Martin Rees
Martin John Rees, Ludlow' parun Rees, tuntud ka kui Ludlow' lord Rees [1] (sündinud 19. juunil 1942 Yorkis) on Briti kosmoloog ja astrofüüsik, kuninglik astronoom alates 1995. aastast.[2]
Lord Reesi peetakse nii riiklikul kui ka rahvusvahelisel tasandil tänapäeva silmapaistvaks teadlaseks, kes ei aita kaasa mitte ainult meie arusaamisele kosmoloogiast ja astrofüüsikast, vaid avaldab mõju ka laiemale teadusvaldkonnale tervikuna.[1]
Haridus- ja töökäik
[muuda | muuda lähteteksti]Ta on lõpetanud 1963. aastal Cambridge'i Ülikooli Trinity College'i bakalaureusekraadiga ja saanud 1967. aastal Cambridge'ist doktorikraadi (PhD).[2]
1973. aastal valiti Rees Plume'i astronoomia ja eksperimentaalfilosoofia professoriks Cambridge'i astronoomiainstituudis (1973–1991). Aastatel 1977–1982 ja 1987–1991 oli ta ühtlasi Cambridge'i astronoomiainstituudi direktor, 2002–2009 Cambridge'i Ülikooli kosmoloogia ja astrofüüsika professor ning 2004–2012 Cambridge'i Ülikooli Trinity College'i magister.[2]
Ta on töötanud külalisprofessorina mitmes institutsioonis, sealhulgas Harvardi Ülikoolis (1972 ja 1988–1989) ning Princetonis teaduskeskuses Institute for Advanced Study (1982, 1996, 1997). 2001. aastal sai ta Imperial College Londoni ja Leicesteri ülikooli auprofessoriks.[2]
Martin Rees on olnud Kuningliku Astronoomiaseltsi (1992–1994) ja Londoni Kuningliku Seltsi president (2005–2010).[2]
Teadustöö
[muuda | muuda lähteteksti]Reesi peamised uurimisvaldkonnad on kõrge energia astrofüüsika (eriti gammakiirguse pursked, galaktikatuumad, mustade aukude teke ja kiirgusprotsessid, ka gravitatsioonilained) ning kosmilise struktuuri moodustumine (eelkõige tähtede ja galaktikate varane põlvkond, mis tekkisid suurel punanihkel kosmilise "pimeda ajastu" lõpus).[3]
1984. aastal ilmus ajakirjas Nature Reesi kaasautorluses artikkel "Formation of galaxies and large-scale structure with cold dark matter", milles üksikasjalikult põhjendati külma tumeda aine kontseptsiooni. Jaan Einasto sõnul võib seda artiklit vaadelda kui tumeaine olemasolu lõplikku ja nii-öelda ametlikku tunnustust.[4]
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]Teadusauhinnad
[muuda | muuda lähteteksti]- 1984 – Dannie Heinemani astrofüüsika auhind
- 1987 – Kuningliku Astronoomiaseltsi kuldmedal
- 1989 – Balzani auhind
- 1989 – Karl Schwarzschildi medal
- 2001 – Gruberi kosmoloogiaauhind
- 2002 – Oskar Kleini medal
- 2003 – Albert Einstein World Award of Science
- 2004 – Henry Norris Russelli auhind
- 2004 – Michael Faraday auhind
- 2005 – Crafoordi auhind (koos James Gunni ja James Peeblesiga panuse eest Universumi suuremastaabilise struktuuri mõistmisel)
- 2012 – Isaac Newtoni medal
- 2013 – Diraci medal (koos Tom Kibble'i ja Jim Peeblesiga)
- 2017 – Lilienfeldi auhind
- 2020 – Fritz Zwicky astrofüüsika ja kosmoloogia auhind
- 2023 – Copley medal
- 2024 – Wolfi füüsikaauhind
Valitud teadusakadeemiate liikmeks
[muuda | muuda lähteteksti]- 1975 – Ameerika Kunstide ja Teaduste Akadeemia (välisliige)[2]
- 1979 – Londoni Kuninglik Selts (liige)[2]
- 1982 – USA Riiklik Teaduste Akadeemia (välisliige)[2]
- 1989 – Academia Europaea liikmeks[2]
- 1990 – Paavstlik Teaduste Akadeemia (liige)[2]
