Matti Masing

Matti Masing (sündinud 20. juulil 1953 Tartus) on eesti zooloog ja mõtleja.

Ta pärineb loodusteadlaste perekonnast (isa Viktor Masing ja ema Linda Poots) ning on esimene doktorikraadiga nahkhiireteadlane Euroopa siinpoolses osas, sh Baltimaadel. Tema õpilaste hulgas on doktorikraadiga nahkhiireteadlane Terhi Wermundsen [1] Soomest, samuti nahkhiireuurijad Lauri Lutsar [2], Kazimieras Baranauskas [3], Yrjö Siivonen, Petri Asikainen, Karri Kuitunen ja Tiit Piiskoppel [4].

Teaduslik, loodushariduslik ja looduskaitseline tegevus

Matti Masing tegeleb looduse uurimisega alates aastast 1975. Ta on uurinud kahepaikseid, roomajaid, mittelendavaid pisiimetajaid, nahkhiiri^[1] ja suuri maismaalimuseid Eestis ning mujal Euroopas.

Ta on Maailma Looduskaitse Liidu Liigikaitse Komisjoni käsitiivaliste eksperdirühma (IUCN Species Survival Commission Chiroptera Specialist Group) liige aastast 1987 ja muude rahvusvaheliste töörühmade (Nordic Forum for Field Herpetology, European Hedgehog Research Group, EUROBATS Scientific Panel, Livonian Bat Group) liige.

Aastail 1980–1989 valmistas Masing ette nahkhiirte talvituskolooniate kaitse alla võtmist Tallinna ümbruse ja Kagu-Eesti tehiskoobastes. Aastail 1993–1995 osales ta "Looduskaitse seaduse" (1994) koostamisel ning loomastiku riikliku seire käivitamisel Eestis. Töötas Eesti jaoks välja väikeloomade seire metoodika kahepaiksete, roomajate, nahkhiirte, mittelendavate pisiimetajate ja suurte maismaalimuste kohta ning koostas vastavad kirjalikud juhendmaterjalid (Masing, 1994, 1995).

1990. aastal kaitses ta bioloogiakandidaadi väitekirja Üleliidulises Looduskaitse Instituudis; väitekirja teema oli "Eesti nahkhiired: asurkondade kaasaegne seisund ja kaitse ökoloogilised alused".

Matti Masing töötas nooremteadurina Matsalu Riiklikul Looduskaitsealal aastail 1980–1983 ning seejärel teadurina Eesti Metsamajanduse ja Looduskaitse Teadusliku Uurimise Instituudis Tartus alates 1984. aastast kuni selle asutuse sulgemiseni septembris 1996. Pärast seda tegutseb ta vabakutselise loodusteadlasena Eestis ja mujal Euroopas.

Masing on juhendanud paljusid loodusehuvilisi nii kirjalikult kui ka õppematkade vormis, samuti üliõpilaste kursuse-, diplomi- ja magistritöid. Ta on korraldanud avalikke üritusi loomastiku uuringute ja kaitse teemadel, esinenud ettekannetega teaduskonverentsidel, läbi viinud loomastiku uurimise ekspeditsioone mitmel pool Euroopas, avaldanud üle 4000 kirjatöö, sh elektroonilises meedias.

Aastatel 1977–2001 valmistas ta siinpoolse Euroopa suurima ja täpseima pisiimetajate teaduskogu (üle 5000 eksemplari ca 50 liigist), mille saatus oleneb muuseumite huvist ja panusest selle teaduskogu vastuvõtmisel ja säilitamisel. Aastail 2009 ja 2010 toetas selle teaduskogu tööd Tartu Ülikool. Ent praegu seisab see töö ühiskonna huvi puudumise tõttu. [5] [6]

1970. ja 1980. aastail osales Matti Masing nahkhiirte rõngastamisel, märgistades Matsalu linnurõngastega erinevaid nahkhiireliike. Selle töö tulemusel saadi andmeid Eestis leiduvate ränd-nahkhiireliikide liikumisulatuse kohta, mis pargi-nahkhiirel ulatus kuni 1530 ja hõbe-nahkhiirel kuni 1440 kilomeetrini (Masing, 1989, 2015; Masing, Poots, Randla & Lutsar, 1999). Koopa-tüüpi talvituspaikades rõngastatud nahkhiired on võimaldanud määrata meie nahkhiirte eluiga, mis ulatub üle 30 aasta (Poots, 1977; Masing & Lutsar, 2007; Masing, 2015).

