Max von Laue
Ilme
Max Theodor Felix von Laue (9. oktoober Pfaffendorf 1879 – 24. aprill 1960 Berliin) oli saksa füüsik. Üks tema olulisemaid avastusi oli röntgenikiirte difraktsioon kristallidelt, mille eest ta pälvis 1914. aastal Nobeli füüsikaauhinna.
Max von Laue korraldatud eksperimendid (mis algasid aprillis 1912 ning mille viisid läbi Walter Friedrich ja tema assistent Paul Knipping) ja nende tulemused avasid tee röntgenikiirguse ja kristallide aatomstruktuuri täpsemale, selgemale mõistmisele, samuti tõid teadusse uue uurimismeetodi – röntgendifraktsioonanalüüsi.
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]- 1914 – Matteucci medal
- 1924 – valiti NSV Liidu Teaduste Akadeemia välisliikmeks
- 1932 – Max Plancki medal
- 1944 – valiti Baieri Teaduste Akadeemia korrespondentliikmeks
- 1949 – valiti Londoni Kuningliku Seltsi välisliikmeks
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- "Sümmeetria", autor Hermann Weyl, tõlkinud Laurits Leedjärv. Ilmamaa, 2021, ISBN 9789985777251 (Max von Laue kristallide röntgenikiirgusega saadud interferentspiltidest (alates lk 122))
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Max von Laue Nobeli auhinna lehel
- Max-von-Laue-Gymnasium Koblenz
- Max-von-Laue-Schule Berlin
- Max von Laue katsetusest
- Max von Laue katsetusest ja selle ajaloolisest kontekstist
- Max von Laue, 1879-1960 - Journals|Royal Society
- Röntgenikiirte difraktsiooni katse tagamaadest räägib eksperimendi teostaja Walter Friedrich 1963. aastal antud intervjuus