt tuttavad. Sellist deskriptivismi nimetab Recanati relatsiooniliseks deskriptivismiks. David Lewisel oli selline vaade. Russelli järgi olid need objektid välis- ja sisemeelte andmed. Lewise jaoks on subjekt mõtlemise ajal kese Lewise keskmega maailmade raamistikus. Tegemist on ikkagi deskriptivismiga, sest tavalisest objektidest, millele osutatakse, mõeldakse deskriptiivselt. Singularisti jaoks on see katastroof. See võimaldab Russellil säilitada otsese ja kaudse teadmise, tutvusteadmise ja kirjeldusteadmise vastandust ainult esimese liigi nii drastilise piiramise hinnaga, et Russell paistab nüüd deskriptivismi pooldajana. Kaotust pole tunnistatud, kuid see on aset leidnud.

Katastroofi oleks saanud vältida. Frege kahetasandilisest semantikast ei järeldu kaugeltki, et kogu meie teadmine on kaudne; see oli tegelikult kõige kindlam viis kaitsta singularismi niisuguste tunnetusväärtuse-vastuväidete eest, nagu Russelli singularismile esitati. Esiteks, Frege semantika saab jätta ruumi mittekirjelduslikele, tutvusepõhistele tähendustele. Uusfregeaanliku lähenemise järgi, mida pooldavad John McDowell, Gareth Evans, Christopher Peacocke jt, on olemas fundamentaalne eristus tutvusteadmise ja kirjeldusteadmise vahel, nii nagu Russelli lähenemises. Kui ma näen mäge, siis ma saan sellega tuttavaks. Aga see ei tähenda, nagu mägi ei oleks mulle esitatud erilisel viisil, mis erineb teistest viisidest, kuidas ta võib mulle esitatud olla. Kogemuses me oleme objektidega tuttavad, aga see on üksikmõte ja -tutvus, mis on ühitatav sellega, et on olemas teised antuse viisid, millel me nendega tuttavad oleme. Kahe teadmisviisi erinevusest ei järeldu mitte see, et tutvuse puhul ei ole üldse mingit antuse viisi, vaid ainult see, et ei ole deskriptiivset antuse viisi. Russelli väide, et Frege laadis kahetasandiline semantika on singularismiga ühitamatu, on tingitud tähenduse deskriptivistlikust käsitamisest, mida Frege ise ergutas, kuid mis pole kohustuslik. Teiseks, kui meil on lisaks tutvuse objektidele (osutustele) tutvuspõhised tähendused, siis tunnetusväärtuse-vastuväited singularismi ei ohusta. Siis ei saa sellepärast, et vead identiteedi asjus on võimalikud, enam väita, et subjekt ei ole objektiga otseses kokkupuutes. Sellised vead näitavad küll, et subjekt on subjektile antud mitmel viisil, kuid sellest enam ei järeldu, et objekt ei ole antud otseselt. Objekt võib olla antud kas otseselt kogemuses või kaudselt kirjelduste kaudu. Uusfregeaanlik raamistik võimaldab säilitada fundamentaalse vastanduse, millest ühetasandiline semantika sundis Russelli loobuma: demonstratiivse üksikmõtte, millest arusaamine nõuab kohast tutvust objektiga, vastanduse deskriptiivse üldmõttega, mis ei nõua tutvust. Otsesuse idee osutub kahemõtteliseks. Otsene osutus tähendab kas seda, et representatsiooni ainus tähendus või sisu on selle osutus, välistades mis tahes tähenduse või antuse viisi, nagu Russelli ühetasandilises semantikas, või siis seda, et subjekt on objektiga kogemuses otseselt tuttav ega pea seda deskriptiivselt ühe või teise omaduse instantsieerijaks – nagu singularistlikes raamistikes. Need kaks ideed on sõltumatud, ja Russell eksis, kui ta singularismist tegi järelduse, et Frege kahetasandiline lähenemine tuleb tagasi lükata. Recanati nimetab seda suureks veaks, sest tema arvates Russelli ühetasandiline semantika tappiski singularismi, laskes sel surra tunnetusväärtuse-vastuväidete kätte.