- 1990 – India Teaduste Akadeemia (välisliige)[2]
- 1993 – Rootsi Kuninglik Teaduste Akadeemia (välisliige)[2]
- 1994 – Venemaa Teaduste Akadeemia (välisliige)[2]
- 1996 – Accademia Nazionale dei Lincei (välisliige)[2]
- 1996 – Norra Teaduste Akadeemia (välisliige)[2]
- 1998 – Hollandi kuninglik teaduste akadeemia (välisliige)[2]
- 2003 – Soome Teadusselts (välisliige)[2]
- 2007 – Briti Kuninglik Inseneriakadeemia (auliige)[2]
- 2012 – Briti Akadeemia (auliige)[2]
- 2012 – Briti Meditsiiniteaduste Akadeemia (auliige)[2]
- 2012 – Türgi Teaduste Akadeemia (välisliige)[2]
- 2014 – Jaapani Akadeemia (välisliige)[2]
Valitud muude teadusühingute liikmeks
[muuda | muuda lähteteksti]- 1981 – Briti Füüsikainstituut (liige, auliige 2001. aastast)[2]
- 1993 – Ameerika Filosoofiaselts (välisliige)[2]
- 2016 – Walesi Õpetatud Selts (auliige)[2]
Audoktor
[muuda | muuda lähteteksti]Ta on saanud rohkem kui 20 institutsioonilt audoktori kraadi, sealhulgas Oxfordi Ülikoolist 2000. ja Harvardi Ülikoolist 2016. aastal.[2]
Muud autasud
[muuda | muuda lähteteksti]- 1992 – Knight Bachelor
- 2005 – eluaegne aadlitiitel (2005. aastal määrati Rees Lordide koja parteituks liikmeks, sellega seoses anti talle eluaegne aadlitiitel Ludlow' parun (Baron Rees of Ludlow)[5][6])
- 2007 – Order of Merit
- 2011 – Templetoni auhind[7]
Publikatsioone
[muuda | muuda lähteteksti]Martin Reesi tsiteeritumaid publikatsioone Google Scholari andmeil (2024)[8]:
- SDM White, MJ Rees, Core condensation in heavy halos: a two-stage theory for galaxy formation and clustering, Monthly Notices of the Royal Astronomical Society 183 (3), 341-358, (1978).
- N Gehrels, G Chincarini, PE Giommi, KO Mason, JA Nousek, AA Wells, ..., The Swift gamma-ray burst mission, The Astrophysical Journal 611 (2), 1005, (2004).
- J Silk, MJ Rees, Quasars and galaxy formation, arXiv preprint astro-ph/9801013, (1998).
- GR Blumenthal, SM Faber, JR Primack, MJ Rees, Formation of galaxies and large-scale structure with cold dark matter, Nature 311 (5986), 517-525, (1984).
- MC Begelman, RD Blandford, MJ Rees, Theory of extragalactic radio sources, Reviews of Modern Physics 56 (2), 255, (1984).
- MC Begelman, RD Blandford, MJ Rees, Massive black hole binaries in active galactic nuclei, Nature 287 (5780), 307-309, (1980).
- MJ Rees, Black hole models for active galactic nuclei, IN: Annual review of astronomy and astrophysics. Volume 22. Palo Alto, CA …, (1984).
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 Lord Rees of Ludlow. bath.ac.uk.
- ↑ 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 2,13 2,14 2,15 2,16 2,17 2,18 2,19 2,20 2,21 2,22 2,23 2,24 2,25 Martin Rees. people.ast.cam.ac.uk.
- ↑ Prof Martin Rees. ast.cam.ac.uk.
- ↑ Jaan Einasto "Tumeda aine lugu". Ilmamaa, 2006. Lk 320.
- ↑ The London Gazette: nr 57753. lk 11653. 9. september 2005. Kasutatud 7. veebruar 2025
- ↑ "Sir Martin Rees appointed to Lords" (inglise). Cambridge'i Ülikool. 1. august 2005. Originaali arhiivikoopia seisuga 6. juuni 2011. Vaadatud 7. veebruar 2025.
- ↑ Ian Sample (6. aprill 2011). "Martin Rees wins controversial £1m Templeton prize". The Guardian (inglise). Vaadatud 7. veebruar 2025.
- ↑ Martin J Rees. scholar.google.com.