Samal perioodil uuris Masing nahkhiirte elutingimusi maa-alustes talvituspaikades, kirjeldades ja eristades keldri-tüüpi ja koopa-tüüpi talvituspaiku (Masing, 1980, 1981, 1982, 1983, 1984, 1990; Liiva & Masing, 1987). Nendes talvituspaikades määras ta esmakordselt talvituvate nahkhiirte kriitilisi temperatuure (Masing, 1981).

Üliõpilastöödena valmisid Matti Masingul lühimonograafiad Eestis elavate lendlaseliikide kohta (Nattereri lendlane, habelendlane, tõmmulendlane ja veelendlane) (Masing, 1977, 1978, 1979, 1980) ning seejärel ka maailma esimene raamat perekonna lendlased (Myotis) kohta (Masing, 1984).

1978. aastast osaleb Masing nahkhiirte uurimisel Baltimaades, sh Kaliningradi oblastis, Leedus ja Lätis (Masing & Buša, 1983; Masing, 1984; Masing, Baranauskas & Mickevičius, 1997; Masing & Siivonen, 2005; Masing, Baranauskas, Siivonen & Wermundsen, 2008; Masing & Baranauskas, 2011).

1980. aastate keskel Kabli rannas ehitatud ja katsetatud nahkhiirte võrepüünis BT-7433 (Masing, 1989, 2006, 2015) on seniajani maailma parim automaatpüünis nende loomade eluspüügiks.

Masing on välja töötanud efektiivsed ja säästlikud nahkhiirte detektor-loenduse meetodid, mis on nüüdseks kasutusel mitmel pool Euroopas (Masing, 1994, 1999, 2006, 2017, 2019, 2020, 2022; Masing, Lutsar & Lotman, 1998, 2000, 2005; Masing & Möller 2004; Keppart, Masing & Lutsar, 2005; Masing & Baranauskas, 2011).

Masing on välja töötanud ja rakendanud nahkhiirte asurkondade seire metoodikat, seda nii talvituspaikades kui ka suvistes elupaikades; ning alates aastast 1994 koordineerib ta nahkhiirte riiklikku seiret Eestis.

1970. ja 1980. aastail uuris Masing nahkhiirte määramistunnuseid ning kirjeldas uusi kehatunnuseid veelendlase, tõmmulendlase ja habelendlase eristamiseks (Masing, 1978, 1987, 1984, 2015).

Euroopa uruhiirte (perekond Microtus) uuringud 1990. aastate algul viisid kahe teisikliigi, 46 kromosoomiga põld-uruhiire (Microtus arvalis) ja 54 kromosoomiga kuhja-uruhiire (Microtus levis) eristamisele kolju- ja kehatunnuste põhjal (Zagorodnjuk, Masing & Peskov, 1991). Masing kasutas selles töös uudset relatiivse diagnostika meetodit, mis võimaldas tal neid teisikliike ära tunda keerukat aparatuuri kasutamata. Neid tunnuseid kasutades oli võimalik ära muuta kuhja-uruhiire teadusnimi, milleks 1995. aastal sai Microtus levis Miller 1908 (Masing, 1995, 1999). Nii osutus väike Eesti olema maailma uruhiirte diagnostikas esirinnas.