Recanati püüab siin singularismi kaitsta, eeldades kahetasandilist semantikat. Kirjeldusteadmise ja tutvusteadmise eristus taandub siis kaht tüüpi, kirjeldusliku ja mittekirjeldusliku tähenduse või antuse viisi eristusele. (Et Recanati raamistikus etendavad tähenduse osa vaimsed toimikud, mis on representatsiooni kandjad, siis võidakse väita, et tegu pole Frege laadis kahetasandilise semantikaga.)

Kui fregeaanlik kahetasandiline raamistik saab majutada tutvusteadmise ja kirjeldusteadmise eristuse, nagu Recanati väitel saab, miks siis deskriptivism ei saa seda majutada? Osutub, et deskriptivism võib mõnedest singularistide vastuväidetest tõesti pääseda, kui ta end kohandab. Deskriptivismi ja singularismi eeliste ja puuduste võrdlemisel tuleb aluseks võtta mõlema parimad võimalikud versioonid.

2 Kas deskriptivism saab seletada singulaarsust?

Deskriptivismi kõige ilmsem raskus on see, et ta tundub omistavat esmapilgul singulaarsetele mõtetele (näiteks et see mäetipp [näidates Mont Blancile] on alla 4000 m kõrgune) valesid tõesustingimusi. Recanati eeldab, et sellistel mõtetel on singulaarsed tõesustingimused. Nende üldkuju on: on olemas selline objekt x, et see mõte on mis tahes võimaliku maailma w suhtes tõene siis ja ainult siis, kui maailmas w kehtib ... x ... . Näites on selline objekt (Mont Blanc), et mõte "See mäetipp on alla 4000 m kõrgune" on tõene siis ja ainult siis, kui see objekt on alla 4000 m kõrgune. (Kirjeldaval mõttel, näiteks "Kõige kõrgem tipp on 4000 m kõrgune", ei ole singulaarseid tõesustingimusi. Jutt ei ole tegelikest tõesustingimustest, vaid võimalike maailmade tõesustingimustest.) Samal motiivil Russell räägibki üksikpropositsioonidest, mis haaravad endasse objekti ennast. Aga deskriptivismil on raske seda üksikust arvestada, sest niisugused mõtted räägivad selle vaate järgi otseselt ainult omadustest. Kui Russell oli deskriptivist, siis ta oleks öelnud, et propositsioon, mida väljendab lause "See tipp on alla 4000 m kõrgune," "sisaldab" peale omaduse olla alla 4000 m kõrgune veel mõnd omadust, näiteks olla tipp, mida subjekt praegu näeb. Saame üldised tõetingimused, mille rahuldamiseks on tarvis teatud omadustega objekti, mitte mingit kindlat objekti. Kaob side objektiga, mida subjekt tegelikult näeb, ja erinevus tõeliselt üldistest mõtetest.

Mõni filosoof on võib-olla skeptiline "intuitsiooni" suhtes, et demonstrativsete otsustuste tõetingimused on singulaarsed ja seovad neid üksikobjektidega; tema meelest on sellele intuitsioonile viitamine deskriptsionistiga vaidlemisel tsirkulaarne. Recanati ei pareeri seda, sest deskriptivist tavaliselt seda ei ütle, vaid näitab, et oskab singulaarsuse intuitsiooni seletada. Ta väidab, et selleks et saada õiged tõesustingimused, on tarvis kahte mõõdet. Lause "See tipp on alla 4000 m kõrgune" väljendab üldpropositsiooni, et tipp, mida subjekt tegelikult näeb, on alla 4000 m kõrgune. Operaator "tegelikult" teeb kirjelduse jäigaks. Selle tõttu on osutus "kontekstis", mitte "hindamise asjaoludel". Kontekstiks denoteerib kirjeldus teatud objekti. See objekt propositsioonis ei sisaldu, vaid ainult omadus, millega see määratakse. Sel omadusel on singulaarsel juhtumil osutust fikseeriv roll: see määrab kontekstis, millist objekti tuleb mõtte tõeseks või vääraks hindamisel silmas pidada. Selles kahemõõtmelises raamistikus on singulaarsele juhtumile iseloomulik see, et tõesuse hindamine toimub hiljem kui osutuse määramine. Hinnatakse ainult seda, kas objektil on preditseeritav omadus. (Hinnatakse üksikpropositsiooni, aga mõtte esmane sisu on ikkagi üldine. Teisese sisu, mis on üksikpropositsioon, määrab esmane sisu koos mõtte kontekstiga, ja tõeväärtuse määrab teisene sisu koos hindamise asjaoludega. Kahemõõtmelist raamistiku võib kasutada ka singularist.) Nii saab deskriptivist arvestada singulaarsuse intuitsiooni, et on olemas selline objekt x (mis tahes, millel kontekstis osutub olema osutust fikseeriv omadus), et mõte on mis tahes asjaolul w tõene parajasti siis, kui ta w-s rahuldab predikaati. Ent see objekt ei ole propositsiooni osana otseselt antud ja propositsiooni jääb üldiseks. Operaator "tegelikult" jätab ühele omadusele ainult osutust fikseeriva rolli, nii et tulevad välja tõesustingimused, mis on singulaarsed.

