Meelis Friedenthal
Ilme
![](http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/8/84/Meelis_Friedenthal.jpg/220px-Meelis_Friedenthal.jpg)
![](http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/1/1b/Meelis_Friedenthal_2021._aasta_Arvamusfestivali_teadusalal.jpg/220px-Meelis_Friedenthal_2021._aasta_Arvamusfestivali_teadusalal.jpg)
Meelis Friedenthal (sündinud 24. oktoobril 1973) on eesti kirjanik ja teoloog.
Aastatel 2002–2008 oli ta Tartu Ülikooli usuteaduskonna õppejõud (lektor ja erakorraline teadur). 2008. aastast on ta Tartu Ülikooli Raamatukogu vanemteadur ja 2021. aastast mõtteloo kaasprofessor.
2008. aastal kaitses ta Tartu Ülikooli usuteaduskonnas väitekirja "Tallinna Linnaarhiivi Tractatus moralis de oculo", mis käsitles 13. sajandi teoloogi Petrus Limogesist käsikirja "Tractatus moralis de oculo" (juhendaja Urmas Petti), ja sai doktorikraadi (dr. theol).
Meelis Friedenthal on veebiajakirja Algernon toimetuse liige.
Teosed
[muuda | muuda lähteteksti]Romaanid
[muuda | muuda lähteteksti]- "Kuldne aeg" (Tuum 2005) ISBN 9985802799
- "Mesilased" (Varrak 2012) ISBN 9789985324660, tõlgitud hollandi, itaalia, tšehhi, läti, norra, ungari, inglise, bulgaaria, taani, albaania, horvaadi, kreeka, leedu, makedoonia, serbia, tšehhi ja ungari keelde.[1]
- "Inglite keel" (Varrak 2016) ISBN 9789985337004
- "Punkti ümber" (Varrak 2023) ISBN 9789985358986
Jutukogumikud
[muuda | muuda lähteteksti]- "Kõik äratatakse ellu" (Kirikiri 2021) ISBN 9789916400210
Jutte
[muuda | muuda lähteteksti]- "Läänerindel muutusteta" (1999)
- "Vabanemine protagonismi valust" (2000)
- "Üht teistsugust algust" (2001)
- "Hullumeelsus on unustus" (2002)
- "Nerissa" (2004)
- "Eesti keel" (2009)
- "Deemonid ja trilobiidid" (2009)
- "Kass" (2012)
- "Võõras jumal" (2015)
- "Kasuksepp" (2017)
- "Abracadabra" (2023)[2]
Näidendid
[muuda | muuda lähteteksti]- "Vaim masinas. G. F. Parrot" (Looming 8/2017)
- "Armastuse klavikord" (Lembit Petersoni lavastus, esietendus 6. november 2024)
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]- 2005 – Stalker (lühiromaan "Nerissa")
- 2009 – Friedrich Puksoo auhind (väljaande "Tallinna Linnaarhiivi Tractatus moralis de oculo" eest)
- 2012 – aasta kirjanik ("Mesilased")
- 2013 – Euroopa Liidu kirjandusauhind ("Mesilased")[3]
- 2018 – Stalker (lühijutt "Kasuksepp")
- 2019 – Stalker (lühijutt "Vinguv jalaluu")
- 2023 – Friedebert Tuglase novelliauhind (novell "Abracadabra")
- 2023 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia ("Punkti ümber")
- 2024 – Stalker (romaan "Punkti ümber")
Kirjandusvõistluste auhinnad
[muuda | muuda lähteteksti]- 2004 – romaanivõistluse III auhind romaani "Kuldne aeg" eest
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Meelis Friedenthali abikaasa on Eesti kirjandus-, teatri- ja kirikuloolane Tiina-Erika Friedenthal. Neil on vähemalt kolm last.[4]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Ott Heinapuu. Võimalused näha teistsuguseid maailmu. Meelis Friedenthal 50. Keel ja Kirjandus 2023, nr 10, lk 1016.
- ↑ Änilane, Eleen (28. august 2023). "ARVUSTUS | Y-põlvkond kohtub Z-põlvkonnaga. Novellikogu annab ausa ülevaate Eesti kirjanduse seisust". Eesti Päevaleht. Vaadatud 28. augustil 2023.
- ↑ http://europa.eu/rapid/press-release_IP-13-877_et.htm
- ↑ Kätlin Liimets, "Aasta multikultuursel Saksamaal" Eesti Kirik, 12. august 2015.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Meelis Friedenthal / Sven Vabar, "Ajalugu tekitab ängi, segadust. Arusaamatust. Hirmu" (intervjuu). Looming 2007, nr. 1, lk. 77–85
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]![]() |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Meelis Friedenthal |