Teisikliikide diagnostika valdkonnas uuris Masing ka Euroopa siile, leides uusi määramistunnuseid hariliku siili (Erinaceus europaeus) ja lõunasiili (Erinaceus roumanicus) eristamiseks (Masing, 1990, 1995, 1999).

Masing on edasi arendanud ka nahkhiirte hääldiagnostikat, mis võimaldab määrata nahkhiireliike nende ultrahelilokatsiooni häälte põhjal (Masing, 2004, 2006, 2008, 2023).

Alates 1992. aastast tegeleb Masing nahkhiirte detektor-uuringu metoodika arendamisega Eestis ja Euroopas. Samast aastast alates on ta regulaarselt korraldanud detektoritel põhinevaid avalikke nahkhiireöid, ekspeditsioone jm üritusi, kus on osalenud nahkhiirehuvilised üle Euroopa. Yrjö Siivonen, Matti Masingu õpilane ja kolleeg Soomest, teostas detektor-uuringul põhineva nahkhiirte elupaikade kaardistamise Helsingi linnas aastal 2003, mis on eeskujuks planeeringute läbiviimisel mujalgi Euroopas. [7]

Aastail 1997–2004 juhendas Masing Lähte loodusesõprade ringi; see tegevus on põhjalikult kajastatud Tartu Valla Kuukirja vastavates numbrites – kokku 36 lugu koos fotodega. [8]

Märtsis 2000 asutas^[viide?] ta Eestikeelsete imetajanimede komisjoni (EIK), kelle valmistatud ja hallatav on "Eestikeelsete imetajanimetuste andmebaas". [9]

Detsembris 2001 korraldas ta esimese Eesti nahkhiireuurimise konverentsi Tartus, mis oli keskendatud rahvusvahelisele nahkhiireaastale.

Augustis 2011 osales Masing Euroopa nahkhiirte uurimise konverentsil Vilniuses nelja teadusliku ettekandega ning juhendas Vilniuse lähedal toimunud 8. Euroopa nahkhiiredetektorite seminari (8th European Bat Detector Workshop). [10]

Aastal 2012 käivitas Matti Masing rahvusvahelise loodusõppe projekti LENA (LEarning NAtural values in Europe). Selles Grundtvigi (Euroopa elukestva õppe ühe programmi) projektis osales viis organisatsiooni neljast Euroopa riigist. [11]

Alates aastast 2003 hõlmab Matti Masingu huvil põhinev teadustegevus peamiselt nahkhiirte detektor-uuringuid, sh Euroopa linnades, mille jaoks ta koostas spetsiaalse kodulehe Bats in Towns (nahkhiired linnades) [12]. Selle teema raames on ta teostanud nahkhiirte uuringuid Euroopa eri paigus, sh linnades nagu Berliin, Bonn, Budapest, Düsseldorf, Espoo, Fuengirola, Haapsalu, Helsingi, Luxembourg, Malaga, Narva, Oslo, Pihkva, Porvoo, Potsdam, Tallinn, Tarragona, Tartu, Trakai, Valencia, Vilnius jt.

Aastail 2011–2016 uuris Masing nahkhiiri Lõuna-Soome linnades (Masing, 2017). --> projekt 4 [13] Need uuringud jätkuvad ka praegu.

Samal perioodil alustas ta loodusõppe ning loodusuuringute ajaloo filmide valmistamist ja levitamist netis.

Aastal 2017 alustas ta nahkhiirte linnauuringuid Saksamaal ning aastal 2019 tegi ta nahkhiirte seireloendusi viies Saksamaa linnas (Düsseldorf, Bonn, Troisdorf, Potsdam ja Berliin), kus kogus nahkhiirte hääli kokku umbes 400 loenduspunktist. Need uuringud on aluseks nahkhiirte asurkondade seisundi pikaajalisele jälgimisele (seirele) neis linnades. --> projekt 7 [14]

