Meditsiiniõigus

Meditsiiniõigus on õiguse osa, mis hõlmab meditsiinitöötajate ja patsientide õigusi ja kohustusi.

Ajalugu

Esimesed säilinud meditsiiniõiguse allikad on paragrahvid Hammurapi seadustest 18. sajandist eKr. Oluline on ka Hippokratese vanne, mis pärineb Vana-Kreekast, mis on kirjutatud ajavahemikus 5. sajand eKr kuni 1. sajand pKr. Vandes toodud põhimõtetest kehtib osa tänapäevalgi. Keskajast pärineb „Constitutio Criminalis Carolina“, mis kirjutati 1532. aastal ja reguleeris eksimust ravimisel. Valgustusajastust pärineb Thomas Percivali teos „Meditsiinieetika“, mis kirjutati aastal 1803 ja sisaldab arsti kohustust patsiendile mitte valetada. Lisaks avaldati Ameerika Meditsiini Assotsiatsiooni poolt 1847. aastal meditsiinieetikakoodeks. Esimene dokumenteeritud kohtuasi seoses nõusolekuga meditsiinilise ravi tegemiseks pärineb aastast 1767, kus kohus otsustas, et patsiendile on mõistlik teatada, mis temaga tegema hakatakse, kuid esikohale tuleks seada positiivne ravitulemus. 20. sajandi jooksul tekkis teavitatud nõusoleku mõiste ja arenes meditsiiniõigus rahvusvahelisel tasandil.

Peamised meditsiiniõiguse põhimõtted

Meditsiinieetika peamised põhimõtted on autonoomia, heategemine ja õiglus. Meditsiiniõiguse esimene oluline põhimõte on, et patsiendi tahe on ülim seadus, mis tähendab, et patsient saab otsustada täielikult tervishoiu teenuse osutamise ja osutamata jätmise üle, kuid patsient peab olema informeeritud ja mõnes olukorras on seaduses ette nähtud patsiendi nõusoleku eeldus. Teine oluline põhimõte on, et patsiendi tervis on ülim õigus. Kolmandaks on olemas patsiendi mittekahjustamise põhimõte, millest tulenevalt võib tervishoiuteenuse osutaja ühepoolselt lõpetada tervishoiuteenuse osutamise lepingu ja lisaks on tal kohustus sõlmida tervishoiuteenuse osutamise leping. Neljas oluline põhimõte on, et kahtluse korral tuleb olukorda ja seadust tõlgendada patsiendi kasuks. Oluline on ka õigluse põhimõte.

Erivaldkonnad

Meditsiiniõiguse erivaldkondadeks on teadusuuringud, siirdamine, elu õiguskaitse algus, tervise kahjustamine ja elu õiguskaitse lõpp.

Siirdamine Eesti seaduse kohaselt on doonorilt eemaldatud rakkude, kudede või elundi raviotstarbeline ülekandmine. Teadusuuringute reguleerimisel on palju abi rahvusvahelisest õigusest, näiteks Euroopa Nõukogu inimõiguste ja biomeditsiini konventsioonist.

Kehaeritised õigusliku staatuse määratlemisel saab abi asjaõigusseadusest, kuid selle kohaldamine toimub analoogia ja tõlgendamise teel. Siirdamisel eristatakse inimeselt endale, ühelt inimeselt teisele ja loomalt inimesele siirdamist. Viimane pole Eestis lubatud.

Elu õiguskaitse alguse probleem on inimese elu algushetke määramine. Elu alguseks võib lugeda viljastatud munarakku, [[loode]t, mis on võimeline emaüsast väljaspool ellu jääma, aga ka sündinud last. Inimelu karistusõiguslik kaitse on seotud inimelu kandja olemasoluga. Tsiviilseaduse üldosa seaduse kohaselt algab füüsilise isiku õigusvõime inimese elusalt sündimisel. Inimelukandja on embrüo alates kinnistumisest emakaseina külge. Ka loode on seadusega kaitstud ja raseduse katkestamine võib teatud juhtudel olla karistatav.

Igaühel on õigus tervise kaitsele. Tervisekahjustuseks loetakse organismi anatoomilise terviklikkuse ja füsioloogilise talituse kahjustamist välisteguri poolt. Tervisekahjustus võib olla ka psüühiline. Tervis on kaitstud Eestis karistusseadusega.

Elu õiguskaitse lõpeb inimese surmaga. Kliiniline surm on südametegevuse ja hingamise lakkamine. Ajusurnuks loetakse inimene, kui aju on kahjustatud ja oma tegevuse lõpetanud. Eestis loetakse surm saabunuks, kui on tuvastatud peaaju kõigi funktsioonide või vereringe täielik ja pöördumatu lakkamine.

Seotud seadustikud

Meditsiiniõigusega seostub palju seadustikke. Alustades asjaõigusseaduse, võlaõigusseaduse ja karistusseadustikuga, lõpetades näiteks vereseaduse, ravimiseaduse, rahvatervise seadusega. Meditsiiniõigust mõjutavad ka rahvusvahelised lepingud.