Recanati meelest pole see seletus piisav. Esiteks, kirjelduse lauses "The F on G saab muuta jäigaks, ilma et lause hakkaks väljendama üksikpropositsiooni, millest ei saada aru, kui kirjelduse osutusega tuttav ei olda. Tõsi küll, sellise lausega väljendatakse üksikpropositsiooni, kui seda kasutatakse Keith Donnellani mõttes osutavalt, mitte omistavalt. Sellisel juhul on kõneleja tavaliselt tuttav mingi objektiga a, millest ta tahab rääkida ja mille kirjelduseks ta valib "the F", sest ta usub või teeb näo, nagu usuks, et a on F. Et kuulaja sellisest tarvitusest aru saaks, peab ta ise a-ga tuttav olema ning saama aru kõneleja kavatsusest osutada selle kirjeldusega a-le. Siin on oluline, et kõneleja peab kirjeldusega silmas kindlat objekti ja kuulaja teab, mis objekt see on. Ent määrava kirjelduse "The x" jäigastatud tarvitusest on võimalik täielikult aru saada ka juhul, kui kuulaja ei tea, millisele objektile selle kirjeldusega kontekstis osutatakse. Jäik tarvitus võib olla ka omistav: võib öelda "Tegelik F, kes ta ka ei oleks, on G." Kõnealust objekti sõltumatult tuvastada pole tarvis, nii et tutvusepiirangut ei ole. Erinevus lihtsalt jäigastatud kirjelduse ja osutatavalt tarvitatava kirjelduse vahel näitab, et see singulaarsus, mida deskriptivist kahemõõtmelise käiguga arvesse võtab, ei ole see tugev singulaarsus, mida taotleb singularist.

Tuleb eristada osutuse määramise kaht viisi, mida Kent Bach (keda inspireeris Tyler Burge) nimetab satisfaktsiooniliseks ja relatsiooniliseks. Bachi järgi, kui kõik mõtted asjadest saaksid olla ainult kirjeldavad, siis oleks kogu maailmakäsitus puhtkvalitatiivne ning meie mõtetel ei oleks seost millegi üksikuga, meil poleks see mõttes, meil poleks sellega tunnetuslikku kokkupuudet. Deskriptiivse mõtte objekt on määratud satisfaktsiooniliselt, de re mõtte objekt on määratud relatsiooniliselt, de re mõtte objekt peab mõttega teatud laadi suhtes olema. (Levine eristab askriptiivset ja mitteaskriptiivset esitusviisi, s.o vahendit, mille abil esitus on osutusega seotud. Askriptiivse viisi puhul omistatakse osutusele omadusi, ja vähemalt osalt nende instantieerumise tõttu see objekt või omadus ongi referent. Mitteaskriptiivse viisi puhul tekib osutussuhe teisiti, mitte eksplitsiitsete tingimuste rahuldamise tõttu, vaid teatud erilise suhte tõttu esitusega.)

