Mine sisu juurde

Maximilian Anton Karl Baillet de Latour

Allikas: Vikipeedia
Maximilian Anton Karl Baillet de Latour

Maximilian Anton Karl Baillet de Latour (14. detsember 173722. juuli 1806) oli Baillet' aadlisuguvõsast pärit Austria väejuht ja krahv, kes osales Prantsuse revolutsioonisõdades.

Maximilian Anton Karl Baillet de Latour sündis 1737. aastal Virtonis oma suguvõsale kuuluvas lossis.[1] Tema nooremast vennast Ludwig Wilhelm Anton Baillet de Latour-Merlemontist sai ka hilisem ohvitser.

Latour võitles seitsmeaastases sõjas, mille ajal ülendati ta kapteniks. 1767. aastal ülendati ta majoriks ja kaks aastat hiljem ooberstleitnandiks. 1772. aastal ülendati ta ooberstiks, lisaks sai ta rügemendiülemaks. 1782. aastal ülendati ta kindralmajoriks ning viis aastat hiljem viidi ta üle Madalmaadesse, kus ta aitas kohalikku mässu maha suruda. Suurte teenete eest ülendas keiser Joseph II Latouri feldmarssal-leitnandi auastmeni, ta sai ka d'Urseli tragunirügemendi inhaberiks. Keiser Leopold II autasustas Latouri Maria Theresia militaarordeni rüütliristiga.[2]

1794. aastal osales ta sõjategevuses Prantsusmaa vastu. Samal aastal autasustas keiser Franz II teda Maria Theresia militaarordeni komandöriristiga. Sõjategevuse ajal hävis ka tema sünniloss. 1795. aastal võitles ta edukalt Jean-Charles Pichegru armee vastu. Detsembris autasustati teda Maria Theresia militaarordeni suurristiga.[3]

Latouri haud Viini keskkalmistul.

1796. aasta sõjakäigu ajal allus Latour ertshertsog Karli juhatusele.[4] Ta juhatas Lõuna-Saksamaal 50 000-mehelist armeed. Rastatti ja Biberachi all kaotas Latour kahes lahingus Jean Victor Marie Moreaule. Aasta lõpus juhatas ta Kehli piiramist.[3]

1798. aastal määrati ta Moraavia ja Sileesia kindralkuberneriks.[2] 18. märtsil 1805 määrati Latour Hofkriegsrati (Keiserlik Sõjanõukogu) presidendiks.[5]

Maximilian Anton Karl Baillet de Latour suri 22. juulil 1806.[1] Ta on maetud Viini keskkalmistule.

  1. 1,0 1,1 "Baillet de Latour, Maximilian Anton Karl Graf". Vaadatud 12.04.2024.
  2. 2,0 2,1 Lk 124 (Wurzbach, 1857)
  3. 3,0 3,1 Lk 15-16 (Schinzl, 1883)
  4. Lk 57 (Rothenberg, 2007)
  5. Lk 103 (Rothenberg, 2007)