Nahkhiirte uuringud on tihedas seoses nende loomade kaitsega. Matti Masingu ja tema huvikaaslaste uuringute põhjal said 1980. aastate lõpuks põhjalikult kirjeldatud nahkhiirte maa-alused talvituspaigad Eestis, mis olid aluseks nahkhiirte koopakaitsealade loomisele Eestis 1980. aastail (Masing, 1980, 1981, 1983, 1988, 1990; Masing, Keppart & Keppart, 1982; Masing & Poots, 1984; Lutsar, Masing & Poots, 2000). 1992. aastal alustatud nahkhiirte detektoruuringud on aga aluseks nende loomade kaitse elluviimisele suvistes elupaikades, mille puhul on Masing koostanud spetsiaalsed eestikeelsed kodulehed „Muraste klint” (2012) [15], „Eesti nahkhiirte tähtsad elupaigad” (2019) [16] ja "Loodusekoda MTÜ".

Ühiskonna teavitamine, arendamine ja nõustamine

1996. aastal asutas Matti Masing Elektroonilise Avatud Ühiskonna (EAÜ), mille peaeesmärk on ühiskonna teavitamine ning arendamine Interneti abil. AÜ meetoditest on ta soovitanud ja ka ise rakendanud "informatsiooni vabastamist" (nt BANCO project, 1996). Inimestele on ta soovitanud "asjade eristamist" ja "silmade avamist" – siis ilmneb tee, mida käia. Inimühiskonnad peaksid arenema "inimväärse ühiskonna teed". Inimene kui bioloogiline liik ja eluvorm on üsna noor ja kogenematu, seetõttu ei oska ta maailmas õigesti (sh inimväärselt – nii ennast kui ka ümbritsevat loodust säästvalt) käituda. Sellest tulenevalt on inimühiskondade jaoks peamine filosoofilis-praktiline küsimus just "käitumise küsimus" (Masing, 1984). Inimese käitumisest oleneb, kas jääb planeedil Maa ellu, kas ta sobib sellesse keskkonda jne. [17]

Elektroonilistes vestlusringides (alates 1996) on Matti Masing kirjeldanud olemas olevat ühiskonda ning muuhulgas põhjendanud nn kapitalismi (sh "rahal põhineva maailma" ja "bürokraatia diktatuuri") ebainimväärsust, ebaefektiivsust ja paratamatut kokkuvarisemist moraali alusel. [18] [19] [20]

Ühiskonna pioneeri koostatud e-väljaanded, nagu Looduskaitse Teataja (LKT, 1996–2000) ja Eptesicus (2001–2005), avasid aknaid huvil põhinevasse maailma (HPM), igaüks neist omal moel. 1990. aastate keskel rakendatud „asjade eristamise meetod” (AEM) võimaldas välja tuua ühiskonna jaoks olulised mõisted nagu "looduskuritegevus" ja "looduskaitsesõda", mis kolmkümmend aastat hiljem on Eesti ühiskonnas igapäevatemaatika (IPT).

1998. aastal, umbes aasta pärast looduskaitselise riikliku teadusasutuse sulgemist Eestis, asutas ta ühiskonna arendamise, loodusteaduse ja loodusharidusega tegeleva vabaühenduse Sicista Arenduskeskus [21], mille kaasabil korraldab loodusteaduslikke uuringuid, loodusõpet ja ühiskonna arendamist. Masing osaleb jätkuvalt avalikes e-vestlusringides, nõustades huvilisi ühiskonna seisundist teavitamise, ühiskonna arendamise, loomastiku uuringute, loodushariduse ja looduskaitse valdkondades.

Aastail 1999–2007 osales ta EUROBATS-i [22] nõuandva komitee (Advisory Committee, AC) kohtumistel erinevates Euroopa riikides, tegutsedes selle töörühmades ning andes omapoolseid soovitusi nahkhiirte kaitse elluviimiseks Euroopas – nt AC kohtumisel Stockholmis aprillis 1999 esitas ta kava üle-euroopalise nahkhiireuuringute infokeskuste võrgustiku loomiseks (bat research information centres, BRICs, in each European country).