Taju puhul on meil tajutava objektiga suhe, mis võimaldab saada sellelt tajuinformatsiooni. Ka suhtlemises on meil suhe objektiga, millest me kuuleme, kuigi kaudsemalt, suhtlusahelate kaudu. Tutvus objektiga on meil iga kord, kui meil on sellega niisugune suhe, mille põhjal me võime sellelt infot saada. Üldiselt on meil tutvus mingi objektiga iga kord, kui meil on sellega niisugune suhe, et meil on võimalik sellelt informatsiooni saada. Tutvussuhted on episteemiliselt tulutoovad. (See, millised suhted on episteemiliselt tulutoovad, sõltub ka tunnetusvarustusest.) Mõelda objektist otseselt ehk mittekirjeldavalt tähendab mõelda sellest mingi suhte kaudu. Osutuse määrab siis see suhe: osutus on see objekt, millega me oleme asjakohases suhtes, isegi kui tal pole neid omadusi, mida me talle omistame. Donnellani näites räägib keegi mehest, kellel on martiiniklaas käes, nimetades teda meheks, kes joob martiinit; isegi kui too tegelikult joob vett, räägib ta ikkagi sellest mehest. Kui seda kirjeldust oleks kasutatud satisfaktsiooniliselt, oleks selle osutus (kui üldse) ainus mees, kes joob martiinit. Aga kirjeldust kasutatakse osutavalt, ja osutuse määrab tajusuhe. Osutavad kirjeldused tekitavad teoreetilisi raskusi, aga kui on mõeldakse "sellest mäetipust", siis on selge, et mõtte osutuse määrab tajusuhe. Deskriptivistid jätavad välja osutuse määramise relatsioonilise iseloomu niisugustel juhtudel, isegi kahemõõtmelise käigu puhul. Just see relatsiooniline iseloom ankurdab mõtte üksikobjekti külge ja teeb selle singulaarseks tugevas mõttes. Charles Sanders Peirce rõhutas, et singulaarsust kui niisugust ei saa kirjeldada, vaid ainult anda tegeliku maailma suhete kaudu. Peirce'i ja teiste autorite (sealhulgas John Langshaw Austini ja Peter Strawsoni jaoks on singulaarsus ja indeksikaalsus tihedalt seotud, sest indeksikaalid kasutavad süstemaatiliselt ära neid kontekstuaalseid suhteid, milles me oleme asjadega, millest me räägime. Sellepärast nimetab Kent Bach mittekirjeldavaid esitusviise mentaalseteks indeksikaalideks, sest ka need kasutavad süstemaatiliselt ära meie kontekstuaalseid suhteid asjadega, millest me mõtleme.

Kas deskriptivismi saab veel parandada? Esmapilgul mitte, sest deskriptivismi järgion kõik mõtted üksikobjektide kohta (välja arvatud mõtted iseenda ja oma vaimusündmuste kohta) kirjeldavad, nii et osutus on (peaaegu alati) määratud satisfaktsionaalselt. Ent kirjeldavate mõtete hulgas saab kirjeldada kaht allkategooriat, millest üks vastab esmapilgul singulaarsetele mõtetele. Võidakse väita, et need mõtted on küll kirjeldavad, kuid osutust fikseerival kirjeldaval tingimusel või omadusel on iseloomulik relatsiooniline või eksemplarirefleksiivne omadus. (Jackson eristab selliseid omadusi, mis olemuslikult kaasavad suhet objektiga, ja selliseid, mis ei kaasa.) Näiteks "see mäetipp" on kirjeldus, mis kaasab mõtleja või mõttesündmuse teatud suhte mäetipuga ("mäetipp, mida ma näen," või "mäetipp, mis põhjustab selle nägemiselamuse"). "Kirjeldava mõtte" puhul seda pole. Sellepärast saab kahemõõtmelist deskriptivismi rafineerida. Näiteks mõtet "See mäetipp on alla 4000 m kõrgune" saab Russelli vaimus analüüsida propositsioonina, mis sisaldab mõtlevat subjekti (või mõttesündmust), millega subjekt on otseselt tuttav, suhet subjekti (või mõttesündmuse) ja mingi teise objekti vahel ning tollele objektile preditseeritud omadust. See suhe võib seisneda selles, et tegu on ainsa mäetipuga, mida subjekt vaatab, ja siis me saame relatsioonilise omaduse olla ainus mäetipp, mida subjekt vaatab. See omadus fikseerib osutuse.

