Max Runge
Max Heinrich Runge (2. september 1849 Szczecin – 27. juuli 1909 Göttingen) oli saksa arstiteadlane, günekoloog.
Ta õppis Jenas, Bonnis, Leipzigis, Viinis ja Strasbourgis arstiteadust, promoveeriti 1875 ja habiliteerus 1879 Berliini ülikooli juures sünnitusabi ja günekoloogia alal. Ta oli professor Tartu Ülikoolis 1883–1888 ja 1888–1909 Göttingenis. Göttingenis oli ta kolmel korral dekaan.
Sünnitusabi ning naiste- ja lastehaiguste professorina kaasajastas ta Tartu naistekliiniku, rajades sellele juurdeehitise. Ta avas uuesti Tartu ämmaemandate kooli. Ta tõi günekoloogiasse kirurgilise suuna. Tema ajal tehti Tartu naistekliinikus esimesed tolle aja kohta keerulised kõhuõõneoperatsioonid ja seati esmakordselt Venemaal sisse rasedate polikliiniline sünnitusabi. 1896 asutas ta Göttingeni uue naistehaigla.
Runge oli mõjukate sünnitusabi ja günekoloogia alaste õpikute autor. Tema teadustöö keskendus sellele, kuidas sooja vee abil ravida emaka atooniat, samuti lapsevoodipalaviku, loodete haiguste ja nabaväädinakkuste ravile ning laparotoomiale.
Ta sai riiginõuniku auastme ja Püha Stanislavi ordeni 2. järgu. 1887 valiti ta Saksamaa teaduste akadeemia Leopoldina liikmeks.