2000. aastal asutas ta Tartu Arenduskoja, kus koos teiste asjaosalistega korraldas avalikke üritusi loodusväärtuste kaitsmiseks Tartu linnas.

Alates 2001. aastast annab Matti Masing välja elektroonilisi teabematerjale Internetis, sh nahkhiirte uurimist kajastavat ingliskeelset uudiskirja Eptesicus [23]. Aastal 2012 valmisid nahkhiirte uuringuid linnades tutvustav koduleht "Bats in Towns" [24] ja Põhja-Eesti klindi – Eesti loodusväärtuse nr 1 – tundmisele kaasa aitav koduleht "Muraste klint" [25].

2014. aastal asutas ta Kodanike liikumise põhiseaduse toetuseks (KL) [26], mille raamides on koostanud materjale, teinud ettekandeid ja avaldanud filme YouTube'is. [27].

2016. aastast peale esineb Matti Masing snuukeri õpetajana netis. Selleteemalised õppefilmid (leitavad YouTube's) on olnud teedrajavad selle omapärase piljardimängu ajaloos.

2017. aastal avaldas Masing tänapäeva eesti ühiskonda analüüsiva teose "Eesti asi. Miks kõik on nagu on?". [28]

Esimese koroona-aasta lõpus, novembris 2020 astus Matti Masing oma ühiskondliku tegevuse valdkonnas sammu täiesti uuel teemal, avaldades raamatu „Eesti rahvas vaesusest välja”. Selles raamatus on antud lihtsad ja selged juhised vaesusest lahti saamiseks aastal 2020. Ent see metoodika töötas tulemuslikult veel kaks kuud pärast raamatu ilmumist poodidesse – jaanuari lõpuni 2021. [29]

Selle, „huvil põhineva elu” ühe käsiraamatu metoodikat kasutades oli kõigil soovijail võimalik saada lahti oma vaesusest, või siis koguda oma pangakontole raha juurde, tegutsedes peamiselt Ameerika aktsiaturgudel. Raamatut kommenteerib autor oma aastal 2021 avaldatud videos „Teel koju”.

2023. aasta algul asutas ta looduseuuringute kiireks teenindamiseks vabaühenduse Loodusekoda ja veebilehe Bat Station.

2024. aasta kevadel valmis ajalooline ülevaade nahkhiirte uurimise kohta Eestis (ja mitte ainult). Selles raamatus on kirjeldatud viis uuringuperioodi, millest viimane algas aastal 2023. Lisaks on seal veel hulgaliselt materjali autori "teekäimisest" nahkhiirte uuringute valdkonnas (ja mitte ainult!) viimase poole sajandi vältel. Raamatus esitatud "igaviku taburet" toob selgelt välja kolm valdkonda Euroopa ja kogu maailma nahkhiirte uuringutes, kus autor on jõudnud erakordselt kaugele ....