See kahemõõtmeline relatsiooniline deskriptivism on parim deskriptivismi vorm, mida Recanati ette kujutab, kuid sellelgi on suuri raskusi. Esiteks, selleks et kuulaja saaks aru singulaarsest mõttest "See mäetipp on alla 4000 m kõrgune," peab kuulaja ise saama võtta episteemilise positsiooni, mis võimaldab tal mõelda singulaarset mõtet sama objekti kohta. Selleks peab ta olema mõtte objektiga sobivas episteemiliselt tulutoovas suhtes. (Tavaliselt peab ta saama vaadata kõnelejaga samas suunas, et tippu ise näha.) Kahemõõtmeline relatsiooniline deskriptivism ei seleta seda piirangut arusaamisele. Teiseks, sellest vaatest järeldub, et tutvussuhted on alati representeeritud osana singulaarsete mõtete sisust; aga see on vähemalt vaieldav. Kripke ja paljud teised on väitnud, et tutvussuhted ise ei pea olema representeeritud. Näiteks nime "Aristoteles" osutuse määrab suhtlusahel, aga nime kasutajatel ei pea olema mõtet suhtlusahelast ega isegi suhtlusahela mõistet.

Kõik ei ole selle järeldusega nõus. Kahemõõtmelise relatsioonilise deskriptivismi juhtiv pooldaja David Lewis ütleb, et Aristotelesest mõeldakse tavaliselt kirjelduse "see, kellest ma olen kuulnud Aristotelese nime all" all; nõnda osutatakse suhtlusahelale viisil, mis on nähtavasti kõige rumalamalegi inimesele jõukohane. Nii et võib-olla ei tuleks valida poolt, kas tutvussuhted on representeeritud. Aga kahemõõtmeline relatsioonilise deskriptivism seda ei tee, vaid eeldab kindlalt, et tutvussuhted on internaliseeritud, ja Recanati meelest on see nõrk koht, mis teeb selle positsiooni haavatavaks.

On ka mittedeskriptiivseid kahemõõtmelise mudeli vorme, mille kohta see vastuväide ei käi. Need ei väida, et mõtte või mõtteosa esmast sisu oskab mõtleja artikuleerida või mõttes representeerida. Mõtte esmaseks sisuks peetakse selle funktsiooni või rolli, mis määrab kontekstuaalselt selle osutava ehk teisese sisu, kuid pole mingit põhjust, miks subjekt peaks seda funktsiooni või rolli artikuleerima või sellest mõtlema. Ka Recanati singulaarse mõtte teooria, mis kasutab vaimsete toimikute mõistet, on kahemõõtmeline, sest vaimsete toimikute juures figureerib midagi esmase ja osutava sisu eristuse taolist.

Osa 2: toimikute sissetoomine

3 Mittekirjeldavad presentatsiooniviisid kui vaimsed toimikud

Ratsionaalne subjekt võib võtta erinevaid hoiakuid otsustuse suhtes, et antud indiviid on F, olenevalt sellest, kuidas see indiviid on esitatud. Ta võib seda pidada ühe esituse all vääraks ja teise all tõeseks, kui ta ei saa aru, et tegu on sama indiviidiga. Tema arvates on tegu eri indiviidide ja eri väidetega. Selliste olukordade seletamiseks postuleeris Gottlob Frege lisaks keeleväljendite osutustele antuse viisid ehk tähendused. Väide "Cicero on Tullius" on osutuse tasandil triviaalne, kuid tähenduse tasandil informatiivne, sest nimedega "Cicero" ja "Tullius" seotud tähendused on erinevad. Tähendus määrab osutuse, kuid ainult kontingentselt. Kui tähendus oleks sama, siis väide oleks triviaalne ja seda tunnistaks igaüks, kes sellest aru saab. Frege jaoks olid need tähendused või antuse viisid olemuslikult kirjeldavad: osutust esitatakse teatud omadusi omavana või teatud suhetes olevana. Et tähendus peab määrama osutuse, peab olema üksainus objekt, millel on vastavad omadused või mis on vastavates suhetes. Nii et tähendust saab põhimõtteliselt esitada määrava kirjeldusega "the F". Cicero ja Tulliuse juhtumil seostab subjekt kummagi nimega erineva kirjelduse. Frege lähenemisel on see raskus, et see sunnib postuleerima igal sarnasel juhtumil ("Frege juhtumil") osutust määravad kirjeldused subjekti peas. On aga kolme tüüpi juhtumeid, kus tänapäeva keele- ja vaimufilosoofid kirjeldusi peas postuleerida ei taha: osutamine taju kaudu, osutamine suhtlusahela kaudu ja osutamine indeksikaalide kaudu.

Deskriptivism on vastuolus Bertrand Russellist alguse saanud levinud vaatest, et nii keeles kui ka mõtlemises on kirjeldav osutus ja otsene osutus. Kirjeldav osutus on mõistetega vahendatud: me mõtleme mingist objektist kui omaduste omajast või tingimuste rahuldajast. See on võimalik ka siis, kui me tunneme osutust ainult kirjelduse järgi, olemata sellega tuttav. Kogemuses aga oleme objektidega tuttavad ning see võimaldab meil osutada nendele otseselt, ilma et peaksime pidama neid nende-ja-nende omaduste kandjateks. Kui me tajume objekti ja meil on temast mõte, siis objekt, mille kohta mõte käib, on objekt, mille kohta taju käib, ja seda ei määra omadused, mis subjektil objekti kohta on. Mõnel juhtumil me ei oskagi meile kogemuses antud objekti õieti kirjeldada, me ei tea, mis see on, kuid sellegipoolest saame sellele otseselt osutada ning näiteks huvi tunda, mis see on. Campbell ütleb, et nägemine võimaldab ühelt asjalt saadud informatsiooni kokku siduda, isegi kui meil pole õnnestunud seda õige mõiste alla viia. Kuigi me ei oska mõisteliselt öelda, mille kohta meie mõte käib, on Frege juhtumid ikkagi võimalikud. Mul võib olla tajusuhe (näiteks erinevates modaalsustes) enda arvates kahe objektiga, mis on aga juhtumisi üks ja seesama objekt. Fregeaan ütleks säärasel juhtumil arvatavasti, et osutust fikseeriv kirjeldus subjekti vaimus peab olema umbes nagu "see, mida ma praegu näen," või "see, mida ma praegu kombin" (Russelli järgi "see, mis põhjustab neid meelteandmeid"). Aga see eeldab subjektilt refleksioonivõimeid, mida ei tundu Frege juhtumite taoliste samasussegaduste tekkimiseks tarvis olevat. Selleks, et subjektil oleks mõtted objektide kohta, mida ta tajub, ei pea tal olema reflektsooni oma tajusuhte üle objektiga. (Seda, et subjektil on dispositsioon võtta refleksioonieelselt osutusi erinevatena, saab kindlaks teha, testides tema ootusi, nii nagu eksperimentaalpsühholoogias testitakse väikelaste ootusi. Jonathan Lowe ("Sortals and the Identifi cation of Objects") väidab, et objekti saab tajuda, oskamata teda veel mõttes välja eraldada. Selleks, et tajutav saaks mõtlemise objektist, tuleb sellest mõelda mingi "kategooria" all. Lowe möönab, et mõnikord meil pole aimugi, millise kategooria alla tajutav käib (näiteks loom või vari), kuid väidab, et kuigi me mõtleme sellest singulaarselt "ma ei tea, mis see on", on mõte siiski kirjeldav ("mis iganes, mida ma äsja kogesin"), nii et pole tegu päriselt singulaarse mõttega. Recanati ei võta siin seisukohta, sest kuigi mõtlemine eeldab tõesti minimaalsetki võimet objekti kategoriseerida, on kõnealused kategooriad on niikuinii liiga üldised, et saaks rääkida osutuse fikseerimisest.)