Teosed

Masing, M. 1984. Lendlased. Tallinn, Valgus.
Masing, M. 1990. Eesti koopad – nahkhiirte hulgitalvitumise unikaalsed paigad. Tartu, Eesti Teaduste Akadeemia. (vene k)
Darman, P. 1999. Ellujäämise käsiraamat. TEA Kirjastus. (Inglise keelest tõlkinud Matti Masing ja Kristina Pai) [30]
Masing, M. 1999. Taxonomy and status of wild mammals in Estonia, 1945–1994". Tartu, Sicista.
Masing, M. 2002. Juhiseid nahkhiirte määramiseks nahkhiiredetektori abil. Rmt: MacDonald D.W. & Barrett, P. Euroopa imetajad. Tõlge eesti keelde. Eesti Entsüklopeediakirjastus, [Tallinn], lk 46–49. [31]
Masing, M. 2004. Pisiimetajad – kaitset vajavad pisiimetajad Eestis (raamatu e-versioon)". [32]
Meschede, A. [2005]. Nahkhiired metsades. [Sicista AK] (Matti Masing: tõlge inglise keelest ja pt "Nahkhiired Eesti metsades")
Mitchell-Jones, A.M., Bihari, Z., Masing, M. & Rodrigues, L. 2007. Protecting and managing underground sites for bats. EUROBATS Publication Series No. 2 (English version). UNEP/EUROBATS Secretariat, Bonn, Germany. [33]
Masing, M., Keppart, V. & Lutsar, L. 2008. Action Plan for the Conservation Management of Bats 2005–2009. – Eesti ulukid, 10a. Estonian Theriological Society. Tartu.
Masing, M., Keppart, V. & Lutsar, L. 2008. Tegevuskava nahkhiirte kaitse korraldamiseks aastaiks 2005–2009. – Eesti ulukid, 10. Eesti Terioloogia Selts. Tartu.
Suba, J. & Masing, M. 2011. Siksparni, Nahkhiired, Letuchie myshi, Bats. DVD. Projekt "Tagasi loodusesse".
Masing, M. 2015. Eesti nahkhiired. Sicista Arenduskeskus, Haapsalu ja Tartu, 116 lk [34]
Masing, M. 2015. Bats of Estonia and adjacent regions. Sicista Development Centre, Haapsalu and Tartu, 116 pp. [35]
Masing, M. 2017. EESTI ASI. Miks kõik on nagu on? Avatud Maailm, 100 lk [36]
Masing, M. 2020. Eesti rahvas vaesusest välja (ja mitte ainult). Avatud Maailm, 155 lk [37]
Masing, M. 2024. Nahkhiirte uurimise ajaloost Eestis (ja mitte ainult). Avatud Maailm, 311 lk.

Isiklikku

Matti Masingu isa oli Viktor Masing ja ema oli Linda Poots.

Viited

↑ "Lahemaa looduskeskuses räägib Matti Masing nahkhiirtest" Postimees, 9. aprill 2009

Välislingid

Eesti keeles:

Inglise keeles (in English):

Filmid, valimik

Nahkhiirehommik Tartus, juuli 2005, 2. – Matti Masing ja Linda Poots
Tartu parkide toetuseks, 1. – Avatud Maailm 2015
Nahkhiired Eestis, Võrus ja mujal Euroopas, 1. – Sicista Videos 2017
Bats of Högnäs: happy and free. - Sicista Videos 2017
Veelendlase kesköine lend. (Sicista Videos 2017)
Narva – huvil põhinev elu. (Avatud Maailm 2018)
Teiseks juuniks ... Film 3. Potsdam – Varahommikune tervitus loomariigist. (Avatud Maailm 2019)
Teiseks juuniks ... Film 4. Irregular handclapping as a piece of knowledge. Potsdam, 2019-06-03. (Avatud Maailm 2019)
Nahkhiired Eestimaa öös. Nahkhiireõhtu Pühajärvel. (Sicista Videos 2020)
Nahkhiirekastide ülespanek Jägala jõe alamjooksu metsadesse, osa 1. (Sicista Videos 2021)
Nahkhiirte seire Toomal, film 1 (teekond Tartust Toomale). (Matti Masing, 2021)
Hommik nahkhiiremetsas. (Matti Masing, 2023)
Päevane vaatlus uuringualal. Sagadi-Paasi, Virumaa. [termin “puutumata metsad”] (Matti Masing, 2023)
Veelendlase lend Massu jõe ääres, enne Jaanipäeva. (Matti Masing, 2023)
Procyon lotor in Potsdam. (Matti Masing, 2023)
Kui öö on nii valge ... Nahkhiirte seireloendus Haapsalus. (Matti Masing, 2023)
Metsavana ... 400 aasta vanune mänd Sõrve poolsaarel Saaremaal. (Matti Masing, 2023)

[1] "Lahemaa looduskeskuses räägib Matti Masing nahkhiirtest" Postimees, 9. aprill 2009

[1]